Russofoobia ja meelehaigus: kas oleme aru kaotanud?

Ajal, mil Venemaa koondab taas vägesid Ukraina piirile, on hea vaadata üle mõned põhjendused, mida Moskva sellele teguviisile on pakkunud. Keskendugem kahele Venemaa president Vladimir Putini tekstile: läinud aasta keskel avaldatud kirjutisele “Venelaste ja ukrainlaste ajaloolisest ühtsusest” ja detsembri keskel Venemaa presidendi nõukoja kogunemisel esitatud seisukohale.

Mõlemad tekstid käsitlevad olukorda Ukrainas, ja mõlemad hoiatavad russofoobia eest. Esimene neist kirjeldab, kuidas russofoobiast on saanud Ukraina riigipoliitikat defineeriv element, mis ei lase ukrainlastel näha Ukraina-Venemaa suhteid selge pilguga – ajaloolise ühtsustunde asemel nähakse end Venemaa agressiooni ohvritena.

Teine, detsembri keskelt pärinev tekst läheb sammu võrra kaugemale: see sedastab, et russofoobia on esimene samm teel genotsiidini, ning Donbassis toimuv genotsiidi meenutabki.

Kokkuvõtvalt, üks Moskva põhjendustest Venemaa vägede koondumisele Ukraina piiri taha on Ukrainas leviv russofoobia, mis on viinud genotsiidiilminguteni Venemaa okupeeritud aladel Ukrainas.

Üsna hiljuti, 20. jaanuaril ilmus Ühendriikide välisministeeriumi raport “Kremli finantseeritava meedia RT ja Sputniku roll Venemaa väärinfo ja propaganda ökosüsteemis” Selle raames avaldatud ülevaade viiest enamkasutatud Moskva väärnarratiivist oli esimese ja peamisena välja toodud narratiiv Venemaast kui süütust ohvrist ja lääne russofoobiast.

Russofoobia ajalooline ja sisuline aspekt on seotud, seega peatugem põgusalt mõlemal.

Kumb oli enne, kas Krimmi annekteerimine või “russofoobid”?
Neil Robinson, poliitikateaduse professor Limericki ülikoolis, analüüsis 2019. avaldatud teadusartiklis ““Russofoobia” Venemaa ametkondlikus poliitilises diskursuses” kõnealuse mõiste kasutust 2000. aastast alates. Analüüs näitab, et kuni 2014. aastani kasutati mõistet harva, peamiselt Balti riikidest kõneledes ja peamiselt vähemoluliste ametnike poolt. 2014. aastal aset leidnud märkimisväärset hüpet mõiste kasutamisel nii Venemaa presidendi kui välisministeeriumi avaldustes seletab Robinson 2012. aastal aset leidnud Putini uue ametiaja ning “kultuurilise pöördega”, mis väljendus suuremas tähelepanus “traditsioonilisele venesusele” ning venesuse kaitsmisele lääne liberaalsete väärtuste eest. Ometi ei seleta Robinsoni käsitlus mõiste täielikku puudumist 2012 ja vaid mõnda harva mainimiskorda 2013. aastal.

Nagu graafikust näha, toimus mõiste kasutussageduses muutus 2013. ja hüpe 2014. aastal. Seega võib hüppe seost näha pigem Ukraina annekteerimisega  – ning seosed “kultuurilise pöördega” on pigem teisesed.

Sarnase analüüsi tegi 2018. aastal toona Atlantic Council’i DFRLab’is töötanud Ben Nimmo, kes vaatles mõiste kasutust ka Russia Today ja Sputniku lugudes. Tulemus on sarnane – hüpet mõiste kasutuses on näha 2014. aastal – kui seletus mõneti erinev.

Ben Nimmo seostab hüpet mõiste “russofoobia” kasutussageduses rahvusvahelise kogukonna hukkamõistuga Krimmi annekteerimisele 2014. märtsis, millele Kreml vastas kriitikute nimetamisega russofoobideks. Ehkki lääne nimetamisel russofoobseks on selge seos Krimmi annekteerimisele järgnenud sanktsioonidega, võib ometi näha, et mõiste kasutussagedus suurenes juba enne Krimmi annekteerimist. Seega näib pigem, et russofoobiasüüdistus Ukraina ja Ukrainat toetava lääne vastu oli osaliselt ka üheks ettekäändeks Ukrainas sõjategevuse alustamiseks.

“Lääs on aru kaotanud”
Ajaloolisest aspektist isegi huvitavam on “russofoobia” sisuline aspekt. „Foobia“ viitab hirmule, kuid hirmu kirjeldamiseks saab valida mitmeid väljendeid – hirm võib olla ratsionaalne ja põhjendatud, see võib olla põhjustatud teadmatusest ohu kohta, aga see võib olla ka irratsionaalne või lausa haiguslik. “Foobia” kasutamine viitab just haiguslikule hirmule, mis vajab ravi – just nagu ka “venevastane hüsteeria”, mis sageli esineb koos russofoobia mõistega või selle sünonüümina.

Meenutagem, kui Mike Pence 2017. aastal Eestit külastas, kirjutas Moskva finantseeritav Baltnews, et Vene oht on pelgalt Balti riikide psühhoos, mis vajab kollektiivset teraapiat. Nagu mainitud, nii “foobia” kui “psühhoos” peaksid viitama, et oht, mida Venemaa naabritele kujutab, on pelgalt haigusseisund, patsiendi ettekujutus, millel ei ole tegelikkusega pistmist. Kas Balti riigid – ja laiemat lääs tervikuna – on Venemaad ohtlikuks pidades tõesti aru kaotanud?

Sellist viisi veenmaks oponenti, et see on hulluks läinud, sundides teda kahtlema oma mälus ja võimes mõista maailma enda ümber, kirjeldas Patrick Hamilton näidendis “Gaslight”, “Gaasivalgus”. Aastaid pärast näidendi ilmumist ja selle põhjal vändatud filmi linastumist sai mõistest “gaslighting” psühholoogias – ja veel hiljem ka teabemanipulatsioonide analüüsis – levinud termin.

Näidendi tegevus leiab aset 1880ndatel Londoni kõrgema keskklassi majas, kus mees püüab veenda oma abikaasat, et too on aru kaotanud – see, et naine näeb gaasilampides valgust tuhmumas ja taas heledamaks löömas, ei saa olla muud kui vaid naise ettekujutus, meelehaigus, psühhoos. Tegelikkuses oli kõik palju lihtsam: mees otsis pööningult juveele, pööningul lambi süütamine hämardas aga valgust allkorrusel.

“Ma tunnen, et olen aru kaotamas,” ütleb naine pärast järjekordset episoodi teenijale. “Tunnen, et ma ei saa enam usaldada ei oma kogemusi ega mälu”.

Psühhiaater Theodore L. Dorpat on uurinud gaslightingi kasutamist autoritaarsetes ja totalitaarsetes ühiskondades ning leidnud, et see on olnud kasutusel vahendina mõjutamaks indiviidi või grupi mentaalset toimimisvõimekust, sundides sihtrühma kahtlema oma otsustes, tajudes ja tegelikkuse vastavuses kogemustele. Selle tulemusena, leiab Dorpat, muudetakse mõjutatav alluvamaks mõjutajale, kellest saab parema puudumisel mõistuspärase ja adekvaatse kogemuse allikas.

Eestigi ei ole russofoobiasüüdistusest kõrvale jäänud, pigem vastupidi. Eespool sai mainitud enne 2014. aastat aset leidnud Kremli ja Venemaa välisministeeriumi russofoobiasüüdistusi, millest valdav osa puudutas Balti riike. Pärast 2014. aastat Eesti-suunaliste süüdistuste arv ei kahanenud, pigem vastupidi. 2019. aasta märtsis nimetas Venemaa välisminister Sergei Lavrov Balti riike esirussofoobideks, kes suruvad oma seisukohti Euroopa Liidule ja NATO-le peale ja mille järgi viimased oma tegevust seavad. 2018. aastal koostas Kreml “Eesti russofoobide nimekirja”, kus on 20 nime. Läinud aasta aprillis andis Vladimir Putin ametnikele korralduse panna kokku Venemaale ebasõbralike riikide nimekirja, kus olid nimetatud nii Eesti, Läti kui Leedu.

Mida sellise pealesurutud meelehaigusega peale hakata, et mitte aru kaotada?

Varem viidatud näidendi „Gaasivalgus“ kulminatsioonis, kui proua Manningham on oma meelehaiguses juba kindel, juhtub läbi astuma detektiiv Rough, ja leiab aset järgmine dialoog:

• Valgus just kahanes.
• Kas te nägite seda siis ka?
• Miks te küsite, muidugi.
• See on siis päriselt. Ma arvasin, et kujutasin seda ette.

See lihtne “kas te nägite seda siis ka” oli esimene oluline muutus: see oli kinnitus, et ta ei ole meelehaige. Teine samm oli vaadata uue pilguga üle tõsiasjad: valguse kahanemisel oli mõistuslik seletus.

Gaslightingi siht on veenda sihtrühma kahtlema oma kogemustes, tajudes, mälus, ja võtma üle mõjutaja ilmapildi. Äkki me olemegi russofoobid? Ehk on Moskva ohtlikkus vaid meie ettekujutus? Ehk on Venemaa vägede koondamine Ukraina piiri äärde vaid kaitse NATO agressiivse laienemise vastu? Kui meenutada, ei ole ükski neist kahtlustest päris võõras ka eesti keeles ilmunud seisukohtadele.