Sel nädalal avaldas Venemaa saatkond Eestis valeinfo ja propagandateksti, justkui oleks Punaarmee 1944. aasta septembris Eesti ja täpsemalt 22. septembril Tallinna vabastanud.
Sel korral alustatakse propagandalugu pealetungioperastiooniga 14. septembril ning jõutakse seejärel Tallinna vabastamiseni 22. septembril.
Tegemist on propagandavalega.
Propastop on selle müüdi lükanud ümber 2019. aastal ning avaldame sellest osa ka täna.
Miks müüti levitatakse?
Ühelt poolt on müüdi jätkuva levitamise põhjuseks soov kinnistada Venemaal Nõukogude võimu aastatel ülivõimsaks kasvatatud Suure Isamaasõja narratiivi, millest on kujundatud vene rahva üks olulisemaid enesemääratlemise aluseid. Kui Nõukogude Liidu lagunemine oli Venemaa riigipea Vladimir Putini hinnangul eelmise sajandi suurim geopoliitiline katastroof, siis võit fašistliku anastaja üle oli suurim õnnestumine. Selle vaidlustamine on tugev hoop rahvusliku väärikuse ja enesekindluse pihta.
Müüt Tallinna vabastamisest lööb kaks kärbest ühe hoobiga – kinnitab Nõukogude Liidu loomise legitiimsust ja kõditab iga venelase eneseväärikust Euroopa fašismitondist vabastajana.
Teisalt soovitakse müüdi mõjuväljas olevais Eesti venekeelsetes elanikes aga õhutada usaldamatust Eesti riigi ja institutsioonide vastu, kuna siinne ametlik ajalookäsitlus erineb tuntavalt Putini režiimi “mälupoliitika” poolt dikteeritust ning ei ülista punaarmeelaste pingutusi ja ohvreid võitluses fašismiga. Seega külvatakse müüdiga naaberriikide ühiskondades segadust ning tekitatakse pingeid rahvuste vahel.
Müüt Tallinna vabastamisest on osa suuremast “vabastamismüüdist”, mida Kremli propagandistid laiendavad kõigile riikidele, kus Punaarmee sõduri saabas Teise maailmasõja ajal maad puudutas. Nii näiteks palus Bulgaaria Vene saatkonnal mitte nimetada Nõukogude vägede sisenemist 1944. aastal „vabastamiseks”.
Kummutame müüdi
Peamine põhjus, miks me ei saa rääkida Tallinna vabastamisest, on asjaolu, et 22. septembril 1944. aastal Tallinna sisse marssinud Punaarmee ei plaaninudki siit enam lahkuda. Ei saa vabastajaks nimetada seda, kes ajab anastaja minema üksnes selleks, et ise tema asemele asuda. Sel päeval algas järjekordne verine Nõukogude okupatsioon Eestis, mis sai läbi alles pea pool sajandit hiljem. Viimased Vene väed lahkusid Eestist 31. augustil 1994.
Valitsus, mille Punaarmee maha võttis, ei olnud Sakslaste oma. 22. septembril 1944, kui punaväed Tallinna jõudsid, olid sakslased linnast juba lahkunud. Ametis oli 18. septembril moodustatud Otto Tiefi Eesti Vabariigi põhiseaduslik ja õigusjärgne valitsus. 20. septembrist alates lehvis Pika Hermanni tornis sinimustvalge lipp, mitte Saksa haakristilipp.
Kuna sakslaste lahingüksusi linnas ei olnud, ei toimunud ka mingeid ulatuslikke Tallinna kaitse- või vabastuslahinguid. Küll aga oli väiksemaid kokkupõrkeid peamiselt kontradmiral Johan Pitka poolt napp kuu enne Punaarmee sissemarssi moodustatud nn pitkapoiste üksustega ja soomepoistega ehk Soome armees vabatahtlikult võidelnud Eesti sõduritega. Soomepoiste hulka kuulunud Vello Salo andmetel võitlesid 22. septembril Jüri kiriku lähedal venelastega paarkümmend Eesti Vabariigi sõdurit-pitkapoissi, kellest vähemalt 12 olid soomepoisid. Vastaspoolel langes teadaolevalt vaid üks võitleja.
Militaararheoloog Arnold Unt nendib, et nii tänapäeva jõudnud mälestustele kui ka kaudselt Nõukogude kaotusaruannetele toetudes oli väiksemaid kokkupõrkeid ka Nõmme ja Pääsküla kandis.
Tõnismäele maeti aprillis 1945 tõepoolest 12 punaväelase säilmed. Tegemist oli ümbermatmisega teistest üksikutest matmispaikadest. Üksikhaudade likvideerimise tõttu said Unti andmetel Tallinna “vabastajateks” ka ennast metanoolist surnuks joonud kaardiväevanem Hapikalo, marodeerimisel maha lastud kaardiväeseersant Davõdov ja liiklusavariis hukkunud kaardiväevanem Jelena Varšavskaja. Ülejäänud üheksa olid langenud tõepoolest Tallinna lähistel lahingukokkupõrgetes.
Tõele vastab ka fakt, et 22. septembri õhtul heisati Pika Hermanni torni punalipp. Kuid nagu näitab Marek Miil oma uurimistöös, on lipuheiskajate nimekiri aastate jooksul muutunud. Kui sõjajärgsetel aastatel nimetati lipuheiskajatena eestlastest punaarmeelasi, siis hilisematel aastatel asendusid mõned neist nimedest teiste rahvuste esindajatega. Sakslaste väidetav plaan linnast lahkumisel hulgaliselt hooneid õhkida ning tallinlastest tööliste vapper vastupanu neile ei ole tõendamist leidnud. Küll aga oli taganevatel sakslastel kokkupõrkeid pitkapoistega, kes soovisid saada endile nende relvi, et vastu seista järgmisele okupandile.
Müüt purustatud!
Kuna Saksa okupatsiooniväed olid 22. septembril 1944 Tallinnast juba lahkunud ning ametis oli 18. septembril moodustatud põhiseaduslik Eesti Vabariigi valitsus, ei saanud pealinna sissemarssiv Punaarmee olla kuidagi vabastaja. Tegemist oli järjekordse vallutaja ning okupandiga, kes ei plaaninudki siit enam lahkuda.
Ka taganenud sakslastega lahinguid löönud pitkapoiste lootusetu vastupanu pealetungivale Punaarmeele näitab, et neid ei tervitatud Eestis sugugi üksnes lilledega kui vabastajaid. Teisalt oli kindlasti paljudel Eesti laskurkorpuse võitlejail Tallinnas omakseid ja lähedasi, kes taaskohtumise üle siirast rõõmu tundsid.
Kuigi osa venekeelsest elanikkonnast tähistab 22. septembril Tallinna Saksa okupantidest vabastamise aastapäeva, kinnitas Riigikogu samu sündmusi hõlmava päeva 2007. aastal vastupanuvõitlemise päevaks. Sel päeval meenutatakse Eesti valitsuse kukutamist ja pealinna hõivamist punavägede poolt, millele järgnes Nõukogude Liidu järjekordne okupatsioon Eestis. Fašistliku okupatsiooni lõpp Baltimaades andis teed järgmisele võõrvõimu okupatsioonile, mis kestis kümme korda kauem ja põhjustas siinsetele inimestele mõõtmatuid kannatusi.
Pildid:
Kuvatõmmis Eestis asuva Venemaa saatkonna Facebooki seinalt.
Loe lisaks ka teisi Propastopi müüdimurdja lugusid.
