Kui maakaarti defineeritakse tavaliselt kui reaalsuse vähendatud kujutist, siis jääb tihti mainimata osa, et kaartide abil saab tegelikkust ka moonutada, kujutades olukorda just endale sobiva nurga alt. Kaartide näiv objektiivsus loob neist suurepärase vahendi propaganda levitamiseks, taandades pikad argumendid joonteks või täppideks kaardil. Kaardid loovad tugeva visuaalse narratiivi, mis ei näi arvamuse, vaid teadusena. Ka Venemaa kasutab aktiivselt kartograafial põhinevat propagandat enda narratiivide levitamiseks nii siseriiklikult kui rahvusvaheliselt.
Juba ajalooline meetod
Propaganda läbi kaartide ei ole kindlasti uus fenomen. Näiteks kasutas Venemaa juba tsaariajal kaardipõhist propagandat, kui Peeter I initsiatiivil alustati “Vene Atlase” välja andmisega, millest sai lääneriikide jaoks põhiline infoallikas Venemaa kujutamisel. Juba peagi ilmusidki Läänes kaardid, kus tänapäeva Ukraina alasid nimetati “Väike-Venemaaks”.
Ka külma sõja ajal kasutasid mõlemad pooled kaartidel põhinevat propagandat. Erinevate võtetena võis enda riiki kujutada kui näiteks rahulikku ning süütut, keda vastaspool põhjuseta ähvardab, või siis vastupidi, kujutada ennast suure ja tugevana, teist poolt aga nõrga, allakäinu ja killustatuna.
Näiteks pildil olev Prantsusmaa Kommunistliku Partei 1951. aastal avaldatud kaart kujutab Nõukogude Liitu süütu ohvrina ning Ameerika Ühendriike agressorina. Kõrvalseisvas tekstis kirjutatakse, kuidas kaks miljonit Ameerika sõdurit valmistuvad sõdima kõikides maailma riikides kogu enda sõjatehnikaga, samas kui Nõukogude sõdurid pole peale Hitleri alistamist välismaal ühtegi pauku teinud. “Kes on agressor? Kes ähvardab?” seisab suurelt retoorilises küsimuses.
Venemaa Geograafiaselts
Tänapäeval tegeleb Venemaal kartograafial põhineva propaganda levitamisega suuresti Vene Geograafiaselts, mis loodi 1845. aastal. Pikka aega töötas organisatsioon Kremli narratiive sellisel määral levitamata, kuid suurem muutus saabus 2008. aastal alanud Venemaa agressiooniga Gruusias. Ühing hakkas levitama kaarte, kus hakati kujutama okupeeritud alasid kas Venemaa osadena või nn “vaidlusaluste territooriumitena”. Tänasel päeval on Vene Geograafiaselts sajaprotsendiliselt Kremli osa, presidendiks Sergei Šoigu ning nõukogu esimeheks Vladimir Putin.
Pärast Venemaa sissetungi Ukrainasse 2014. aastal on Vene Geograafiaselts loonud usinalt sidemeid ka välismaiste organisatsioonidega riikidest nagu Hiina, Türgi, Saksamaa, Itaalia, Ameerika Ühendriigid jne. Rahvusvahelised sidemed on aidanud seltsil propagandat ka väljaspool Venemaa piire levitada. Näiteks on National Geographic enda kaartidel kujutanud Krimmi erinevatel viisidel. Lisaks korrektsele käsitlusele ka näiteks Venemaa alana, mida Ukraina enda omaks nimetab. Samuti täielikult Venemaa osana ning ka eraldi territooriumina, mis ei kuulu ei Ukrainale ega Venemaale.
Kaardid ja haridus
Oluline osa läbi kartograafia propaganda levitamises on haridussüsteemil. Venemaa kasutab nii enda koolides kui ka okupeeritud Ukraina aladel õpikuid, milles sisalduvad kaardid märgivad okupeeritud Ukraina alasid Venemaa “uute regioonidena”.
Säärane propaganda ei piirdu aga ainult Venemaaga ja tema poolt okupeeritud aladega. Kaarte ja gloobuseid, kus Ukraina alasid kujutatakse Venemaa osana, levib erinevate suurte kirjastuste kaudu ka Lääne-Euroopas.
Näiteks uuris ukrainlasest aktivist Mykola Holubey Saksamaal müüdavaid kaarte, gloobuseid ja brošüüre ning tuvastas tosinaid juhtumeid, kus Ukraina alasid tähistatakse Venemaa omadena.
Propaganda veebis
Tänapäeva digitaliseerunud maailmas on paberkaartidel aga aina kahanev roll. Seetõttu on kaartidel põhinev propaganda kolinud ka internetti.
Platvormid nagu Natural Earth või OpenStreetMap kujutavad Venemaa poolt okupeeritud Ukraina territooriume Venemaa osana.
Ilmselt kõige kasutatum online-kaardirakendus Google Maps kuvab kaarti olenevalt inimese asukohast. Näiteks Venemaa IP aadressile näitab Google Krimmi Venemaa osana, Ukraina IP aadressile Ukraina osana ning Euroopa Liidust vaadates katkendlike joontega eraldatud alana.
Proovitud on levitada ka videoid, mille järgi Google Mapsis Ukraina linnasid otsides ei kuva linna nime kõrval enam Ukraina nime, justkui ei kuuluks linn ühelegi riigile. Tegelikult ei näita aga Google Maps linna nime kõrval riigi oma, kui otsitav linn asub samas riigis, mille IP aadressilt otsing sooritati.
Tihti kasutatakse kaarte ka alusena nn infograafikute loomisel, mille kaudu saab edastada endale sobivaid narratiive. Näiteks väitis Vene riiklik meedia enne täiemahulist sissetungi Ukrainasse, et riigis arendatakse Ameerika Ühendriikide toetusel bioloogilisi relvi. Taaskord muudab kaart väited visuaalseks ning lihtsalt seeditavaks. Kaardid näivad inimestele täpse ja teaduslikuna, mistõttu võib kõik maakaardile pandu tõesena tunduda.
Kaartidel põhinevast propagandast rääkides ei saa mööda vaadata ka lahinguvälja kujutamisest.
Sissetungi esimestel nädalatel avaldasid Venemaa kanalid kaarte, millel olid okupeeritud alasid märgitud palju rohkem, kui neid tegelikult oli. Selle eesmärk oli näidata, et Venemaa välksõja-tüüpi “erioperatsioon” on edukas. Kuna Venemaa vägede edasiliikumine on võrreldes sõja algusega tunduvalt aeglustunud, siis toimub ka kaartidega manipuleerimine väiksemas mahus.
Kokkuvõte
Propaganda läbi kartograafia ei ole uus tehnika. Nii Venemaa ise kui ka mitmed välisriikides asuvad ettevõtted levitavad läbi kaartide Venemaale sobilikke narratiive.
Ühest küljest näib kaart objektiivne ja teaduslik, mis aitab kaasa Venemaa seisukohtade “faktina” esitamisele. Teiselt poolt kujutatakse näiteks okupeeritud Ukraina alasid erinevatel kaartidel erinevat moodi. Ka see sobib Venemaale, sest jätab justkui mulje, et “olukorras ei ole selget tõde” ning “tegu on keerulise küsimusega”.
Kaardid ei ole alati reaalsuse neutraalsed versioonid, vaid poliitilised tööriistad, mis aitavad levitada enda seisukohti. Tuleb mõista, et kaardid peegeldavad enda looja vaateid ja huve ning ei edasta seeläbi alati tõest informatsiooni.
