Riigikantselei juuni ja juuli inforuumi ülevaates kordub üks muster eri teemade ja sündmuste puhul. Vene propaganda ei ehita oma lugusid tingimata tühjale kohale. Droonid on tõepoolest sattunud NATO riikide õhuruumi, Narva piiripunktis on olnud pikad järjekorrad ning Eesti suurendab kaitsekulutusi ja rajab Narva sõjaväelinnakut. Manipulatsioon algab sellest, milline tähendus neile faktidele antakse.
Tehnilisest rikkest või korralduslikust probleemist saab tõend Eesti võimude pahatahtlikkuse kohta. Kaitsemeetmest saab agressiooniks valmistumine. Üksikust drooniintsidendist saab väidetav süsteem, milles Balti riigid aitavad Ukrainal Venemaad rünnata. Kuna loo lähtekoht on äratuntav ja sageli ka päriselt muret tekitav, ei pea propaganda veenmiseks kogu sündmust välja mõtlema. Tal tuleb üksnes täita teadmata osa sobiva seletusega.
Droonidest sai kahe kuu keskne propagandateema
Juunis Tallinnas toimunud Põhja- ja Baltimaade ehk NB8 tippkohtumisel kujunes üheks oluliseks teemaks koostöö Ukrainaga droonitehnoloogia arendamisel. Associated Press kirjutas, et Ukraina on valmis jagama Põhja- ja Baltimaadega oma lahingukogemust ning aitama välja töötada odavamaid lahendusi õhuruumi sattunud droonide tõrjumiseks. President Alar Karis põhjendas koostöö vajadust sellega, et hävitajate kasutamine droonide allatulistamiseks on väga kulukas.
Vene meedias anti samale koostööle teine tähendus. Volodõmõr Zelenskõi valmisolekut jagada Ukraina teadmisi ja vältida edaspidi droonide sattumist Balti riikide õhuruumi tõlgendati soovina panna Balti riigid Ukraina droone oma raha eest alla tulistama. Võimalikku väljaõpet ja tehnoloogiakoostööd kujutati Ukraina sõjalise kohaloleku laiendamisena. Riigiduuma kaitsekomitee liige Andrei Kolesnik hoiatas koguni, et Ukraina droonispetsialistide paigutamine Balti riikidesse muudaks need Venemaa vastulöögi „legitiimseteks sihtmärkideks“.
Selline tõlgendus pöörab kaitsekoostöö põhjuse ja tagajärje ümber. Ukraina pakkus abi, et Balti riigid saaksid nende õhuruumi eksinud droone odavamalt ja tõhusamalt tõrjuda. Vene propagandas sai sellest tõend, et Ukraina laiendab oma sõjalist tegevust Venemaa piirile ning muudab Balti riigid teadlikult konflikti osaliseks.
Juunis ja juulis ühendati selle käsitlusega ka eri riikides toimunud drooniintsidendid. Neist kujundati üks terviklik lugu, mille kohaselt lendavad Ukraina droonid regulaarselt läbi Balti riikide õhuruumi ning kohalikud valitsused kas lubavad seda teadlikult või lepivad oma elanike ohtu seadmisega.
Selle loo ehitamisel kasutati Eesti poliitikute sõnu valikuliselt. Välisminister Margus Tsahkna ütles Financial Timesile, et Ukraina droonide sattumine liitlasriikide territooriumile on probleem, kuid Eesti ei kutsu seetõttu Ukrainat Venemaa sõjaliste objektide ja energiataristu ründamist lõpetama. Vene riiklik uudisteagentuur RIA Novosti eemaldas sellest arutluskäigust olulise eristuse ja esitas Tsahkna seisukoha väitena, et Eesti peab NATO territooriumile kukkuvaid Ukraina droone Venemaale antavate löökide eest „vastuvõetavaks hinnaks“.
Nii muutus arutelu kahe erineva küsimuse üle üheks moraalseks süüdistuseks. Üks küsimus puudutab Ukraina õigust kaitsta end Venemaa vastu, teine NATO riikide õhuruumi turvalisust. Propagandakäsitluses pandi need kokku viisil, mis jätab mulje, nagu oleks Eesti valitsus valmis oma elanikke Ukraina sõjaliste eesmärkide nimel ohverdama.
Päris ärevus annab loole usutavuse
Vene käsitluse mõjusus ei tulene siiski ainult Tsahkna sõnade moonutamisest. Riigikantselei tellitud avaliku arvamuse seire näitas juunis, et droonide sattumine Eesti õhuruumi oli suurendanud ärevust 58 protsendil elanikest. Kuigi 67 protsenti vastanutest ütles, et teab, mida drooniohu korral teha, jagunes hinnang ametiasutuste tegevusele täpselt pooleks: 40 protsenti leidis, et asutused on hästi hakkama saanud, sama suur osa ei nõustunud sellega.
Need arvud ei tõenda Vene propaganda väiteid, kuid näitavad, millisesse ühiskondlikku pinnasesse need paigutatakse. Kui inimesed tunnetavad ohtu ning neil ei ole veel kindlat hinnangut riigi tegutsemisele, saab mõjutaja esitada oma seletuse vastusena juba olemasolevale küsimusele. Mida täpselt ei teata, seda ei jäeta lahtiseks, vaid täidetakse väitega varjamisest, kokkumängust või kontrolli kaotamisest.
Juuli lõpus kasutas Venemaa ajutine asjur Eestis Kamran Abilov seda võtet peaaegu sõnasõnaliselt. Ta ütles RIA Novostile, et Ukraina droonide viibimine Eesti õhuruumis põhjustab ühiskonnas suurt ärevust ja kahjustab investeerimiskliimat. Pikemas intervjuus lisas Abilov, et paanika kasvu suudetavat takistada üksnes teema kohta käiva teabe mahavaikimisega. Esimene osa tema jutust haakub küsitluses mõõdetud murega. Väide, et Eesti võimud varjavad olukorda ning hoiavad nõnda paanikat kontrolli all, on juba Venemaa diplomaadi lisatud seletus.
Grillireklaamist sai üleskutse venelasi tappa
Juuli üheks suuremaks russofoobiateemaks kujunes Rannarootsi grill-lihareklaam. Reklaamil küpsetasid kaks Ukraina sümboolikaga meest mere ääres liha, taamal paistsid suitsusambad ning pildi kohal seisis loosung „Õige grill muudab kibeda sibula magusaks“. Sõna „sibul“ tähendab eesti keeles köögivilja, kuid seda on kasutatud ka venelaste kohta halvustava nimetusena. Reklaami kujundus ja sõnavalik tekitasid seetõttu kriitikat ka Eestis.
Vene meedias ei käsitletud juhtumit siiski ebaõnnestunud või mitmeti mõistetava reklaamina. Mitmetähenduslikkus kõrvaldati ning reklaamile omistati üks kindel sõnum: Eestis kutsutakse venelasi „praadima“ või „grillima“. Venemaa riikliku telekanali Rossija 1 veebiväljaanne Vesti.ru kirjutas, et reklaam kutsub üles „venelasi grillil praadima“. REN TV läks veel kaugemale, väites juba pealkirjas, et Baltimaades on sisuliselt lubatud venelasi solvata ja kutsuda üles nende tapmisele.
Eesti poliitikud aitasid reklaamile antud poliitilist tähendust võimendada. Reklaami kritiseerisid teiste seas Jana Toom ja Keskerakonna esimees Mihhail Kõlvart. Kõlvart kirjutas Facebookis, et reklaam tekitas nii vene- kui ka eestikeelsetes elanikes ärritust ja hirmu, ning küsis, kelle huvides on keerulises julgeolekuolukorras selliseid provokatsioone korraldada. Selline sõnastus ei piirdunud reklaami maitsekuse või tegijate professionaalsuse küsimusega. Reklaam paigutati poliitilise vastandumise ja julgeoleku raamistikku ning vihjati, et selle taga võivad olla kellegi laiemad huvid.
Venemaa riikliku telekanali Rossija 1 veebiväljaanne Vesti.ru vahendas Kõlvarti sõnavõttu pikalt. Tema postitus sobis Vene meedia loodud käsitlusse peaaegu ilma täiendava ümbertõlgendamiseta: reklaam ei olnud enam ühe ettevõtte küsitav turundusotsus, vaid ühiskondlik provokatsioon, mis tekitab venekeelsetes elanikes hirmu ja suurendab rahvustevahelist vastasseisu. Eesti poliitikute teravad reaktsioonid andsid Vene väljaannetele võimaluse esitada oma tõlgendust kohaliku kinnituse, mitte väljastpoolt lisatud süüdistusena.
Eriti kaugele viis selle järelduse endine Riia linnavolikogu liige Ruslan Pankratov. Tema väitel ei olnud tegemist juhusliku turundusveaga, vaid Eesti 35 aasta pikkuse poliitika ja normaliseerunud igapäevase russofoobia tulemusega. Reklaam olevat suunatud „neonatslikule publikule“. Nii muudeti ühe ettevõtte reklaam kogu Eesti ühiskonda ja riiki kirjeldavaks tõendiks.
Rannarootsi juhtum näitab, miks propagandal on kasulik lähtuda materjalist, mis tekitab sihtrühmas juba iseenesest ebamugavust. Reklaami sõnastust võis pidada maitsetuks või läbimõtlematuks ka ilma Vene propaganda tõlgendust omaks võtmata. Mõjutustegevus algas hetkel, mil võimalikust kahemõttelisusest sai kindel tapmisüleskutse ning ühe reklaami põhjal kuulutati vägivaldne russofoobia kogu Eestis tavaliseks ja riiklikult heaks kiidetud nähtuseks.
Narva järjekord muudeti tahtliku tõrjumise tõendiks
Sama mehhanism töötas Narva piiripunkti järjekordade puhul. Pikad ooteajad, ööbimine tänaval ja tasu eest järjekorrakohtade vahendamine on konkreetsed probleemid, mida ei ole vaja välja mõelda. Vene meedia lisas neile kavatsuse: Eesti võimud raskendavat teadlikult inimeste suhtlust Venemaaga ega hoolivat piiril ootajatest.
Abilov väitis RIA Novostile antud intervjuus, et Eesti vastab tundide kaupa ootavate inimeste kriitikale soovitusega Venemaale mitte sõita. Piiripunkti lühendatud lahtiolekuaeg ja arutelu ajutise töökorralduse tähtajatuks muutmise üle paigutati samasse raami. Julgeoleku- ja töökorralduslikest otsustest sai lugu sidemete sihilikust katkestamisest.
Selline võte on tõhus, sest see ei eita inimese kogemust. Järjekorras seisjale ei öelda, et järjekorda pole olemas. Talle pakutakse seletust, miks see tekkis ja kes on süüdi. Praktilise probleemi põhjuste käsitlemise asemel omistatakse riigile vaenulik kavatsus. See muudab pahameele poliitiliseks järelduseks.
Kaitsevõime arendamine kinnitab ette valmis järeldust
Narva täitis juunis ja juulis veel teistki rolli. Linnast kujundati Eesti väidetava militariseerimise sümbol. Juulis kirjutas RIA Novosti Narva kavandatavast sõjaväelinnakust eeskätt kui Venemaa piiri äärde rajatavast objektist. Asukoht muutus loo peamiseks tähenduseks ning taristuprojekt paigutati kokku kaitsekraavide, pikamaarakettide, IRIS-T õhutõrje ja NATO üksustega.
Eesti kajastustes on sama projekti kirjeldatud märksa argisemalt. ERRi ülevaate järgi loovutas Narva linnavolikogu riigile linnaku jaoks vajaliku maatüki ühehäälselt, ehituse kavandatud maksumus on ligikaudu 16 miljonit eurot ning esimeses etapis paigutatakse sinna 150 kaitseväelast. Need asjaolud ei muuda projekti mittesõjaliseks, kuid annavad selle mõõdule ja kohalikule otsustusprotsessile konteksti, mis Vene käsitlusest kaob.
Propagandaloogikas ei ole kaitserajatise ülesanne suurendada Eesti kaitsevõimet. Selle olemasolu kinnitab ette antud järeldust, et Eesti valmistab Venemaa piiril ette agressiooni. Sama raam võimaldab kujutada õhutõrjet, kaitsekraave ja liitlasüksusi mitte vastusena Venemaa sõjale ja sõjalisele survele, vaid selle surve põhjusena.
Sama sõjaväelinnak kahe raamistuse kaudu. RIA Novosti rõhutab Venemaa piiri, Eesti kajastus projekti mahtu, maksumust ja kohaliku volikogu otsust:
Propaganda eesmärk ei ole anda üht järjekindlat maailmapilti
Riigikantselei ülevaate järgi vähenes Venemaalt lähtuva propaganda maht võrreldes maiga juunis 18 ja juulis 32 protsenti. Põhinarratiivid jäid sellest hoolimata samaks. Eesti on russofoobne ja militariseeruv, Ukraina tegevuse kaasosaline, majanduslikult hääbuv ning liitlastest sõltuv riik. Üks sündmus võib teenida korraga mitut neist väidetest.
Seetõttu ei maksa propagandast otsida järjekindlust, mida sellel pole vaja. Eesti võib olla ühes loos Venemaad ohustav sõjaline platsdarm ja teises vaene väikeriik, kelle USA kohe maha jätab. NATO võib olla agressiivne piiraja ning samal ajal nõrk ja lagunev liit. Nende väidete ülesanne ei ole moodustada kontrollitavat tervikut. Nad peavad kõnetama eri hirme: sõja laienemist, liitlaste reetmist, majanduslikku ebakindlust ja riigi ükskõiksust.
Juuni ja juuli näited osutavad, et mõjusaim vastus ei ole üksnes valeväite ümberlükkamine. Selgitada tuleb ka päris sündmust ja täita infolünk enne, kui keegi teine annab sellele pahatahtliku tähenduse. Kui droon satub Eesti õhuruumi, piirijärjekord venib või kaitserajatis kerkib, vajavad inimesed arusaadavat vastust selle kohta, mis juhtus, miks otsus tehti ja mida riik edasi teeb. Vastasel juhul jääb sündmus alles, kuid selle tähenduse kirjutab keegi teine.
