Artikkel ilmus ajakirja Sõdur septembrikuu numbris.
Aastal 2016 oli infosõda Eesti jaoks paljude silmis veel midagi abstraktset. Vene propagandast räägiti peamiselt seoses telekanalitega, Sputniku või Baltnewsi lugudega ning arvati, et tegemist on eelkõige meediaprobleemiga. Sõnumid olid suhteliselt lihtsad ja otsekohesed. Enamasti oli võimalik konkreetne vale kiirelt tuvastada, selle allikani jõuda ja faktidega ümber lükata.
Tänaseks on infosõda muutunud igapäevaseks osaks Venemaa agressioonist. Enne kui liiguvad tankid või raketid, liiguvad lood. Need külvavad kahtlust, lõhestavad ühiskonda, õõnestavad usaldust riigi vastu ning püüavad mõjutada inimeste valmisolekut oma riiki kaitsta. Lahinguväljaks ei ole füüsiline ruum või rindelõik, vaid iga inimese telefoniekraan.
Just sellisesse keskkonda sündis 2016. aastal Propastop – Kaitseliidu vabatahtlike algatus, mille eesmärk oli märgata ja selgitada Eesti vastu suunatud propaganda- ja mõjutustegevust. Aastatega on väikesest vabatahtlikust blogist kasvanud professionaalne analüüsiplatvorm, mille tööd kasutavad ajakirjanikud, teadlased ja riigiasutused ning mille kogemus on aidanud mõista, kuidas Venemaa infooperatsioonid tegelikult toimivad.
Propastopi ülesanne on olnud märgata mustreid, selgitada nende eesmärke ja aidata inimestel näha seoseid üksikute sündmuste vahel.
Tagasi vaadates on kümne aasta jooksul kogunenud sadu näiteid ja kümneid suuremaid juhtumeid, mis näitavad, kuidas üks näiliselt tühine vale võib olla osa palju suuremast mõjutusoperatsioonist. Just nende lugude kaudu saab kõige paremini mõista, milline on tänapäevane infosõda ja miks selle tundmine on osa Eesti riigikaitsest.
Üksikud valed põimuvad narratiivideks
Tänapäeva infooperatsioonid põhinevad narratiividel – pikema aja jooksul järjekindlalt kujundatavatel lugudel, mille eesmärk ei ole niivõrd panna inimest uskuma ühte konkreetset väidet, kuivõrd kujundada tema maailmapilti. Selle asemel, et väita näiteks, et „Eestis kiusatakse venelasi“, levitatakse kümneid erinevaid lugusid koolireformist, kirikust, valimistest, keelepoliitikast või majandusest. Igaüks neist võib näida eraldiseisev, kuid kõik teenivad sama eesmärki – kujutada Eestit riigina, mis on sisemiselt lõhenenud ja ebaõiglane.
Muutus on toimunud ka mõjutuskanalites. Kui kümme aastat tagasi oli suurem osa propagandast seotud Venemaa riiklike meediakanalitega, siis täna algavad infooperatsioonid peamiselt Telegramis, levides sealt kiirelt ja koordineeritult edasi mujale sotsiaalmeediasse ja kümnetesse näiliselt sõltumatutesse kanalitesse. Riiklik propagandamasin ei räägi enam ainult oma häälega ja oma kanalites, vaid kasutab kohalikke arvamusliidreid, väikeseid kogukondi, algoritme ja järjest enam ka tehisintellekti loodud sisu.
Iga päev ilmub Vene propagandas uusi lugusid, kuid nende taga korduvad ühed ja samad teemad ning mõttemustrid. Selleks, et mõista infooperatsioonide tervikpilti, tuleb keskenduda narratiivide, võrgustike ja levimustrite analüüsimisele. Sageli ei ole kõige olulisem küsimus mitte see, kas konkreetne väide on tõene või väär, vaid miks just seda lugu räägitakse, kelle huve selle levitamine teenib ja millist mõju püütakse sellega ühiskonnas saavutada ning kuidas see sobitub Venemaa strateegilistesse eesmärkidesse.
Narratiivide juured ulatuvad geopoliitikasse
Propastopi üks olulisemaid õppetunde on olnud, et Venemaa propagandat ei saa mõista üksikute uudiste ega isegi üksikute narratiivide kaudu. Nende juured ulatuvad palju sügavamale – Venemaa geopoliitilisse maailmapilti.
Selle keskmes on arusaam Venemaast mitte lihtsalt ühe riigina teiste seas, vaid omaette tsivilisatsioonina, millel on ajalooline õigus ja kohustus kaitsta oma mõjusfääri. Sellest ideest on välja kasvanud nn Russki Mir ehk nn Vene maailma kontseptsioon, mille kohaselt ühendab Venemaad, vene keelt, kultuuri ja õigeusku jagavaid inimesi ühine tsivilisatsiooniline ruum sõltumata riigipiiridest. Selline käsitlus võimaldab Moskval kujutada sekkumist naaberriikide siseasjadesse mitte agressiooni, vaid nn kaasamaalaste kaitsmisena.
Teine läbiv joon on ajaloo kasutamine poliitilise relvana. Propastopi analüüsid on korduvalt näidanud, kuidas Teise maailmasõja, Nõukogude Liidu või Vene impeeriumi ajalugu kasutatakse tänapäeva poliitiliste eesmärkide õigustamiseks. Mälu teemasid ei käsitleta mitte ajaloolise uurimisobjektina, vaid tööriistana, millega põhjendada tänaseid territoriaalseid nõudmisi, mõjutada rahvuslikku identiteeti või kujutada Venemaad vabastaja, mitte okupandina.
Sama oluline on Venemaa riiklikus narratiivis ohvrimüüt. Kuigi Venemaa on üks maailma suurimaid sõjalisi jõude, kujutatakse riiki järjekindlalt väliste vaenlaste poolt ümber piiratud ja ohustatud tsivilisatsioonina. NATO laienemine, Euroopa Liidu poliitika või isegi naaberriikide iseseisvad otsused esitatakse tõendina Lääne soovist Venemaad nõrgestada või hävitada. Selline maailmapilt aitab õigustada nii sisepoliitilist autoritaarsust kui ka agressiivset välispoliitikat.
Sellest ideoloogilisest raamistikust kasvavad välja ka peaaegu kõik Eesti vastu suunatud mõjutusnarratiivid. Kui Eestis räägitakse haridusreformist, kirikuseadusest, mälestusmärkidest või Ukraina toetamisest, ei käsitleta neid Venemaa propagandas kunagi üksikute poliitiliste küsimustena. Need seotakse suurema looga Lääne moraalsest allakäigust, venelaste väidetavast tagakiusamisest või Venemaa ajaloolisest missioonist oma mõjusfääri kaitsta.
Just seetõttu ei piisa infooperatsioonide mõistmiseks üksikute propagandalugude ümberlükkamisest. Olulisem on ära tunda maailmapilt, millest need lood lähtuvad. Kui narratiivide ideoloogiline alus on mõistetud, muutuvad ka uued propagandalood märksa etteaimatavamaks. Muutuvad teemad ja kanalid, kuid nende taga olev loogika on jäänud aastateks samaks.
Sama oluline on olnud propagandatehnikate selgitamine. Propaganda ei tugine enamasti otsestele valedele. Sageli kasutatakse poolikuid fakte, ajaloolist konteksti moonutatakse, sündmused asetatakse teadlikult valesse põhjus-tagajärg seosesse või jäetakse oluline osa loost lihtsalt rääkimata. Üks tõhusamaid võtteid on emotsioonide võimendamine – hirmu, viha või ebaõiglusetunde tekitamine –, sest emotsioon levib sotsiaalmeedias kiiremini kui fakt, ja on peamine sihtrühmi mobiliseerib jõud.
Mõned märgilised juhtumid
Juhtum 1. Kremli võrgustikud Eestis – propaganda ei levi vaakumis
Üks Propastopi esimesi suuremaid ettevõtmisi keskendus küsimusele, kes Eestis tegelikult vaenulikke sõnumeid levitavad.
Aastal 2018 ilmus viieosaline analüüsisari „Venemaaga seotud võrgustikud Eestis“, mis püüdis esimest korda süstemaatiliselt kaardistada organisatsioone, ühendusi, portaale ja võtmeisikuid, kelle tegevus haakus Venemaa kaasmaalaspoliitika ja mõjutustegevusega. Analüüs tugines avalikele allikatele – registriandmetele, organisatsioonide kodulehtedele, meediakajastustele jmt.
Kaardistatud võrgustikud olid väga erinevad. Nende seas leidus protestiliikumisi, propagandaportaale, ajalookäsitlust mõjutavaid ühendusi, niinimetatud antifašistlikke aktiviste, noorteorganisatsioone ning vene keele ja kultuuri edendamisega tegelevaid MTÜ-sid, millel olid sidemed Venemaa riiklike pehme jõu organisatsioonidega, näiteks fondiga Russki Mir. Eraldi vaadelduna võisid paljud neist tunduda tavapäraste kodanikuühendustena. Kuid omavahelisi seoseid vaadates joonistus välja laiem pilt.
Tõime selgelt esile, et mõjutustegevust ei saa mõista ainult propagandauudiseid lugedes. Oluline on analüüsida, kuidas on üles ehitatud mõjutustaristu – kes korraldab üritusi, kes rahastab projekte, millised organisatsioonid jagavad üksteise sisu, kes võimendab sõnumeid ning milliste kanalite kaudu jõuavad Kremli narratiivid Eesti inforuumi.
Vene propaganda peamised sõnumimustrid:
- Eesti on läbikukkunud ja mõttetu pseudoriik
- Eesti on nõrk ja kaitsetahe on madal
- Eesti on agressiivne ja sõjakas
- Eestis kiusatakse venelasi taga, russofoobia
- Eesti vihkab kõiki võõraid
- Eestis elavad fašistid
- Eesti peab Venemaa vastu infosõda
- Eesti ässitab NATOt Venemaa vastu
- Eesti on USA sabarakk
Tagantjärele vaadates oli see lähenemine oma ajast ees. Kui 2018. aastal räägiti peamiselt propagandast, siis täna kasutatakse üha enam mõistet mõjutustaristu või mõjutusökosüsteem. Ka Venemaa ise ei panusta enam ainult propagandakanalitesse, vaid ehitab terviklikku võrgustikku, kuhu kuuluvad meedia, sotsiaalmeedia, noorteprogrammid, kultuuriprojektid, digiplatvormid ja „kaasmaalaste“ organisatsioonid. Just sellise tervikpildi nägemine ongi saanud Propastopi analüüside üheks olulisemaks tugevuseks.
Tänaseks on Kremli siinsete võrgustike osas pilt õnneks muutunud. Eesti riik on end kehtestanud, paljud neist võrgustikest on töö lõpetanud, nende liidrid on kas ise Venemaale pagenud, sinna välja saadetud või riigivastete kurutegude eest süüdi mõistetud ja vangi pandud.
Juhtum 2. Kohtuvaidlus, mis kinnitas analüüsi usaldusväärsust
Ühes 2022. aastal avaldatud analüüsis kirjeldasime võrgustikke Facebookis, kus levitati järjekindlalt Venemaa agressiooni õigustavaid ning Eesti riiklust kahjustavaid narratiive.
Üks analüüsis käsitletud isikutest, Oleg Bessedin, pöördus kohtusse, väites, et Propastopi käsitlus kahjustab tema mainet. Järgnenud kohtuvaidlus kujunes oluliseks proovikiviks mitte ainult Propastopile, vaid laiemalt küsimusele, kas avalikuse huvides tehtud mõjutustegevuse analüüsi saab kohtus kaitsta.
Kohtu otsus kinnitas, et Propastopi käsitlus tugines kontrollitavatele faktidele ja avalikele allikatele. See oli oluline pretsedent. Infosõja analüüsimine ei saa põhineda oletustel ega emotsioonidel – see peab põhinema tõenditel.
Oleg Bessedin aga, kelle Eesti vastasest tegevusest on Propastop korduvalt kirjutanud, vahistati mullu novembris ja kohus arutab tema süüasja.
Juhtum 3. „Maša ja karu“ – kuidas multifilmist tehakse infooperatsioon
Tänavu juuni lõpus kritiseeris välisminister Margus Tsahkna Vene animasarja „Maša ja karu“ võtmist Netflixi kavva, viidates selle rollile Venemaa pehme mõju tööriistana.
See seisukoht leidis kiiresti rahvusvahelist tähelepanu, ja juba mõne tunni jooksul reageeris sellele ka Vene propagandameedia. Mõne tunniga ehitati selle ümber mitu erinevat narratiivi: Ühes loos muutub Eesti naeruväärseks riigiks, kes otsib militarismi lastemultikatest. Teises kujutatakse välisministrit tasakaalutu poliitikuna. Kolmandas räägitakse hoopis kadedusest Vene kultuuri edu pärast. Neljandas kasutatakse Netflixi otsust tõendina Venemaa kultuurilise mõjuvõimu kohta.
Ühtegi neist lugudest ei huvita enam sisuline küsimus, kas „Maša ja karu“ võib toimida Venemaa pehme jõu vahendina. Selle asemel suunatakse tähelepanu kriitikule endale ning tema motiividele. Just selline fookuse nihutamine on üks propagandale iseloomulikumaid võtteid.
See juhtum näitab ilmekalt, et tänapäeva infooperatsioonid ei vaja suuri sündmusi. Piisab ühest avaldusest või sotsiaalmeediapostitusest, mille ümber saab kiiresti ehitada mitu propagandalugu. Selline reageerimiskiirus on iseloomulik tänapäevasele mõjutustegevusele.
Juhtum 4. Nn Narva Rahvavabariik – miks tuleb märgata ka väikseid ohumärke
Üks viimaste aastate enim tähelepanu saanud Propastopi lugusid käsitles tänavu kevadel sotsiaalmeedias aktiiviseerunud kontosid, mis levitasid nn Narva Rahvavabariigi ideed. Telegramis, VKontaktes ja TikTokis kasutati sümboolikat ning sõnastust, mis meenutas 2014. aastal Ida-Ukrainas loodud nn rahvavabariikide propagandat.
Juhtum tekitas Eestis elava arutelu. Osa kriitikuid leidis, et niivõrd väikese levikuga nähtusest kirjutamine võib seda hoopis võimendada. Propastopi hinnang oli vastupidine. Mõjutustegevus algab harva suurelt. Enamasti sünnivad uued narratiivid marginaalsetes kanalites, meemides või väikestes kogukondades ning alles hiljem, kui tingimused on soodsad, püütakse neid laiemasse inforuumi viia. Just seetõttu tuleb selliseid arenguid märgata võimalikult varakult.
Selle juhtumi suurim väärtus ei seisnenudki küsimuses, kas Narvas oli tegelik separatistlik liikumine – seda ei olnud. Õppetund oli hoopis mujal. Infooperatsioonide eesmärk on sageli testida narratiive ja mõõta, kuidas ühiskond neile reageerib. Kui selliseid katseid järjepidevalt ignoreerida, võib ühiskond märgata suuremat mõjutuskampaaniat alles siis, kui see on juba hoo sisse saanud.
Kokkuvõtvalt
Kui Propastop kümme aastat tagasi alustas, tuli enamasti ümber lükata üksikuid propagandalugusid. Täna on selge, et sellest enam ei piisa. Tuleb mõista narratiive, nende taga seisvaid võrgustikke ning märgata infooperatsioone enne, kui need jõuavad peavoolu. See tähendab, et ka Eesti inforuumi kaitsmine ei saa olla ainult riigi ülesanne. Nagu füüsilises riigikaitses, on ka infosõjas vaja vabatahtlikke, eksperte, ajakirjanikke ja teadlasi, kes aitavad ühiskonnal mõista, kuidas mõjutustegevus toimib.
Propastop sündis kümme aastat tagasi Kaitseliidu vabatahtlike algatusena. Täna on ta osa Eesti ühiskonna laiemast vastupanuvõimest. Kuid infosõda ei lõpe. Muutuvad ainult selle relvad, kanalid ja meetodid.
Tunnustused
- 2023. a: Euroopa Kodaniku auhind Euroopa Parlamendilt
- 2024. a: Eestis kodanikuühiskonna auhind „Aasta hääl“ president Alar Kariselt
- 25. juuni 2024: Venemaa välisministeerium lisas Propastopi 81 Euroopa meediakanali hulka, mille veebilehtede levikut ja kättesaadavust Venemaa territooriumil piirati.
