Propastop postitas eelmisel nädalal loo hübriidrünnakute mõjust ja nende ühiskonnale seletamise olulisusest.
29. septembril kirjutas Kaitsepolitseiameti peadirektor: “Kaitsepolitsei julgeolekuteavet kogumis hinnates oleme tänaseks veendunud, et 15. augustil kaitsetööstusettevõtte Milremi süütamine oli tahtlik ja etteplaneeritud Venemaa eriteenistuste tellimusel toime pandud rünnak.
—
Milremi ründajate teguviis on sarnane teiste Venemaa tellimusel Euroopas läbi viidud rünnakutega ja on otseselt seostatav Venemaa Föderatsiooniga. Kaitsetööstusettevõtted, eriti droonitehnoloogia ja Ukraina riiki toetavad organisatsioonid, on Venemaa Föderatsiooni eriteenistuste sihtmärkideks alates Venemaa agressioonisõja algusest.”
Sellele järgnes Eesti peaministri väljaütlemine: „Täna saame täie kindlusega öelda, et ööl vastu 15. augustit Eestis toimunud Milremi süütamine oli Venemaa föderatsiooni eriteenistuste tellitud sabotaažiakt. Sellele järeldusele on jõudnud kaitsepolitseiamet kogutud teavet põhjalikult hinnates,“ ehk teisisõnu Eesti riik omistas Milremi süütamise Venemaale.
Sama päeva õhtul ütles Aktuaalses Kaameras Kaitsepolitseiameti peadirektor: “Selle omistamsie teeme me puhtalt Kaitsepolitsei julgeolekuteabe alusel, et meil on selge veendumus, et selle rünnaku taga on Venemaa.”
Tegemist oli viimastel aastatel toimunud sabotaažiaktide ühe esmakordse poliitilise omistamisega ning siin tuleb Eestit selle eest taas kord tunnustada. Nagu 2007. aastal omistas Eesti poliitiliselt pronksiööl massilise riigi vastu suunatud küberründed Venemaale, omistati nüüd Euroopat pikalt pinges hoidnud hübriidrünnete üks juhtum otsustavalt Venemaale.
Mis on omistamine?
Omistamine (inglise keeles attribution) kui toimunu eest süü panemine, saab laias laastus toimuda kolmel eri viisil:
Ametkondlik omistamine ehk menetlusel ning kohtupidamisel põhinev omistamine.
Protsess algab ebaseaduslikust sündmusest, millega asub tegelema uurimisasutus, olgu selleks siis politsei või kaitsepolitsei. Kogutakse tõendeid, kuulatakse üle inimesi ning kui materjal piisavalt koos, antakse kohtule otsuse tegemiseks.
Edasi on kohtul roll analüüsida läbi tõendid ning teha lõpuks otsus, kas süüdlane oli ikkagi süüdi või mitte. Nagu eelnevast kirjeldusest aru saada, on tegemist väga aeglase ja pikalt kestva protsessiga, mille lõpptulemuse saabudes on maailm muutunud ja ühiskond juhtunust tekkinud traumad juba ammu üle elanud.
Sellise omistamise näitena on võtta Eestis Kaitsepolitsei poolt eest veetud juhtum, kus lõhuti siseministri ja Delfi ajakirjaniku autod.
Avalik omistamine
Protsess, kus sündmuse detailid uurib välja ning analüüsib ja lõpuks tulemuse ehk otsuse sõnastab ajakirjandusväljaanne, mõttekoda, teadlased või üksikisikutest koosnev seltskond.
See on protsess, kus avalikult kogutavate tõendite, taustamaterjali ning loogiliste järelduste pealt omistatakse toimunu kellelegi, ilma et sellega kaasneks või samas ajaperioodis lõpeks ametkondlik uurimine ning järgneks kohtuotsus.
Sellise omistamise puhul on oluline esitatud tõendite kogum ja kirjeldus ning iga lugeja saab ise nende põhjal järelduse teha, kes on selles juhtumis süüdi.
Selliseid omistamisi on viimase kümne aasta jooksul toimunud sadu ning paljudega neist on tuntuks saanud näiteks Bellingcat, kelle üks tuntumaid uurimisi ja omistamisi keskendus 2014. aasta juulis Ukraina kohal alla tulistatud Malaysia Airlinesi lennu MH17 juhtumile või ka näiteks Skripali mürgitamise juhtum.
Poliitiline omistamine ehk omistamine, kus valitsus ütleb esmaste analüüsitud tõendite põhjal, et süüdlane on see või teine.
Sellise omistamise alla kuulub ka Milremi juhtum, kus Kaitsepolitsei poolt kogutud tõendite ja järelduste ning Venemaa varasema tegutsemismustri pealt ütleb peaminister välja, et selle taga oli Venemaa.
Selline omistamine on oluline, kui ühiskonna turvatunde jaoks on vaja operatiivselt sõnastada, mis juhtus, kuidas sellesse suhtuda ja mida see tähendab ning tõendite kogumise ja kohtumenetluse lõppemiseni pole võimalik oodata.
Sarnase omistamise tegid ka septembri alguses Saksamaa siseminister ja välisminister, kes 4. septembril ütlesid välja kuu varem Leipzigi/Halle lennujaamas toimunud hübriidrünnaku kohta: “Kokkuvõttes viitavad politsei uurimised, rünnaku muster ja luureandmed Venemaa vastutusele Leipzigi lennujaama rünnakukatse eest,“ ehk viidati kogumina sihtmärgile, kasutatud vahenditele, tehnilise oskusteabele ja hübriidrünnakus madala taseme agentide kasutamisele, mis võimaldas sündmuste selget poliitilist omistamist.
Kokkuvõttes on omistamisel ühiskonnale ja rahvusvahelistele partneritele oluline roll, kuna annab juhtunule tähenduse ning fikseerib ühe täiendava lähtekoha süüdlase survestamiseks, olgu selleks siis uued sanktsioonid, vastumeetmed või enda julgeolekut tõstvad tegevused.
Ootuspäraselt reageeris Eesti poolt tehtud omistamiele Venemaa kui sealse presidendi pressisekretär Dmitri Peskov, kes ütles, et süüdistused on alusetud, läbimõtlematud, reaalsusega täiesti vastuolus ja ilma igasuguse tõestuseta. Tõendite esitamine on paralleelselt käiva kriminaalnenetluse teema ning vaevalt ka selle menetluse lõpus tunnistab Venemaa Milremi süütamise korraldamist.
Loe lisaks:
