Soomes uurib politsei praegu ebaharilikku juhtumite seeriat. Märkimisväärne hulk parlamendiliikmeid kahtlustab, et nende kodudes on käidud ajal, mil neid ennast kohal polnud. Tavapärase sissemurdmisega juhtumid aga pigem ei sobitu: lukke pole lõhutud, väärisesemeid pole kaasa võetud ja kortereid pole segi pööratud. Selle asemel on maha jäetud pisikesi, kuid tähelepandavaid märke. Mõnes kodus on koju tulles põlenud tuled või olnud lahti uksed, mida elanik enda teada selliselt ei jätnud. Üks Soome saadik leidis keset põrandat lahti võetud pistikupesa katte ja hiljem köögikapi sokliliistu. Teine avastas tualetist sinna jäetud väljaheite. Yle andmetel on kahtlasi juhtumeid alla kahekümne ning need on toimunud ligikaudu aasta jooksul.
Soome politsei algatas 1. oktoobril eeluurimise ning teeb koostööd keskkriminaalpolitseiga. Kes kodudes käis ja miks, pole praegu teada. See on oluline rõhutada, sest avalikus arutelus tekkis kiiresti seos Venemaaga. Soome kaitseväe luurejuht Pekka Turunen ütles, et otsustajate kodudesse tungimine kuulub Venemaa teadaolevasse mõjutamisvahendite arsenali. Samal ajal on kaitsepolitsei Supo olnud ettevaatlikum: tema sõnul on autoritaarsete riikide julgeolekuteenistuste selline tegevus oma riigis teada, kuid Supol pole andmeid, et Venemaa oleks seda meetodit kasutanud Soomes või mujal Euroopas. Supo ei ole Soome juhtumeid praegu Venemaale omistatud.
Soomes juhtunu pole esimene näide
Üks paremini dokumenteeritud näiteid pärineb Briti ajakirjanikult Luke Hardingult, kes töötas aastatel 2007–2011 The Guardiani Moskva korrespondendina. Harding kirjeldas 2012. aastal USA Helsingi Komisjoni ees, kuidas FSB tungis korduvalt tema korterisse ja toimetusse. Midagi ei varastatud. Selle asemel jäeti aknaid lahti, lülitati keset talve välja küte, eemaldati valvesüsteemi kõigist 14 andurist patareid, tõmmati kontoris välja internetimodem ja jäeti telefonitoru hargilt maha. Hardingi hinnangul oli eesmärk väga selge: tekitada ärevust ja psühholoogilist stressi. Kõige kummalisemal korral leidis Harding voodi kõrvalt sinna jäetud seksi- ja suhteõpiku.
Harding kirjeldab samas dokumendis ka näidet, kus üks Guardiani venelasest töötaja leidis koju tulles oma bareti, mis tavaliselt rippus esikus nagis, keset elutoa põrandat. Midagi muud polnud tehtud. Naine ei suutnud tõestada, et keegi oli korteris käinud, kuid juhtum mõjus talle Hardingi sõnul sedavõrd rängalt, et ta sai närvivapustuse, lahkus töölt ja katkestas kolleegidega suhted.
USA endise Moskva suursaadiku John Beyrle hinnangul olid USA diplomaatide kodudesse tungimised 2009. aastaks muutunud järjest tavalisemaks ja jultunumaks ning ta omistas need FSB-le. Raporti kohaselt öeldi Hardingule Briti saatkonnas, et neil on selliste juhtumite kohta terve toimik.
Veel konkreetsemalt kirjutas sellest 2016. aastal Washington Posti ajakirjanik Josh Rogin. Tema allikateks olnud USA ametnikud kirjeldasid Venemaa luureteenistuste süstemaatilist kampaaniat Ameerika diplomaatide vastu Moskvas ja teistes Euroopa pealinnades. Diplomaatide kodudesse oli sisenetud öösiti, mööblit oli ümber tõstetud ning televiisorid ja valgustid sisse lülitatud. Ühe diplomaadi elutoa vaibale oli sissetungija roojanud. USA endine suursaadik Michael McFaul ütles Roginile, et Vene luureteenistuse väga selge eesmärk oli, et tema perekond paneks tähele ja saaks aru, et neid jälgitakse.
See eristabki sellist tegevust tavalisest salajasest jälgimisest. Luureoperatsioonis püütakse üldjuhul vältida olukorda, kus sihtmärk jälgimisest teada saab. Siin on loogika vastupidine: jälg peab olema avastatav. Samal ajal peab see olema piisavalt väike ja mitmetähenduslik, et ohver ei saaks kindlalt tõestada, mis juhtus.
Meetod klassikate varasalvest
Meetodil on pikk ajalugu. Harding seostas oma kogemust Ida-Saksamaa Stasi praktikaga, mida nimetati Zersetzung’iks. Seda võib tõlkida ka kui „lagundamine“ või „õõnestamine“. Stasi arhiivi materjalide järgi oli Zersetzung süsteemne meetod riigi vastasteks peetud inimeste lõhestamiseks, halvamiseks, tähelepanuvõime hajutamiseks ja isoleerimiseks. 1976. aasta direktiiviga vormistati see osaks Stasi operatiivtegevusest.
Zersetzung ei tähendanud ainult korteritesse tungimist. Kasutati kuulujutte, tööalaste ebaõnnestumiste korraldamist, suhete lõhkumist, jälgimist ja diskrediteerimist. Kuid üks selle kõige psühholoogiliselt rafineeritumaid vorme oligi salaja kodudesse sisenemine. Esemeid eemaldati või paigutati ümber nii, et inimene hakkaks kahtlema oma mälus ja lõpuks isegi iseendas. Saksamaa Föderaalne kodanikuhariduse agentuur (Bundeszentrale für politische Bildung) käsitluse järgi oli eesmärk tekitada paanikat, segadust ja hirmu ning õõnestada inimese eneseusku.
Selles peitubki tehnika jõud. Kui korterist varastatakse televiisor, on toimunu üheselt mõistetav – tegemist on sissemurdmisega. Kui televiisor on alles, aga keegi selle sisse lülitanud, tekib palju ebamugavam küsimus – kes siin käis ja miks ta tahtis, et ma seda teaksin?
Veel olulisem on teine küsimus: kas siin üldse keegi käis või mäletan mina valesti?
Ebakindlus on eesmärk
Üksik lahtine aken, valesti asetatud ese või põlema jäetud lamp võib tunduda tühine. Kordudes muutub see aga sõnumiks. Sihtmärk saab üheselt aru, et tema kodu ei ole turvaline, tema liikumist võidakse jälgida ning keegi suudab tema kõige privaatsemasse ruumi siseneda. Samal ajal puudub tal sageli tõend, millega politseisse, tööandja või avalikkuse ette minna.
Tulemuseks võib olla ebatavaliselt kõrge valvsus: inimene hakkab kontrollima uksi, esemeid, telefoni ja ümbrust ning mõtlema, kas iga kõrvalekalle on juhus või sõnum. Harding kirjeldas USA Helsingi Komisjonile, et selliste meetodite kumulatiivne mõju võib olla väga tugev ja viia enesetsensuurini – ajakirjanik hakkab kaaluma, kas järgmise loo kirjutamine on väärt võimalikke tagajärgi talle ja tema perekonnale.
Seetõttu ei pruugi sellise operatsiooni tegelik sihtmärk olla korter ega seal olev informatsioon, vaid sihtmärk on inimese psühholoogiline turvatunne. Eduka operatsiooni järel ei pea enam iga kord tema koju sisse minema. Piisab sellest, et inimene teab, et seda on võimalik teha – ja hakkab järgmisi märke juba ise otsima.
Soome juhtumite puhul ei tea me veel, kas tegemist on sellise operatsiooniga või millegi muuga. Kuid just ajaloolised paralleelid selgitavad, miks näiliselt tähtsusetuid märke – põlema jäetud lampi, avatud ust või keset põrandat olevat eset – tuleb julgeoleku vaates tõsiselt võtta. Mõnikord pole sissetungi eesmärk midagi kaasa võtta. Eesmärk võib olla midagi maha jätta: teadmine, et keegi oli siin.
Avafoto Flickr / “Suspicious.” by Khaki, CC BY 2.0
Ekraanitõmmised USA Helsingi Komisjoni raportist ning Stasti Mediathek raportist
Loe lisaks
Omistamine, ehk kellele näitame näpuga
Me peame rääkima hübriidrünnakutest!