Vladivostok asub Primorje krais, Hiina Heilongjiangi provintsi ja Jaapani mere vahel, teisel pool Baikalit ja Stanovoi mäeahelikku, piirkonnas, mis kuulus sajandeid Hiina riigile. Siin asub tähtis kaubasadam ja Vene Föderatsiooni Vaikse ookeani sõjalaevastiku baas. Linn näeb välja nagu üks paljudest Siberi linnadest, hallide hrušovkade ja monotoonsust lõhestavate üksikute sibulkuplitega. Kuid üha enam kohtab selles linnas aasiapäraseid ilmeid ning nurinat, et tegelikult peaks Vadivostok kuuluma hoopis Hiina riigi koosseisu. Tänaseni kutsutakse seda linna hiinapäraselt Haishenweiks ning tõik, et vene keeles tähendab Vladivostok “ida valitseja”, on teemasse pühendunutele ilmselgelt solvav. Siin meelitab ligi arvukalt hiina turiste, võõrtöölisi, kaupmehi ja investoreid. Paljud neist peavad Vladivostoki ja selle ümbrust endiselt Hiina linnaks.
Kui kahes eelmises postitustes ilmnes, et Venemaa ja venelaste kuvand Hiina sotsiaalmeedias on kirju, siis järgnevates postitustes võtame vaatluse alla piiriga seotud etteheited. Kaotatud territooriumidest näib Kaug-Ida alade, eelkõige Vladivostoki linna loovutamine põhjustavat kõige tugevamat emotsionaalset valu. Tõenäoliseks põhjuseks on tõik, et sealsed alad asuvad Hiina poliitilisele tuumikule kõige lähemal ning loovutati Vene riigi koosseisu suhteliselt hiljuti. Kuid see ei ole lihtsalt lugu kaotatud territooriumist, vaid ka hiina geopoliitilisest kosmoloogiast ehk maailmavaatest, mis neid argumente kannustavad.
Konfutsianistlik kosmoloogia
Enne kui Hiina oli sunnitud ühinema lääneliku rahvusvahelise kogukonnaga, oli selle poliitiline maailmakäsitus sootuks teistsugune. Usuti, et Hiina on ainus tõeliselt tsiviliseeritud poliitiline üksus, mille mõju lähinaabruskonna üle on vääramatu. Tianxia („kõik taeva all“) mõiste kohaselt paikneb Hiina maailma keskmes ning selle mõju levib kultuurilisest tuumikust kontsentriliste ringidena äärealade suunas. Rahvusriigi ja suveräänsuse mõisted olid hiinlastele tundmatud ning nende arusaam riigist, kollektiivsest identiteedist ja piiridest tugines konfutsianistlikule kosmoloogiale. Kõigilt diplomaatilistelt saadikutelt oodati, et nad avaldaksid austust Hiina keisrile kui Taeva Pojale (tianzi) ja ainsale Taeva esindajale ilmaruumis.
Hiina praegused juhid on teadaolevalt laenanud elemente konfutsianistlikust kosmoloogiast, ehkki kommunistlik režiim ei ole konfutsianistlik ning keisriaegne maailmakäsitlus ei kuulu ametlikult riigi doktriini. Samas ei ole konfutsianismi mõju pelgalt sümboolsed. Kuigi Hiina on tänapäeval üks rahvusriik teiste seas — mitte kultuuriimpeerium nagu muiste —, on seal säilinud arusaam Hiinast kui maailma keskpunktist. See usk annab Hiina rahvuslusele kultuurilise üleoleku aura. Hiinlased kasutavad oma riigi tähistamiseks endiselt nimetust Zhongguo („keskriik“), ehkki Hiina Rahvavabariigi ametlik nimetus (Zhonghua Renmin Gongheguo) kasutab mõistet zhonghua. Kuulsa sinoloogi Ross Terrilli hinnangul aitab see selgitada Hiina rahvusluse väidetavalt imperialistlikku iseloomu.
“Kaotatud linn”
Vladivostok asub linnulennult üle 5000 kilomeetri kaugusel Moskvast, aga maanteed mööda sõites koguni 9500 kilomeetri kaugusel. Need numbrid on olulised, sest tianxia arusaama kohaselt peaksid Hiina pealinnale lähedased alad kuuluma Hiina mõjusfääri — Hiina poliitilisest keskus Tiananmen väljak Pekingis asub vaid 1000 kilomeetrit edelas. (Linnulennult asub Venemaa lähim piiripunkt Hailari jõe silla lähedal Sise-Mongoolias, umbes 950 kilomeetri kaugusel Pekingist.)
Enamasti lähenetakse territoriaalsetele nõudmistele tasa ja targu. Ühe postituse autor kiidab Hiina Kommunistlikku Parteid, kuna see „näeb suurt pilti“ ja „säilitab stabiilse piiri“ Venemaaga, selle asemel et järgida emotsionaalseid üleskutseid ja seada ohtu rahvusvaheline stabiilsus. Samas väljendab artikli toon selgelt kahetsust Vladivostoki võõrandamise üle, mida käsitletakse ühe Hiina suurima „ajaloolise kaotusena“. Autor tunnistab, et Hiina tegutsemisruumi piirab rahvusvaheline õigus, mis ei võimalda Pekingil oma ajalooliseks peetavaid territooriume tagasi nõuda. Vastupidiselt Hongkongile ja teistele koloniaalriikidele kaotatud aladega, ei antud Vladivostoki ja teisi alasid Venemaale mitte rendilepingu alusel, vaid igaveseks.
Vladivostoki kuulumine Venemaa koosseisu on hiinlaste jaoks moraalne dilemma: ühest küljest väljendavad nad soovi tunnustada Venemaad geopoliitilise partnerina ning samal ajal kuulutada Vladivostok ajalooliseks Hiina osaks. Näiteks ühe artikli autor tunnistab, et Venemaa ja Hiina „teevad suuri jõupingutusi kahe riigi suhete pidevaks arendamiseks“ ja samas kirjeldab Vladivostoki kui “kaotatud linna”. Kõige paremini võtab selle skisofreenilise arusaama kokku üleskutse: „Kuigi Vladivostok kuulub praegu Venemaale, peaksime meeles pidama ajalugu, väärtustama olevikku ja tegema kõvasti tööd Hiina rahvuse suure taassünni nimel.“ Isegi kõige Venemaa-sõbralikud käsitlused ei saa seega mööda tõigast, et Vladivostok sümboliseerib kolonialismi ebaõiglust.
Sellest vastuolust hoolimata haakub kirjeldatud seisukoht hästi Pekingi ametliku diskursusega, mis rahvusluslikest meeleoludest kannustatuna nõuab “emamaa” taasühendamist, kuid käsitleb samas Venemaad partnerina võitluses Ameerika Ühendriikide hegemoonia vastu. Kirjeldatud väärtuslikku vastuolu saab põhjendada „ühisrinde töö“ loogikaga, millest oli juttu pikemalt eelmises postituses. Lühidalt: Venemaaga seotud ajaloolisi kaebusi võib hetkel käsitada „mitteantagonistlikena“ ja need ajutiselt kõrvale jätta, kuid aja möödudes peavad need taas akuutseks muutuda. Säärased vastuolulised seisukohad võivad aga ka praegu Venemaa-Hiina suhteid nõrgestada ning tekitades segadust ja umbusku nii Venemaa kui ka Hiina valitsuse suhtes.
Et Vladivostok on ajalooliselt Hiina linn, siiski Hiina internetikasutajad ei kahtle. Hiina sotsiaalmeedias esineb palju marurahvuslikke seisukohti, mis nõuavad kõigi kaotatud alade kohest tagastamist. „See paik on olnud Hiinaga tihedalt seotud väga pikka aega“, kirjutab üks autor, väites, et juba Tangi dünastia ajal elasid seal hiinlased. Teises artiklis märgitakse, et „pärast seda, kui tsaaririigi Venemaa hõivas Haishenwei, nimetati see ümber Vladivostokiks, mis tähendab sõna-sõnalt ‘ida vallutamist’. See lõi naela meie südamesse.“ Mõned autorid kujutavad linna peaaegu Venemaa ebaloomuliku osana: „Mõelge 9000 kilomeetri pikkusele vahemaale Moskvast Vladivostokini. Rongiga kulub selle läbimiseks seitse päeva. [Vene riik] meenutab väljavenitatud köit, mis tõmbub üha enam pingule.“
Tagasi konfutsianistliku kosmoloogia juurde?
Sellised kirjeldused haakuvad Hiina poliitilise kosmoloogiaga ja vihjavad, et Vladivostok peaks justkui olemuslikult kuuluma Hiina kui “keskriigi” koosseisu. Nagu eespool märgitud, asetab tianxia mõiste Pekingi maailma keskmesse ning eeldab, et Hiina mõju levib kultuurilisest tuumikust äärealade suunas. Sellest lähtuvalt kerkib küsimus: miks valitsetakse Hiina tuumikalale nii lähedal asuvaid territooriume kaugest Moskva? Vastus on paljudele Hiina sotsiaalmeediakasutajatele ilmne: ei peakski. Ida-Siberi alad, mis paiknevad geograafiliselt Pekingile suhteliselt lähedal, on tianxia seaduspära kohaselt Hiina territoorium. Tõik, need alad kuulusid kunagi Qingi keisririigile, lisab vaid õli tulle. Seevastu Venemaa eliit lähtub jätkuvalt arusaamast, et Euraasia geostrateegiline kese asub Moskvas, mitte Pekingis, ning ei soostu Ida-Siberi alasid loovutama. Mõlemad osapooled on siiralt veendunud oma kultuurilises ja maailmakorralduslikus üleolekus.
Kognitiivse sõja vastumeetmeid kaaludes, on Vladivostok kui “kaotatud linn” ilmselt üks viljakamaid troope, millega Venemaa ja Hiina suhteid halvendada, aga miks mitte ka üks esimesi geograafilisi asukohti, kust seda tegevust alustada.
***
Artikkel on kirjutatud Tartu Ülikooli Aasia keskuse raporti “Chinese netizens’ perceptions of the Sino-Russian border” põhjal.
Avafoto: Flickr / Marco Fieber, CC BY-NC-ND 2.0
Sisufotod: ekraanitõmmised artiklitest
