Propastop on üle kümne aasta kirjutanud inforuumis toimuvast mõjutustegevusest. Tegevusest mille eesmärk on olnud külvata usaldamatust, ebakindlust, vaenu, polariseerumist ja hirmu. Kohati on need oma mõju tõttu saanud siirdeid ka füüsilisse maailma, olgu tulemuseks siis protestid ja meeleavaldused või ka füüsilised kokkupõrked erinevate maailmavaadete vahel.
Hübriidründed on kui imerelv ühiskonna pingesse ajamiseks. Ühe aktsiooniga õnnestub saavutada mitu eesmärki: panna valitsus surve alla, kuna oodatakse süüdlase leidmist ja karistamist; kulutada ametkondade ressurssi toimunu tuvastamiseks, kirjeldamiseks ja menetlemiseks ning vähendada ühiskonna turvatunnet ja suurendada inimeste mure mõistetamatu ohu läbi. Lisaks väheneb selle protsessi käigus riigi, nii valitsuse kui ka uurivate ja vastutavate ametkondade usaldusväärsus, kuna oodatakse kiireid reaktsioone ja selgitusi, mida sellises ajaraamis on pea võimatu anda.
Mis on hübriidrünnak?
Hübriidrünnakuid on pikalt defineeritud kui mitme komponendiga aktsioone, mille üheks osaks on alati olnud ka mõjutustegevus inforuumis. Viimane pool aastat on toonud arvukalt hübriidründeid, mida analüüsides saab selgeks, et seal on olnud infomõjutus üheks keskseks taotluseks ning eesmärgiks ühiskonnas laiemalt usaldamatuse, ebakindluse ja hirmu külvaminne.
Propastopi vaatest on viimase aja hübriidrünnakud kangem versiooni inforünnakutest. Eesmärk on sama, mis infomanipulatsioonidel, lähtekohaks aga füüsilises ruumis toimunud sündmus. See annab inforünnakule täiendava tõsiseltvõetavuse kihi.
Kui varem püüti hübriidrünnaku mõistet vältida ning selle asemel soovitati kasutada konkreetseid juhtunut kirjeldavaid sõnu nagu sabotaaž või küberrünnak, siis viimased sündmused on näidanud, hübriid on sabotaaž + infokomponent, küberrünnak + infokomponent, ehk alati on kesksel kohal infomõjutus.
Paljude viimaste sündmusega kaasnevalt on inforuumist leitud ka filmitud “tõendusmaterjali”, mis ühtepidi on nö töö “üleandmisakt”, et saada töö eesti tasu, teisalt aga mõjutustegevus, et ajada ühiskonda pingesse.
Milline on ajakirjanduse roll hübriidrünnete seletamisel?
Hübriidrünnete näol on tegemist nurjatu probleemiga, kus neil, kes peaksid juhtunut ühiskonnale seletama pole selleks piisavat kiirelt infot, kuna riiklik või ametkondlik sõnum peab alati olema faktikindel ja lõplik.
Teisalt on siin riigi jaoks ka kahvel. Öeldes A, tuleb öelda järgi ka B, ehk kui kui tegemist on riigi X hübriidrünnakuga, siis milline on järgnev karistus või vastutegevus, mida iga sellise rünnaku puhul ühiskond ootab.
Siin saab ühiskonna jaoks rolli ajakirjandus ja sõltumatud eksperdid. Nii, nagu Propastop on Venemaa infomõjutustegevust tuvastanud ja kirjeldanud, tuleb teha avalikkuse jaoks sama hübriidrünnetega. See aitab vähendada hübriidrünnete planeeritud mõju – vähendada ebakindlust, hirmu ja usaldamatust.
Ajakirjandusel ja sõltumatutel analüütikutel saab olla roll ka rünnakutele tähenduse omistamisel. Tähenduse, mida riik tihtipeale välja öelda ei saa. Lisaks on juba piisavalt näiteid, kus ajakirjandus saab ka juhtunut omistada, ehk viidata tõendite kogumina kirjeldamisel näpuga süüdlasele. Tegevus, mida riik endale pigem lubada ei saa (kuigi siin on ka erandeid). Pigem on riigid ja ametkonnad tegelenud iga sündmuse kui üksikjuhtumi uurimise ja kirjeldamisegal. Samal ajal on üksikjuhtimid ühiskonna liikmete peades ammu ühtse tähenduse ja mustri omandanud ning toimivad ohutaju tõstva kogumina.
Üksikjuhtumid või tervik?
Kui meenutada Läänemerel toimunud juhtumeid torude ja kaablitega, siis tagantjärgi moodustuv muster räägib inimeste peades teist lugu, kui iga üksikjuhtumi kirjeldamine selles ajahetkes.
8. oktoobril 2023 purunes ankru lohisemise tagajärjel Eesti ja Soome vahel kulgev gaasitori Balticconnector, 25. detsembril 2024 läks lohiseva ankru tõttu rivist välja Eesti ja Soome vahel olev Estlink2, 31. detsembril 2025 läks lohiseva ankru tõttu katki Läänemeres olev andmesidekaabel.
Kolm järjestikust aastat, kolm õnnetust kaablitega.
Kahjuks on sarnaste rünnetega olnud eesliilil jälle Eesti riik ja meie ametkonnad.
Eesti oli eesliinil esmase sihitud küberründelainega 2007. aastal, seejärel oleme pidanud aastaid tegelema suunatud propagandarünnakutega ning viimased aastad hübriidrünnakuteks muutuvate sabotaažiaktide katsepolügonina. Samas tuleb Eesti jõuametkondi tunnustada edukate lõpuni jõudnud kohtulahendite pärast. GRU tegevus Eestis omistatigi GRU-le.
Hübriidjuhtumite mõju ja sellega vähendamine
Hübriidjuhtumite eesmärk on külvata usaldamatust, ebakindlust ja hirmu, samas hoida füüsilises ruumis toimunud sündmuse tõsidus allpool valuläve, millest rünnatav võiks käivitada tagajärgedega karistusaktsiooni.
Kui ühiskond hakkab tähele panema sündmusi, mis 10 aastat tagasi oleks läinud kõrvust ja silmist mööda, siis on hübriidrünnakud oma eesmärgi täitnud.
Nii hakatakse märkama dirižaablit idapiiri taga, kuulma öösel droonimootori mürinat, nägema radaril linnuparve ja avastamas end mõttelt, kas need on droonid. Kõnekas on ka näide viimasest nädalast, kus Tartu kohal märgati hõluvaid objekte, mis olid tegelikkuses seotud linnas toimuva messiga.
Kui iga ebatraditsioonilisse kohta unustatud seltjakott, pappkarp või topsik tundub ohtlik ja tekitab mõtteid, kas peaks helistama demineerijatele, on juba asjad halvasti.
Selliste, üksteise peale kihistuvate sündmuste neutraliseerimisel on roll psühholoogilisel kaitsel – tegevustel, millega tuua ühiskond tagasi normaalsusesse ja aidata säilitada rahu.
Järjest sagenevate hübriidrünnakute tõttu kutsub Propastop meediat ning sõltumatuid eksperte üles senisest rohkem neid juhtumeid ühiskonnale kirjeldama ja seletama, et suurendada inimeste teadlikkust ning vähendada ebakindlust ja ärevustunnet.
Loe lisaks:
Venemaa variarmee Euroopas: kuidas väikesed rünnakud teenivad Kremli suuri eesmärke?
Mõttekoda: Venemaa hübriidsõjale vastamiseks vajame jõulist heidutust
Fotod:
Flickr / Nick Normal, CC BY-NC-ND 2.0
Flickr /Andrew Kuznetsov, CC BY 2.0
kuvatõmmis ERR veebilehelt
