Kolmandal juulil ilmunud Propastopi loos oli juttu Venemaa negatiivsest kuvandist Hiina sotsiaalmeedias. Positiivsetest narratiividest eraldi kirjutada ei ole siinkohal plaanis — kellel huvi, võib neist lähemalt lugeda raportist “The Yin and Yang of Russia’s Image in China: Netizen Discourse and Real-Life Implications”. Selles loos vaatleme narratiive, mis asuvad nimetatud kahe pooluse, negatiivsete ja positiivsete narratiivide vahel. Need pragmaatilisted narratiivid pooldavad Venemaa tegevust vaid siis, kui see aitab kaasa Hiina enda eesmärkidele. Artikkel päädib teoreetilist-laadi arutlusega, mis aitab mõista, miks just need narratiivid peegeldavad kõige paremini Pekingi tegelikke seisukohti.
Venemaa kui vajalik partner võitluses USA ja lääne tsivilisatsiooniga
Geopoliitiliste pingete taustal ei ole raske hoomata, miks mõned hiinlased peavad Putini “ristiretke” lääne tsivilisatsiooni vastu üllaks. Partnerlus Venemaaga tugineb nii ajaloolistele kui ka tänapäevastele paralleelidele — meenutatakse Hiina ja Venemaa varasemaid koostööhetki, näiteks külma sõja aegset lähedust Nõukogude Liiduga, mis loob mulje, et koostöö Moskvaga on loomulik ja ajalooliselt harjumuspärane. Mõnikord kohtab Hiina sotsiaalmeedias isegi väljaütlemisi, et Venemaa tegevus on altruistlik ja teenib otseselt Hiina huve Venemaa enda allakäigu hinnaga.
Kuid säärased hinnangud on erandlikud. Enamasti peetakse Venemaad geopoliitiliseks partneriks, mille eesmärgid lihtsalt juhtuvad ühtima Hiina omadega. Venemaad kirjeldatakse kui poliitilist jõudu, mis õõnestab Washingtoni tegevust, kaitseb seeläbi Hiinat ja aitab Pekingil kujundada soodsamat rahvusvahelist korda. Ei midagi enamat. Näiteks sedastab üks kommentaator: “Venemaa purustas oma tegevusega ameeriklaste unistused! Maailm muutub nüüdsest alates. USA ja lääne allakäik kiireneb.” Erinevalt positiivsetest narratiividest, mis kirjeldavad Venemaad kui pöördumatult võidukat suurjõudu, ei hinda pragmaatilised narratiivid Venemaad ja venelasi nende kiiduväärt omaduste tõttu.
Selline vaade on sageli külmalt kalkuleeriv, et mitte öelda küüniline: Venemaa on vahend Pekingile olulise eesmärgi saavutamiseks. Eelmises loos kirjeldatud ajaloolised pinged Venemaaga ei ole neis narratiivides sugugi unustatud, vaid ajutiselt tahaplaanile tõrjutud.
Venemaa kui majanduspartner
Et Venemaa on Hiinale kasulik majanduspartner, on samuti hästi teada. Siberi metsasid ja pinnases leiduvaid maavarasid peetakse Hiina arengule hädavajalikuks. Näiteks sedastab üks kommentaator: „Hiina ja Venemaa peavad olema kindlad sõbrad, et ehitada tugevam ja jõukam isamaa ning võimaldada rahvale parem elu.” Alates Putini täiemahulisest sissetungist Ukrainasse on Venemaa kaubavahetus Hiinaga märgatavalt suurenenud.
Kuid seegi narratiiv on eelkõige pragmaatiline. Postitustes ja kommentaarides on tunda üleolekut põhjanaabri suhtes: Venemaad kujutatakse kui nõrgemat ja väiksemat venda, kellele ei saa igavesti loota. Ajalooline vimm hõõgub süte all ning sellest saab mööda vaadata vaid seni, kuni Venemaa on Hiinale majanduslikult kasulik. Tihtilugu nähakse majanduskoostööd Venemaaga vajalikuna, et parandada oma isiklikku heaolu.
Siin põrkuvad kaks olulist kultuurinormi — ühelt poolt patriotism ja ajalooline õiglus, teisalt majanduslik areng ja isiklik heaolu — mis võib omakorda tekitada seesmist konflikti. Ajaloost kantud patriotismitunne satub nii vastuollu loomuliku sooviga parandada oma elujärge, sundides inimesi valima muu hulgas selle vahel, kas olla Venemaa sõber või vaenlane. Osa inimesi väidavad, et Moskvaga tuleb teha äri ja säilitada majanduslik koostöö isegi siis, kui ajalooline usaldamatus püsib. Teised vaidlevad sellele vastu. Säärane vaidlus ilmestab, et Venemaa üle käib Hiina ühiskonnas debatt.
“Ühisrinde töö” loogika
Kirjeldatud vastuolu aitab selgitada „ühisrinde töö” loogika. Selle loogika kohaselt võib Hiina Venemaaga koostööd teha seni, kuni peamine vastane ehk Ameerika Ühendriigid on seljatatud. Hetkest, mil see konflikt ei ole enam akuutne, kerkivad vanad territoriaalsed ja ajaloolised vaidlused taas esile ning vanast partnerist saab uus vaenlane.
“Ühisrinde töö” loogika tugineb ajaloolistele paralleelidele. Teise maailmasõja ajal tegid Hiina kommunistid koostööd Hiina Vabariigi võimudega, et tõrjuda Jaapani Keisririigi rünnakut, et siis taas teineteise kõri kallale asuda. Ka kuulus romaan “Kolmevalitsus” (ilmunud eesti keeles 1959. aastal) aitab teinekord mõista keerulist geopoliitilist reaalsust. Romaan kirjeldab Hiinas toimunud kodusõda aastatel 220–280, mil riik oli jagunenud kolmeks suureks kuningriigiks. Kaks neist tegid suurema võitmiseks koostööd, kuid pöörasid seejärel üksteise vastu. Sääraste ajalooliste analoogiate abil seletatakse, miks ajutine liit Venemaaga on mõistlik isegi siis, kui sügav usaldus Moskva vastu puudub. Pekingi strateegid armastavad kasutada romaanis kirjeldatud ajaloolisi analoogiaid, vaagides selle üle, milliseid konflikte tasub pidada ja milliseid on parem edasi lükata. Õppetund on aga kõigi ajalooliste näidete puhul ühene: hetkel on mõistlik ajaloolised vastuolud Venemaaga vaka all hoida. Venemaad võrreldakse liitlasega, kelle kõrval tuleb lihtsalt oodata oma hetke, et siis ajalooline õiglus maksma panna. Seetõttu kirjutatakse kommentaarides sageli, et praegu tuleb venelastega “ühes kaevikus” olla ja vanad solvumised edasi lükata. Pragmaatilised narratiivid ei kutsu aga üles ajaloolist vimma andestama. Paljud Hiina netikasutajad ei pea Venemaad püsivaks liitlaseks, vaid ajutiseks kaasvõitlejaks.
“Ühisrinde töö” loogikat hinnates tuleb aga silmas pidada, et rahvuslik propaganda ja ajalookäsitlused kujundavad nii avalikku arvamust kui ka parteijuhtide mõtteviisi, kelle otsuseid ei mõjuta üksnes ratsionaalne geopoliitika, vaid ka emotsioonid, rahvuslus ja ajaloolised solvumised. Teisisõnu ei pruugi “ühisrinde töö” loogika olla alati peamine, mis Hiina-Venemaa suhetes tooni annab. Kuigi Pekingi strateegilised huvid toetavad koostööd Moskvaga, võivad rahvuslikud tunded seda suhet tulevikus oluliselt pingestada. Seetõttu tuleb Hiina–Venemaa suhteid hinnates arvestada nii geopoliitiliste kaalutluste kui ka rahvusliku ajalookäsitluse ja emotsioonide mõjuga.
Kokkuvõttes võib väita, et Venemaa on paljude Hiina netikasutajate jaoks eelkõige geopoliitiline ja majanduslik vahend, mitte palavalt armastatud liitlane. Koostööd Moskvaga peetakse kasulikuks, kuid ajutiseks. Taaskord tuleb tõdeda, et neid kahte riiki ei seo mitte väärtused vaid huvid. Kui suurem võitlus läänega on kunagi lahendatud, kerkivad tõenäoliselt ajalooline vimm ja territoriaalsed nõudmised Venemaa vastu taas esile. Seega kuvavad pragmaatilised narratiivid Hiina ja Venemaa suhet eelkõige tingimusliku koostööna, mitte püsiva ja usaldusliku suhtena.
***
Artikkel on kirjutatud Tartu Ülikooli Aasia keskuse raporti “Chinese netizens’ perceptions of the Sino-Russian border” ja Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse raporti “The Yin and Yang of Russia’s Image in China: Netizen Discourse and Real-Life Implications” põhjal.
