Venemaa teema kütab Hiina sotsiaalmeedias kirgi. Kuigi Hiina ametlik meedia kujutab Venemaad lähedase partneri ja strateegilise liitlasena, leidub Hiina sotsiaalmeedias ka tugevaid Venemaa-vastaseid hoiakuid. Negatiivsed narratiivid jutustavad ajaloolisest vastasseisust ja territoriaalsetest vaidlustest ning loovad arusaama venelastest kui ahnetest ja ebausaldusväärsetest inimestest. Ukraina sõda on neid vaated vaid süvendanud ja pannud osa hiinlasi kahtlema Moskva väärtuses strateegilise partnerina. Negatiivsete narratiivide sallimine muidu rangelt kontrollitud Hiina sotsiaalmeedias osutab, et Venemaa-kriitilised narratiivid on Pekingile moel või teisel kasulikud.
Venemaa negatiivne kuvand Hiina sotsiaalmeedias
2018. aastal leppisid Peking ja Moskva kokku, et „jutustatakse üksteise lugusid hästi“. Riiklikud meediaväljaanded mõlemal pool piiri asusid oma strateegiaid ja narratiive ühtlustama. Nüüd võib Hiina ajalehtedes lugeda Moskva jutupunkte pea sõna-sõnalise täpsusega. Tulemus on ilmne: Venemaa on hiinlaste jaoks hinnatuim rahvusvaheline partner, õilis võitluskaaslane Ameerika Ühendriikide “hegemoonia” vastu.
Allikas: kuvatõmmis
Venemaa ja Hiina on geopoliitiliselt ühes paadis. Paljud hiinlased usuvad, et Xi Jinping peab Vladimir Putinit oma sõbraks ning kahe riigi partnerlus on „piiritu”. Pekingi raamatupoodides on müügil erinevaid Putini elulooraamatuid, mille veergudel ülistatakse Venemaa liidri tarkust ja raudset haaret — pole juhus, et Xi’le omistatakse samu tugevusi. Veebis avaldatud artiklites ja kommentaariumites kohtab tihti loosunglikke hõiskeid „Putin on võimas“ ja „Venemaa võidab nii või naa“. Putinist on saanud oma riigi käilakuju, mõjutades kogu Venemaa kuvandit hiinlaste seas. Lisaks Putinile meeldib hiinlastele rääkida ülistavaid lugusid Venemaa sõjalisest ja majanduslikust tugevusest ning möödapääsmatust võidust rindel, Ukrainas.
Lähemal vaatlusel ilmneb, et Venemaa kuvand hiinlaste seas ei ole sugugi laitmatu. Kui kohalikke pisut küsitleda või kaevata hiina sotsiaalmeedia avarustes, kohtame Venemaa-kriitilisi narratiive, mille peamisteks emotsioonideks on viha ja kättemaksuhimu ning peamiseks ajendiks ajalooline vaen.
Venemaa kui ajalooline vastane
Vene tsaaririigi laienemine Kaug-Ida aladele on hiinlastele hästi teada. Pekingi ametlik ajaloonarratiiv (alates kooliõpikutest ja lõpetades muuseumieksponaatidega) kujutab Hiinat kolonialismi ohvrina. Venemaa mängib selles loos olulist rolli. Kuigi ohvrimentaliteet on tasahilju asendumas Hiina võimsust ülistava narratiiviga, ei kao 19. sajandil kogetud alandus ühiskondlikust mälust niipea. Vene tsaaritiik kasutas ära Qingi riigi (1644–1911) nõrkust ja laiendas oma territooriumit Hiina riigi arvelt. Usutakse, et need alad peaksid õigusjärgselt kuuluma Hiinale. Pärast Hongkongi ja Macau naasmist Hiina Rahvavabariigi koosseisu on Venemaa ainus koloniaalriik, mis ei ole toona hõivatud alasid Hiinale tagastanud.
Samuti usutakse, et venelased on olemuslikult ahned ja sõjakad — nad kummardavad vaid tugevama õigust. Seega ei ole Venemaa ajalooline ekspansionism vaid üksikute riigijuhtide jonn, vaid kogu riigi ja rahva tunnus. „Ahnus on graveeritud venelaste luudesse“, sedastab üks kommentaator. Sääraste väljaütlemistega luuakse mulje, et Venemaa välispoliitiline käitumine on ajas muutumatu ning põhineb alatisel soovil territooriumi ja mõjuvõimu suurendada. Mõned kõige kriitilisemad seisukohad võrdlevad Venemaad isegi Jaapaniga, mida peetakse Hiina lähiajaloos kõige enam vihatud vastaseks. Ka Venemaa tegevust Ukrainas tõlgendatakse sama mustri jätkuna: kui varem laieneti Hiina arvelt, siis nüüd püütakse laieneda Ukrainas.
Lisaks ahnusele ja sõjakusele peetakse venelasi ebausaldusväärseiks. 1858. aastal tühistas Venemaa Nertšinski (1689) lepingu, mis oli seni olnud Hiina-Venemaa piiri alusdokumendiks. Piirilepingute ümber toimunud vaidlusi kasutatakse nüüd tõendina väitmaks, et Moskva ei austa kokkuleppeid. Seda kuvandit laiendatakse sageli venelaste rahvuslikule iseloomule. Kommentaarides kirjeldatakse venelasi ebaausate ja kokkuleppeid murdvate inimestena. Need tunnused vastanduvad konfutsianistlikus kultuuriruumis kõrgelt hinnatud väärtustele nagu ausus, usaldusväärsus ja kohusetunne. Seetõttu ei tajuta Venemaad mitte ainult ajaloolise ja geopoliitilise ohuna, vaid ka ohuna hiinalikule kultuuriruumile.
Venemaa on nõrk ja väärtusetu liitlane
Teine rühm negatiivseid hoiakuid kritiseerivad Venemaa sõjalist ja majanduslikku nõrkust. Mitmed autorid väidavad, et Venemaa arengut takistavad geograafilised tingimused, sõltuvus maavaradest ja ebaefektiivne juhtimissüsteem. Karm kliima ning hajutatud asustus muudavad riigi moderniseerumise keeruliseks. Ukraina sõda on neid hinnanguid veelgi süvendanud. Mitmed kommentaatorid ei pea paljuks ennustada Putini režiimi hukku ja riigi peatset lagunemist.
Kritiseeritakse ka Venemaa võimetust oma liitlaste eest seista. Näidetena tuuakse Armeeniat ja Süüriat. Kui Assadi režiim langes, „suutis Putin vaid nägu krimpsutada“, teatab üks kommentaator. Sellest järeldatakse, et Moskva väärtus strateegilise partnerina on langenud ning argumenteeritakse, et ka Hiina ei peaks end Venemaaga enam siduma. Mõned netikasutajad leiavad koguni, et koostöö Venemaaga kahjustab Hiina rahvusvahelist mainet ning eesmärke. Ukraina sõda on muutunud oluliseks proovikiviks Venemaa võimekusele ning paljude kriitikute hinnangul on see paljastanud Venemaa tegeliku pale: „Kui Venemaa ei suuda isegi Ukrainat võita, siis pole tegemist enam Venemaaga“.
Kokkuvõte ja pilk tulevikku
Venemaa kohta käivaid negatiivseid narratiive analüüsides ei maksa unustada, et hiinlaste üldine arvamus oma põhjanaabrist on ülekaalukalt positiivne. Ent ametliku retoorika ja positiivsete loosungite taga peitub märksa vastuolulisem avalik arvamus.
Nüüd, kui Moskva pealetung Ukainas on raskustes ning Hiinast on saanud Venemaast tugevam majandusjõud, on aeg kättemaksuks, usuvad paljud. Kõlavad loosungid nagu „võtame kõik kaotatud territooriumid tagasi!“ ja „Venemaa piir peab taanduma Uuralitest lääne poole!“. Territoriaalse terviklikkuse küsimus hiinlastele väga oluline — Venemaa võõrandatud alad on saanud mõnedele hiinlastele rahvusliku identiteedi sümboliks.
Kuigi sellised seisukohad ei pruugi olla valdavad, on Hiina ühiskond Venemaa küsimuses lõhenenud. Erimeelsused ei ilmne mitte ainult erinevate inimeste ja ühiskonnagruppide lõikes, vaid ka üksikisikute mõttemaailmais. Kuna ühegi inimese maailmapilt ei ole koherentne, oleme me võimelised evima väga erinevaid ja isegi vastandlikke narratiive samaaegselt. Nii ka hiinlased. Pekingi raamatupoekülastaja võib ühel hetkel ülistada Putini kindlakäelist valitsemist ja silmapilk hiljem kiruda venelasi kui kõige ebausaldusväärsemat rahvast maamunal. Veebikommentaariumeis põrkuvad raevukad ja vastuolulised arvamused.
Lisaks vastanduvatele veendumustele on paljud segaduses ega tea, mida või keda uskuda. Kindla seisukoha asemel peetakse tihtilugu paremaks end nii keeruliste teemadega üldse mitte siduda — säärane hoiak on Hiinas ja teisteski autoritaarsetes riikides tavapärane viis poliitiliselt tundlike teemadega toimetulekul.
Ent kindel on see, et süte all hõõgub tuli. Kui partei peaks ühel päeval Venemaa osas meelt muutma, võivad Hiina propaganda-institutsioonid kerge vaevaga muuta üldiselt positiivsed hinnangud negatiivseteks ja vana partneri uueks vaenlaseks. Alus selleks on hiinlaste kollektiivses mälus alati olemas olnud. Niisiis ei põhine Hiina ja Venemaa partnerlus sügaval ühiskondlikul usaldusel ja väärtuste ühtsusel, vaid pragmaatilisel vajadusel, millest tuleb juttu sarja järgmises postituses.
Kuigi vara on rääkida Venemaa ja Hiina partnerluse lagunemisest, ei pea ka lääneriigid käed rüpes istuma ja ootama, mil Peking meelt muudab. Kirjeldatud negatiivsetest narratiividest võib saada sisend lääne kognitiivse sõja arsenalile, mille eesmärk on tekitada piisavalt piiriüleseid pingeid, et koostöö kahe autoritaarse riigi vahel muutub ühiskondlikult vastuvõetamatuks.
