2026. aasta esimesel poolel pöördus Vene meedia korduvalt tagasi samade Eesti avaliku elu tegelaste ja tuttavate narratiivide juurde: Balti riigid kui õhutajad, Eesti kui õigeusu tagakiusaja, eestikeelne haridus kui „russofoobia“ ning riigi juhtkond kui lõhenenud ja ebastabiilne. Rõhuasetus muutus loost loosse, kuid nende aluseks olev sõnum jäi suuresti samaks.
Propamoni abil selgitas Propastop välja kümme eestlast, keda mainiti kõige sagedamini jälgitavates Vene meediaallikates, sealhulgas RSS-voogudes ja valitud sotsiaalmeediakanalites. Tulemused näitavad nende nähtavust selles jälgitavas infovoos, mitte mainimiste absoluutarvu kogu Vene meedias.
10. koht
Margo Palloson — 3 mainimist | Kaitsepolitseiameti (Kapo) peadirektor
Aprillis vahendas EADaily Pallosoni seisukohta, et Eestil ei ole vaja Venemaa piiri täielikult sulgeda. Tema sõnul piisab kehtivatest piirangutest, sealhulgas öise piiriületuse keelust, samal ajal kui piiripunktide füüsiline sulgemine ei peataks välisriikide luuretegevust. (EADaily)
Seejärel seostas artikkel selle hinnangu uudisega, et Eesti on alustanud piiril tankitõrjekraavide ehitamise järgmist etappi. Raamistamise tegi suuresti ära pealkiri: Eesti ei sulge piiri, kuid kaevab kaevikuid.
Kaks eraldiseisvat teemat ühendati viisil, mis jättis riigist vastuolulise mulje: Eesti ütleb üht, kuid valmistub millekski muuks. Pallosoni tegelik mõte, et praegused piirangud vastavad praegusele ohutasemele, jäi artiklisse alles, kuid kadus selle raamistusest.
9. koht
Andrus Merilo — 4 mainimist | Eesti kaitseväe juhataja
Neli mainimist on vaevu märgatav kohalolu, kuid Merilo kajastus näitab hästi, kuidas Vene meedia jagab inimestele rolle vastavalt iga loo vajadustele.
Mai alguses vahendas Gazeta pol news tema hoiatust, et Venemaa võib valmistada ette uusi sihtmärke võimalikuks rünnakuks 2027. aastal. Pealkirja järgi oli Eesti „ära ehmunud“, mistõttu julgeolekuhinnang muutus näiteks paranoiast. (Gazeta pol news)
Nädal hiljem esines Merilo juba teises rollis: hüljatud liitlasena. Vzglyad kirjutas RIA Novostile viidates, et Ameerika Ühendriigid on peatanud HIMARSi laskemoona tarnimise Eestile, kuna Pentagon keskendus Iraanile. Merilo kinnitust tarne viibimise kohta kasutati selleks, et jätta mulje, nagu hülgaks Washington Eesti niipea, kui tema tähelepanu mujale kandub. (Vzglyad)
Juuni keskpaigaks oli temast saanud õhutaja. EADaily esitas tema visiiti Ukraina lahingupiirkonda tõendina, et NATO ei kõhkle enam oma kindraleid rindele saatmast. (EADaily)
Kuue nädala jooksul oli Merilo paanikaõhutaja, ohver ja õhutaja. Rollid olid omavahel vastuolus, kuid sellel polnud tähtsust. Iga kord kujundati Merilo sobima looga, mida Vene meedia parasjagu jutustada tahtis.
8. koht
Marko Mihkelson — 8 mainimist | Riigikogu väliskomisjoni esimees
Vene meediale ei olnud Mihkelson kasulik mitte karmimate seisukohtade, vaid ettevaatlikkuse tõttu. Tema märkusi sai kontekstist välja tõsta ja pöörata laiema lääne argumendi vastu.
Märtsis vahendas Gazeta pol news tema seisukohta, et väited Venemaa kavatsusest rünnata Balti riike põhinevad „alusetutel oletustel“. Aprillis kasutas EADaily Mihkelsoni ja välisminister Margus Tsahkna ütlusi, et Tallinnal ei ole tõendeid peatselt toimuva rünnaku kohta, vihjamaks, et Volodõmõr Zelenskõi valetab NATO nõrgestamise eesmärgil. Tõendite puudumine vahetu rünnaku kohta raamistati ümber tõendiks, et oht ise on välja mõeldud. (Gazeta pol news, EADaily)
Ülejäänud kajastus järgis teist tuttavat teemat: lääne lõhenemist. MK.ru tõstis esile Mihkelsoni hoiatuse, et NATO on Ameerika Ühendriikide Gröönimaaga seotud ambitsioonidest tekkinud pingete tõttu haavatavam kui kunagi varem. Juunis vahendasid MK.ru, Izvestia ja Vzglyad tema kahetsust, et Poola ja Ukraina tähelepanu on hajunud ning nad ei keskendu enam ühiselt Venemaale vastu seismisele. Vzglyad raamis tüli sündmusena, mis oli lääne „ära hirmutanud“. (MK.ru, Izvestia, Vzglyad)
7. koht
Kristina Kallas — 10 mainimist | Haridus- ja teadusminister
Haridusminister Kristina Kallas õnnitles 19. juunil Kohtla-Järve riigigümnaasiumi lõpuaktusel õpilasi eesti keeles ning läks seejärel üle vene keelele, et tänada eestikeelsele haridusele üleminekut toetanud vanemaid ja vanavanemaid. Mõne tunniga levis videoklipp üle Vene meedia. Seda kajastasid MK.ru, Vzglyad, RG.ru, Izvestia, TV Zvezda ja AI.ru, enamik neist samal päeval. Mitu väljaannet viitas RIA Novostile ning mõni avaldas oma versiooni samal tunnil. (MK.ru, Vzglyad, Izvestia)
Sündmus ise ei muutunud. Muutus keel, millega seda kirjeldati. Esmalt oli Kallas lihtsalt „rääkinud vene keeles“ (MK.ru). Seejärel oli ta „õpetajad välja vihastanud“ (RG.ru), „kolleege šokeerinud“ (TV Zvezda) ja „publikut vapustanud“ (Vzglyad). Kõige kaugemale läks AI.ru, väites, et õpetajad olid nii jahmunud, et ei suutnud kõnet enam üldse meenutada, lisades loole ka ühe Riia linnavoliniku kommentaari. (AI.ru)
TASS oli üks väheseid väljaandeid, mis kirjutas, mida Kallas tegelikult ütles: ta tänas reformi toetanud peresid. (TASS)
See erinevus on oluline. Enamik väljaandeid säilitas neile kasuliku kuvandi Eesti ministrist, kes edendab eestikeelset haridust, kuid ei tule väidetavalt ilma vene keeleta toime. Seda raamistust õõnestav selgitus jäeti lihtsalt välja.
Sama võtet oli kasutatud juba varem. Veebruaris kirjeldas EADaily Eesti poole miljardi euro suurust eestikeelsele haridusele ülemineku eelarvet kui „poolt miljardit eurot russofoobiale“. (EADaily)
Kõige mõjusamat propagandat ei mõelda sageli välja. See algab tegelikust sündmusest, eemaldab konteksti ja jätab publikule sootuks teistsuguse loo.
6. koht
Igor Taro — 35 mainimist | Siseminister
Kirikuseadus oli juunis Vene meedias suurim Eestiga seotud teema ning siseminister Igor Tarost sai selle peategelane. Pärast seda, kui Riigikohus oli jätnud jõusse kirikute ja koguduste seaduse muudatused, ütles Taro, et Eesti Kristlik Õigeusu Kirik peab lõpetama allumise Moskva patriarhaadile. Interfax ja EADaily tõstsid esile ka tema selgituse, et uus seadus lihtsustaks nii kirikul kui ka Pühtitsa kloostril Vene Õigeusu Kirikust lahkumist. (Interfax, EADaily)
Eestis keskendus arutelu Moskva patriarhaadi toetusele sõjale ja sellega seotud julgeolekuriskidele. Vene väljaanded asendasid selle küsimuse märkamatult teisega: väidetava survega õigeusule ja usuvabaduse piiramisega. Tsitaadid olid täpsed, kuid nende ümber ehitatud lugu ei olnud. Propastop analüüsis seda raamistust juunis põhjalikult.
Taro amet siseministrina tegi ta kasulikuks ka teistes narratiivides. Juuni alguses kajastas EADaily tema üleskutset piirata Vene turistide ligipääsu Euroopa poodidele ja randadele pealkirjaga, mille järgi oli Eesti mõelnud venelastele välja uue „karistuse“. Sanktsiooniettepanek raamistati ümber lihtsaks vaenulikkuseks. (EADaily)
Kõige mõjusam näide oli ühtlasi kõige vähem silmatorkav. Märtsi lõpus lükkas Taro ümber väited, et Eesti on avanud oma õhuruumi Ukraina droonidele. Ometi muutus uudiseks ka eitus ise: seda vahendasid Gazeta pol news ja Izvestia ning RIA Novosti kaudu võimendas Venemaa saatkond Tallinnas.
See on „rohelise koridori“ narratiiv, mida Propastop on jälginud terve aasta vältel, ainult vastupidises järjekorras. Eituse kajastamiseks pidid väljaanded esmalt algset väidet kordama. Nii sai faktiparandusest järjekordne viis väidet levitada. Mõni päev varem oli TASS tsiteerinud Taro hinnangut, et üleriigiline droonikaitsesüsteem läheks maksma 500 miljonit eurot, hoides sama ohunarratiivi teisest küljest elus. (TASS, Izvestia)
5. koht
Alar Karis — 39 mainimist | Eesti Vabariigi president
Igas narratiivis on vaja kedagi, keda saab näidata mõistuse häälena. Sel korral andis Vene meedia selle rolli president Alar Karisele.
Kõige selgem näide pärineb aprilli lõpust. Karis ütles 27. aprillil Soome ajalehele Helsingin Sanomat, et Euroopa Liit peaks hakkama valmistuma suhete taastamiseks Venemaaga pärast sõja lõppu. Mõne tunni jooksul ilmus tema märkus vähemalt kaheksas versioonis. Gazeta pol news lisas, et Karis väljendas kõigest seda, mida Eesti opositsioon ja „tavalised inimesed“ juba niigi arvavad.
Järgmisel päeval ütles Karis, et Euroopa keeldumine läbirääkimistest 2022. aastal oli viga, ning leidis, et lõpuks tuleb leida viis Venemaaga koos eksisteerimiseks. Kui välisminister Margus Tsahkna 29. aprillil tema seisukoha avalikult tagasi lükkas, said Vene väljaanded soovitud lõhe. Karis täpsustas 1. mail, et praegu ei ole Putiniga millestki rääkida. Selle asemel et käsitleda öeldut täpsustusena, esitasid väljaanded seda taganemisena ja väitsid, et president „otsib vabandusi“. (NG.ru, Izvestia, Vzglyad, Gazeta pol news)
Tavapärasest rõhuasetuste erinevusest presidendi ja valitsuse vahel sai väidetav tõend Eesti juhtkonna lagunemisest. Karis oli kasulik soliidse ja mõõduka tegelasena, kelle sõnade abil sai Eesti karmimat poliitikat kujutada mõistusevastasena.
Kui Karis nimetas hiljem Venemaa juunikuiseid raketirünnakuid „meeleheite tegudeks“, pälvis see avaldus märksa vähem tähelepanu. Selline Karis ei sobinud rolliga, mille Vene meedia oli talle valinud. (Gazeta pol news)
4. koht
Hanno Pevkur — 40 mainimist | Kaitseminister
Pevkur on 40 mainimisega Kaja Kallasega samal kohal. Siinses järjestuses eristab neid kajastuse laad, mitte maht, ning Pevkur jääb tahapoole, sest tema kajastus on kõigist nimekirja inimestest kõige vähem dramaatiline.
Ühtlasi on see kõige järjepidevam. Kauglaskerelvade hankimine, NATO õhuturbemissiooni muutumine õhukaitseks, droonide sissetungid, mereväeüksuste rotatsioonid Läänemerel: eraldi võttes tähelepandamatud uudised, mida avaldatakse nädalast nädalasse. RIA Novosti hoiab Pevkuri kohta alalist teemakülge, mis näitab iseenesest, kui korrapäraselt tema nime vajatakse. (RIA Novosti)
See on kuhjumine, mitte rünnak. Ükski artikkel eraldi vaadates ei ole ässitav. Kuus kuud infovoogu jälgivale lugejale jääb aga püsiv mulje väikesest riigist, mis end lakkamatult relvastab, ja üha lähemale nihkuvast NATO taristust. See on ohunarratiivi tooraine, mida ei peagi kunagi otsesõnu välja ütlema.
3. koht
Kaja Kallas — 45 mainimist | Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja, Eesti endine peaminister
Vene väljaanded keskendusid harva sellele, mida Kaja Kallas tegelikult ütles või tegi. Sagedamini ehitati lugu üles sellele, et keegi ründas teda.
Mais sai omaette pealkirjaks Itaalia ajakirjaniku reaktsioon Kallase vastuseisule võimalusele kasutada Gerhard Schröderit Venemaaga peetavatel läbirääkimistel vahendajana. Samal päeval nimetas üks Iiri kommentaator teda petiseks ja valetajaks, korrates taas tuttavat lugu tema perekonna väidetavalt privilegeeritud elust Nõukogude ajal. (Gazeta.ru, MK.ru) (Газета.Ru)
Sama muster kordus mujalgi. EADaily vormis ühe kommentaatori rünnaku Kallase Kiievi-visiidi vastu looks sellest, kuidas Kallas „solvas“ Euroopat ja Eestit. Aprillis kordasid mitu väljaannet Maria Zahharova nalja, et Kallas võiks võita seakisa võistluse. (EADaily, TV Zvezda) (EADaily)
Meetod on lihtne. Väljaanne ei solva Kallast otse, vaid kajastab, et seda tegi keegi teine, rõhutades sageli, et kriitika pärines lääne esindajalt. Rünnak jõuab publikuni, samal ajal kui väljaanne saab teeselda, et vahendab vaid kellegi reaktsiooni.
Seetõttu ei käsitleta Kallast niivõrd Euroopa Liidu peadiplomaadi, kuivõrd tegelasena, kes peab olema vastumeelne. Vajaduse korral kujutatakse teda ka isoleeritu ja ebapädevana või oma kontrolli institutsioonide üle kaotavana. Versioonid muutuvad, kuid eesmärk jääb samaks.
2. koht
Kristen Michal — 53 mainimist | Eesti peaminister
Kristen Michali kajastus liikus mööda kahte peamist rada. Ühes kujutati teda karmi liini pooldajana, kes tõukab Eestit ja Euroopat vastasseisu Venemaaga. Teises sai temast tõend Eesti juhtkonna lõhenemise kohta.
Kõige selgem näide pärineb veebruarist, mil Bloomberg kirjutas Michali ja president Alar Karise erimeelsusest Moskvaga otsekõneluste pidamise üle. Vene väljaanded muutsid poliitilise eriarvamuse kiiresti „lõheks“, „konfliktiks“ ja koguni tülitsuseks Eesti valitsuses. Sama lugu kordasid Izvestia, TASS, RG.ru ja Vzglyad ning iga korraga muutus raamistik dramaatilisemaks. (Bloomberg, Izvestia, TASS, RG.ru, Vzglyad)
Michali karmimaid avaldusi kasutati teisel viisil. Tema toetust Ukraina rünnakutele Venemaa territooriumil asuvate sõjaliste sihtmärkide vastu esitleti rünnakute toetamisena sügaval Venemaa territooriumil. Tema ettepanek kehtestada Venemaa impordile tollimaksud ja kasutada saadud raha Ukraina heaks muutus järjekordseks näiteks Eesti soovist Venemaad karistada. Tema seisukohta, et Euroopa Liit ei peaks tegutsema Moskva ja Kiievi vahel neutraalse vahendajana, käsitleti rahupüüdluste tagasilükkamisena. (Bloomberg, Gazeta pol news, Vzglyad, Interfax, EADaily)
Drooniteema pakkus veel ühe kasuliku vaatenurga. Kui Michal ütles, et Ukraina ei saa täielikult tagada, et tema droonid ei satu kunagi naaberriikide õhuruumi, muutsid Vene väljaanded selle ülestunnistuseks, et Ukraina droone hakkab Balti riikide kohale sattuma ka edaspidi ning Eesti ei lase neid alla. (EADaily, Izvestia, Vzglyad, Gazeta pol news)
Seega oli Michal kasulik korraga kahes rollis: agressiivse Balti riigi juhina, kes tõukab Euroopat eskalatsiooni poole, ning tõendina, et Eesti poliitiline juhtkond on Venemaa küsimuses väidetavalt lõhenemas. Need rollid võivad olla omavahel vastuolus, kuid mõlemad teenivad sama laiemat lugu.
1. koht
Margus Tsahkna — 108 mainimist | Välisminister
Tsahkna oli Vene meedia üks kindlamaid „õhutajaid“. Tema otsekohene kõnepruuk pakkus teravaid tsitaate, mida sai hõlpsasti tõsta pealkirjadesse Eesti ähvardustest Venemaa vastu, sõja eskaleerimisest või Euroopa tõukamisest vastasseisu poole.
Kuvatõmmised näitavad seda mustrit selgelt. Tema märkustest sõja viimise kohta Venemaa territooriumile said väited, nagu oleks Eesti Moskvale sisuliselt sõja kuulutanud. Tema valmisolek lubada Eestisse NATO tuumarelvad muutus järjekordseks hoiatuseks Balti riikide militariseerimise eest. Vene varade konfiskeerimist, Ukraina rünnakute toetamist ja Moskvale surve avaldamise jätkamist puudutavaid avaldusi raamistati vastutustundetuse või otsese vaenulikkusena. Isegi Tsahkna kriitikat Vene multifilmi „Maša ja karu“ kohta kasutati selleks, et kujutada teda arutuna. (Gazeta pol news, Izvestia, EADaily, RG.ru)
Juuni lõpus ütles Tsahkna Bloombergile, et Euroopa vajab strateegilist kannatlikkust, tugevamat survet Venemaale ning rohkem sõjalist ja rahalist toetust Ukrainale. Vene väljaanded levitasid tema sõnu laialdaselt ja sageli täpselt. Töö tegi ära raamistik, milles teda kujutati eskalatsiooni häälena. (RIA Novosti, OSN, Oreanda)
Mõni päev hiljem ütles ta Financial Timesile, et paljud Euroopa Liidu riigid on tõenäoliselt Venemaale surve suurendamise vastu. See märkus levis veelgi laiemalt, sest toetas kasulikumat sõnumit: Euroopa on lõhenenud ja Eesti karm liin kaotab toetust. (Lenta.ru)
Vene meedia jaoks ei ole Tsahkna kõige väärtuslikum mitte üksnes karmi joont ajava Eesti välisministrina, vaid inimesena, kelle sõnadega saab näidata korraga nii Balti riikide agressiivsust kui ka väidetavaid mõrasid Euroopa Liidus.
Vaevalt mainitud
Nimekirjast puuduvad kaks nime, mida lugejad võiksid sealt oodata: Jana Toom ja Mihhail Kõlvart. Aivo Petersoni mainiti vaid kolmel korral ning kujutati Eesti venekeelse vähemuse väidetava tagakiusamise ohvrina.
See puudumine on kõnekas. Kui Eesti kajastamine Vene meedias keskenduks tõepoolest riigi venekeelsele kogukonnale, peaksid selle kõige tuntumad venekeelsed poliitikud figureerima seal märksa sagedamini. Selle asemel keskenduti Eesti riigile kui välismaal agressiivselt käituvale, kodus inimesi taga kiusavale ja kõrgeimal tasandil väidetavalt lõhenenud riigile. Sellise loo jaoks on ministrid ja president palju kasulikumad. Poliitikuid, kes stsenaariumiga ei sobi, lihtsalt eiratakse.
Eesti oli 19. mail Vene meedia kajastuses esikohal
Eestit mainiti 19. mail Vene meedias 55 korral, mistõttu oli see päeva enim kajastatud välisriik. Peaaegu kõik lood keskendusid Eesti õhuruumi eksinud Ukraina droonile, mille NATO hävitaja kinni pidas.
Vene väljaanded paljundasid lugu kiiresti, käsitledes seda eri vaatenurkadest: Ukraina vabandus, Eesti väidetav keeld lubada Kiievil oma õhuruumi kasutada, NATO reaktsioon ning väited, et Tallinn püüdis juhtunus Venemaad süüdistada. Üks droon andis kümneid pealkirju ja valmis infokampaania.
Nimed muutuvad, kuid lugu jääb samaks: Eestit kujutatakse agressiivse, lõhenenud ja NATOst sõltuvana.
19. mai drooniintsident näitas, kui kiiresti selline narratiiv levida võib. Üks sündmus tõi ühe päeva jooksul 55 mainimist ning samu fakte pakendati ikka ja jälle ümber. Vene propagandal pole sageli vaja midagi välja mõelda. Piisab sobiva vaatenurga valimisest ja selle kordamisest seni, kuni raamistik varjutab sündmuse enda.
