Juulis jõudis Venemaa juurdluskomitee ette sündmus, mis toimus Valgamaal Jõgeveste külas. Eesti sõjamuuseum oli eemaldanud nõukogude sõdurite ühishauale püstitatud monumendi ning võtnud välja hauas olnud säilmed, et need sorteerida ja kalmistule ümber matta. Venemaa juurdluskomitee esimees Aleksandr Bastrõkin andis seepeale korralduse selgitada välja kõik monumendi eemaldamise asjaolud ja anda sellega seotud Eesti ametiisikute tegevusele õiguslik hinnang.
Esmapilgul mõjub korraldus veidralt. Jõgeveste asub Eestis, monumendi teisaldamise otsustasid Eesti asutused ning selle viis ellu Eesti sõjamuuseum. Venemaa juurdluskomiteel pole siin õigust kedagi üle kuulata, dokumente välja nõuda ega Eesti ametnike tegevust peatada. Mida Venemaa siis õigupoolest uurib?
Jõgeveste ei ole erandlik juhtum, vaid osa aastaid kestnud praktikast, mille kaudu Venemaa laiendab oma ajalookäsitlust naaberriikide territooriumile. Kriminaalmenetlus ei ole selles süsteemis üksnes vahend võimaliku kuriteo uurimiseks. See annab Venemaa poliitilisele süüdistusele ametliku vormi, muudab teise riigi otsuse väidetavaks kuriteoks ning võimaldab nimetada selle tegijaid kahtlustatavateks või tagaotsitavateks. Menetlus võib jääda Eestis teostamatuks, kuid see ei tähenda, et sellel puuduks eesmärk või mõju.
Teisaldamisest sai „pühaduseteotus“
Jõgeveste ühishauda oli sõjajärgsetel andmetel maetud 795 Nõukogude sõdurit, kellest 726 nimed on teada. Monumendi teisaldamine toimus osana Eesti riigi tööst, mille käigus eemaldatakse avalikust ruumist okupatsioonivõimu sümboleid ning matmispaikades olevad säilmed maetakse ümber sobivale kalmistule. Eesti sõjamuuseumi kinnitusel eemaldati Jõgeveste monument juba mõni nädal enne Venemaa reaktsiooni ning juulis tegeldi säilmete sorteerimisega, et need ümber matta. ERR-i ülevaate järgi ei olnud säilmed kadunud ega teadmata kohta viidud.
Venemaa Tallinna saatkonna käsitluses ei olnud tegemist ümbermatmise ettevalmistamisega, vaid „riikliku vandalismiga“. Saatkond rõhutas, et töö tehti avalikkuse tähelepanuta, nimetas juhtunut Venemaa ja Eesti ühise ajaloo ümberkirjutamiseks ning teatas, et monumendi ja säilmete edasise saatuse kohta pole infot. Järgnenud Venemaa välisministeeriumi kommentaaris muutus sõnastus veelgi teravamaks. Maria Zahharova nimetas monumendi eemaldamist pühadust teotavaks, väitis, et säilmete saatus on teadmata, ning esitas Eesti asjurile Moskvas ametliku protesti.
Siin ei ole vaidlus ainult selle üle, kas kasutada sõna „teisaldamine“ või „hävitamine“. Monument, matmispaik ja inimeste säilmed on kolm eri asja. Venemaa ametlikus käsitluses sulavad need kokku. Monumendi eemaldamisest saab ühishaua lammutamine ning säilmete ümbermatmiseks väljakaevamisest nende teadmata kadumine. Nii tekib kujutlus, et Eesti ei korrasta oma avalikku ruumi ega matmispaiku, vaid peab sõda surnutega.
Sama käsitlust jätkas Venemaa juurdluskomitee ametlik teade. Bastrõkin ei algatanud Jõgeveste asjus kohe kriminaalasja, vaid käskis koos välisministeeriumiga asjaolud välja selgitada ja anda Eesti ametiisikute tegevusele õigusliku hinnangu. See vahe on oluline, kuid muster on varasematest juhtumitest tuttav. Kõigepealt kuulutatakse teise riigi otsus ajalooliseks vandalismiks, seejärel alustab juurdluskomitee kontrolli ning osa juhtumeid vormistatakse kriminaalasjaks.
Venemaa seadus ulatub üle piiri
Venemaa lõi selliste menetluste jaoks eraldi õigusliku aluse 2020. aastal. Sama aasta aprillis lisati Venemaa kriminaalkoodeksisse paragrahv 243.4, mis käsitleb sõjahaudade ning isamaa kaitsjatele püstitatud monumentide hävitamist, kahjustamist või rüvetamist. Seaduse eripära seisneb selles, et see ei hõlma ainult Venemaa territooriumil asuvaid objekte. Kriminaalkoodeksi paragrahvi 243.4 järgi laieneb karistusvastutus ka väljaspool Venemaa piire asuvatele sõjahaudadele ja monumentidele.
Prahas asuvat marssal Ivan Konevi kuju pidasid mõned kommunistliku võimu sümboliks.
Seadus sündis ajal, mil Venemaa ja Tšehhi vahel käis terav vaidlus marssal Ivan Konevi kuju üle. Praha 6. linnaosa lasi 1980. aastal püstitatud kuju 2020. aasta aprillis avalikust ruumist eemaldada, et viia see muuseumi. Venemaa juurdluskomitee algatas seejärel kriminaalasja, kuigi monument kuulus Praha 6. linnaosale ja kohalik võim tegutses Tšehhi seaduste alusel. Uus Venemaa seadus nägi sellise teo eest ette kuni viis aastat vangistust.
Konevi juhtum näitas, mida Venemaa ekstraterritoriaalse mäluseadusega taotleb. Venemaa ei tunnusta monumentide tähenduse üle otsustamisel täielikult selle riigi õigust, kelle territooriumil need asuvad. Nõukogude sõjamälestis muutub Vene käsitluses objektiks, mille saatuse üle säilitab Moskva erilise otsustusõiguse ka aastakümneid pärast Nõukogude Liidu lagunemist. Kohaliku omavalitsuse või riigi seaduslik otsus ei ole selles käsitluses iseseisev mälupoliitiline valik, vaid võimalik kuritegu Venemaa ajaloo vastu.
Venemaa laiendas kriminaalõiguslikult kaitstavate mälestiste ringi 2026. aasta kevadel veelgi. Kriminaalkoodeksi paragrahviga 243.4 hõlmati ka „Nõukogude rahva genotsiidi ohvrite“ matmispaigad ja mälestised, sealhulgas väljaspool Venemaa piire asuvad objektid. Paragrahviga 354.1 muudeti samal ajal karistatavaks selle genotsiidi avalik eitamine või heakskiitmine ning ohvrite mälestuse solvamine. Seega ei ole tegemist ühe 2020. aasta monumenditüli ajal loodud erandiga, vaid järk-järgult arendatava süsteemiga, milles Venemaa riiklik ajalookäsitlus saab kriminaalõigusliku kaitse.
Üksikjuhtumitest kujunes süsteem
Pärast Venemaa täiemahulise sõja algust Ukrainas sagenesid sellised menetlused kiiresti. 2022. aasta aprillis teatas Venemaa juurdluskomitee, et on algatanud viis kriminaalasja seoses Nõukogude sõjamälestiste väidetava rüvetamisega Eestis, Leedus ja Bulgaarias. Juurdluskomitee ei käsitlenud neid juhtumeid kohalike riikide pädevusse kuuluvate rikkumiste või poliitiliste vaidlustena, vaid Venemaa kriminaalõiguse objektina. Eri riikides toimunu koondati üheks looks Nõukogude sõdurite mälestuse ründamisest.
Sama aasta augustis algatas Venemaa kriminaalasja Riia võidusamba eemaldamise tõttu. Läti parlament oli loonud monumendi eemaldamiseks õigusliku võimaluse ning Riia linnavolikogu otsustanud selle lammutada. Venemaa menetluses sai Läti seaduste alusel tehtud otsusest aga kuritegu, mille eest vastutavad inimesed tuli välja selgitada. Hiljem järgnesid kontrollid ja menetlused teiste Läti linnade, Poola ning veel mitme Euroopa riigi monumentide asjus.
Venemaa juurdluskomitee enda andmed näitavad nende menetluste ulatust. Aleksandr Bastrõkin ütles 2025. aasta mais, et komitee menetluses oli 21 kriminaalasja, mis hõlmasid 167 Nõukogude sõjahaudade ja mälestiste väidetava rüvetamise, hävitamise või kahjustamise juhtumit 15 Euroopa riigis. Nende kriminaalasjade raames oli tagaselja süüdistus esitatud 253 välisriigi kodanikule. Bastrõkini esitatud arvud näitavad, et Venemaa ei käsitle monumentidega seotud vaidlusi enam üksikute juhtumitena, vaid on kujundanud neist ulatusliku piiriülese menetluspraktika.
Juhtumeid ei esitata eraldiseisvate otsustena, mille taustaks võivad olla Nõukogude okupatsioon, kohaliku avaliku ruumi ümberkujundamine või soov matta sõjas hukkunud kalmistule. Juurdluskomitee koondab need üheks „ajaloolise mälu hävitamise“ kampaaniaks.
Selline koondamine on propagandistlikult kasulik. Üks soditud mälestusmärk, muuseumi viidud kuju, teisaldatud monument ja väärikalt ümber maetud säilmed saavad sama tähenduse. Kõiki kirjeldatakse „rüvetamise“, „hävitamise“ või „fašismi õigustamisena“. Erinevused juhtumite põhjustes ja asjaoludes kaovad ning asemele tekib järjepidev lugu vaenulikust Euroopast, kes ründab Nõukogude Liidu võitu ja selle eest langenute mälestust.
Sümboolsest uurimisest võib saada tagaotsimine
Venemaa võimalused Eestis tõendeid koguda või kohalikke ametnikke kohtu ette viia on väga piiratud. Sellest ei järeldu siiski, et menetlused oleksid täiesti tagajärjetud.
2024. aasta veebruaris selgus, et Venemaa siseministeerium oli kuulutanud tagaotsitavaks Eesti toonase peaministri Kaja Kallase ja riigisekretär Taimar Peterkopi. Tagaotsitavaks oli kuulutatud ka Leedu toonane kultuuriminister Simonas Kairys ning nimekirja oli kantud kümneid Läti endisi parlamendiliikmeid ja mitme Balti riigi kohaliku võimu esindajaid. Venemaa põhjendas seda Nõukogude sõduritele püstitatud monumentide eemaldamisega. Kremli pressiesindaja Dmitri Peskov nimetas nende tegevust „ajaloolise mälu rüvetamiseks“. Reutersi andmetel oli Kallas esimene ametis olev välisriigi valitsusjuht, kelle Venemaa oli tagaotsitavaks kuulutanud.
See on koht, kus näiliselt sümboolne kriminaalasi omandab inimese jaoks konkreetse tähenduse. Venemaa ametivõimud ei saa Kallast ega Peterkopi Eestis ise vahistada, kuid Venemaale sõites ähvardaks neid kinnipidamine. Venemaa võib püüda tagaotsimist laiendada ka rahvusvahelistele kanalitele või taotleda mõnelt teiselt riigilt koostööd. Venemaa siseriiklik tagaotsimisteade ei võrdu siiski Interpoli rahvusvahelise vahistamisteatega ning Interpolil on keelatud sekkuda poliitilise iseloomuga küsimustesse. Menetluse olemasolu sunnib sellest hoolimata hindama reisimisega kaasnevaid riske ka väljaspool Venemaad.
Veel olulisem on menetluse poliitiline funktsioon. Tagaotsitavate nimekirja kandmine võimaldab Venemaal esitada demokraatliku riigi valitsusjuhi mitte poliitilise vastase, vaid kurjategijana. Nii ei vaielda enam selle üle, mida Nõukogude monument Eestis tähendab või kuhu on kohane sõjas hukkunud matta. Venemaa määrab esmalt ise õige ajalookäsitluse, muudab sellest kõrvalekaldumise kuriteoks ning kasutab seejärel kriminaalmenetlust tõendina, et kuritegu ongi toime pandud.
Menetluse tulemus ei pea olema kohtuotsus
Tavapärase kriminaalmenetluse mõte on välja selgitada, kas toime on pandud kuritegu, koguda tõendid ning viia asi vajaduse korral kohtusse. Venemaa välisriikide monumentide kohta algatatud menetluste väärtus ei sõltu aga sellest, kas need kunagi kohtusse jõuavad.
Juba kontrolli või kriminaalasja algatamine täidab mitu ülesannet. See annab välisministeeriumi süüdistustele näilise õigusliku kaalu, toodab Vene meediale uusi uudiseid, kinnistab monumentide eemaldamise kirjeldamiseks kuritegevusega seotud sõnavara ning võimaldab hiljem konkreetseid inimesi tagaotsitavaks kuulutada. Samal ajal saadab see hoiatuse ametnikele, muuseumitöötajatele ja kohalikele poliitikutele, kes langetavad otsuseid Nõukogude pärandi kohta.
Menetlused aitavad Venemaal säilitada ka kujutlust, et ta esindab endiselt kõiki Nõukogude Liidu sõjahaudu ja mälestisi, sõltumata nende asukohast ning kohaliku riigi ajalookogemusest. Selles käsitluses ei ole Eesti iseseisev riik, kes otsustab oma avaliku ruumi ja matmispaikade üle. Eesti on territoorium, mille ajaloomälu õigsust võib Moskva kontrollida ning mille ametnikele võib Venemaa õiguse alusel hinnangu anda.
Just seepärast jõudis Jõgeveste monumendi teisaldamine Venemaa juurdluskomiteesse. Venemaa ei uuri seal ainult ühe monumendi saatust. Ta kinnitab oma õigust määrata, kuidas peab Teist maailmasõda mäletama ka väljaspool Venemaa piire. Kui kohalik otsus selle käsitlusega ei sobi, muudab kriminaalõigus poliitilise erimeelsuse kuriteoks.
Jõgeveste puhul ei pruugi menetlus jõuda kaugemale Bastrõkini korraldusest ja järjekordsest juurdluskomitee teatest. Varasemad juhtumid näitavad siiski, et selliseid samme ei tasu pidada pelgalt groteskseks etenduseks. Venemaa loodud kohtuasi võib olla Eestis teostamatu, kuid selle abil saab nimetada Eesti riigi tegevuse kuritegelikuks, selle otsustajad tagaotsitavateks ning Venemaa enda ajalookäsitluse ainsaks seaduslikuks tõeks.
