Kahele Ukraina teismelisele lubati 10 000 eurot ja BMW. Nende ülesanne oli süüdata kaubanduskeskused Leedus ja Lätis. Mõni päev hiljem põles Vilniuse IKEA kauplus. Leedu prokuratuuri hinnangul ei olnud tegemist juhusliku süütamisega, vaid Venemaa sõjaväeluure GRU korraldatud terroriaktiga. Uurimise käigus jõuti järeldusele, et rünnaku korraldajad tegutsesid Venemaalt vahendajate kaudu ning sama võrgustik oli seotud ka Poolas toime pandud sabotaažiga. (The Guardian)
Vilniuse IKEA ei jäänud ainsaks sihtmärgiks. Mõni päev hiljem hävis tulekahjus Varssavi kaubanduskeskus Marywilska 44. Saksamaal märgati korduvalt droone sõjaväebaaside kohal, Suurbritannias süüdati Ukrainale mõeldud abi ladusid ning Euroopa eri riikides peeti kinni inimesi, keda kahtlustati sabotaaži kavandamises või toimepanemises. Esmapilgul võivad need juhtumid tunduda omavahel seostamatud. Euroopa julgeolekuasutused näevad nende taga aga üha selgemini ühist mustrit. (Geopolitical Monitor)
Saksa telekanali ARTE dokumentaalfilm “Venemaa variarmee Euroopas” nimetab seda uut lähenemist Venemaa “variarmeeks”. Tegemist ei ole enam klassikalise luurevõrgustikuga, kus operatsioone viivad läbi väljaõppinud spioonid. Üha sagedamini kasutatakse tavalisi inimesi, kellel puudub igasugune side luureteenistustega ning kes värvatakse interneti kaudu ühe konkreetse ülesande täitmiseks. Saksa ajaleht Merkur nimetab neid koguni “ühekordseks kasutamiseks mõeldud agentideks”. (Merkur)
Professionaalsete agentide asemel tavalised inimesed
Venemaa luureteenistuste tegevust on aastakümneid seostatud professionaalsete agentidega. Külma sõja aegsed spioonid elasid aastaid valeidentiteedi all, värbasid uusi kaastöölisi ja kogusid salajast teavet.
Pärast Venemaa täiemahulist kallaletungi Ukrainale on olukord aga muutunud. Euroopa riigid saatsid välja sadu Venemaa diplomaate ja luureohvitsere, mistõttu muutus traditsiooniliste agentide kasutamine märksa keerulisemaks. Selle asemel hakati otsima uut lahendust. (Euronews, AP News)
Putini salajane terror Saksamaal. Allikas: Kuvatõmmis.
Euroopa julgeolekuasutuste ja analüütikute hinnangul on Venemaa läinud üle mudelile, kus operatsioone viivad ellu amatöörid. Neid värvatakse sageli sotsiaalmeedia ja sõnumirakenduste kaudu, motiveerib eelkõige raha ning mõnikord ei tea nad isegi, kelle huvides nad tegelikult tegutsevad. Selline mudel vähendab kulusid, laiendab värbamisvõimalusi ja raskendab operatsioonide seostamist Venemaa riigiga.
Miks loobuda professionaalsetest agentidest?
Esmapilgul võib tunduda kummaline, et luureteenistus usaldab olulised ülesanded inimestele, kellel puudub igasugune väljaõpe. Venemaa jaoks kaaluvad sellise mudeli eelised aga riskid sageli üles.
Ühekordse agendi ülesanne ei pea olema keeruline. Temalt võidakse paluda pildistada sõjaväeobjekti, filmida sadamat, jälgida mõne hoone valvekorraldust, sodida mälestusmärk, süüdata laohoone või transportida ühest kohast teise pakk. Sageli ei tea ta isegi seda, kuidas tema tegevus sobitub suuremasse plaani.
Operatsioon jagatakse väikesteks osadeks. Üks inimene kogub infot, teine hangib vajalikud vahendid, kolmas paneb toime süütamise ja neljas levitab pärast juhtunut sotsiaalmeedias valeinfot. Keegi neist ei näe tervikpilti. Kui üks osaline tabatakse, ei pruugi ta teada, kes talle ülesande andis või millise operatsiooni osa ta täitis.
Selline ülesehitus muudab kogu võrgustiku vastupidavamaks. Ühe inimese kinnipidamine ei tähenda kogu operatsiooni paljastamist ning Venemaal on lihtsam oma seotust eitada.
Mudel ei ole siiski täiuslik. Vähese ettevalmistusega inimesed eksivad sagedamini ning räägivad ülekuulamisel rohkem oma värbamisest ja kontaktidest. Just tänu sellele on Euroopa uurijad viimastel aastatel suutnud üha paremini kaardistada Venemaa sabotaaživõrgustikke.
Eesti kogemus kinnitab sama mustrit
Sarnast arengut kirjeldab ka Kaitsepolitseiamet oma värskes aastaraamatus.
KAPO kirjutab, et Venemaa eriteenistused kasutavad üha enam niinimetatud ühekordseid kaastöötajaid. Nende värbamiseks korraldatakse sotsiaalmeedias kampaaniaid ning ülesanneteks võivad olla objektide pildistamine, filmimine, sodimine või lõhkumine.
Näiteks püüti eelmisel aastal sotsiaalmeedia kaudu värvata inimesi Sinimägede memoriaali lõhkuma. Samuti toob KAPO välja Slava Ukraina restorani süütamise ning märgib, et selliste sümboolsete objektide ründamise eesmärk on külvata ühiskonnas ärevust ja vastandusi. Üleskutsed erinevate objektide pildistamiseks, filmimiseks ja kahjustamiseks jätkuvad.
Eriti tähelepanuväärne on KAPO märkus, et Venemaa on värvanud sabotaažioperatsioonideks ka alaealisi. Noored on eriteenistuste jaoks atraktiivne sihtmärk, sest nad reageerivad kiiresti internetis levivatele pakkumistele ega pruugi oma tegevuse tagajärgi täielikult mõista.
Raha, mitte ideoloogia
Külma sõja ajal värvati agente sageli ideoloogiliste veendumuste alusel. Tänapäeval mängib palju suuremat rolli raha.
Uurimised näitavad, et värbamise peamine motivaator ei ole enamasti ideoloogia, vaid raha. Vilniuse IKEA süütamises kahtlustatavale lubati uurimise andmetel 10 000 eurot ja BMW. Saksa ajalehe Merkur andmetel leiti ta Telegramis avaldatud tööpakkumise kaudu. Leedu prokuratuuri hinnangul ei viidanud miski sellele, et miski ei viidanud sellele, et noormeest oleks motiveerinud Venemaa-meelsed vaated. (BBC; Merkur)
Poola sisejulgeolekuameti juht Rafał Syrysko nimetab selliseid inimesi hoopis “odavateks agentideks” (low-cost agents). Tema sõnul saab vaenulik luure neid kasutada kiiresti, vähese raha eest ja ilma otsese kontaktita. Sellised inimesed panevad toime mitte ainult vandalismi, vaid ka süütamisi, sabotaaži ja plahvatusohtlike materjalidega seotud rünnakuid. (TVP World)
Venemaa kasutab üha enam niinimetatud „odavaid agente“ ning kasutab ära noorte radikaliseerumist internetis, et viia Poolas läbi sabotaaži- ja mõjutusoperatsioone, ütles sisejulgeolekuameti (ABW) juht ajalehele Rzeczpospolita.
Saksa telekanali ARTE dokumentaalfilm Venemaa variarmee Euroopas nimetab selliseid inimesi „ühekordseks kasutamiseks mõeldud agentideks“. Eesti Kaitsepolitseiamet kasutab mõistet „ühekordsed kaastöötajad“, Poola julgeolekuasutused räägivad „odavatest agentidest“ (low-cost agents) ning ingliskeelsetes analüüsides kasutatakse ka väljendit low-level agents. Kuigi terminid erinevad, kirjeldavad need sama nähtust: inimesi, kes värvatakse interneti kaudu täitma Venemaa huvides üksikuid ülesandeid. Edaspidi kasutame selles artiklis nende kohta mõistet ühekordne agent.
Muutunud on kogu arusaam ohust
Veel mõni aasta tagasi käsitleti selliseid juhtumeid sageli eraldi kuritegudena.
Täna näevad Euroopa riigid neid üha enam ühe tervikliku hübriidkampaania osana.
Üks inimene pildistab sõjaväebaasi. Teine sodib mälestusmärgi. Kolmas süütab laohoone. Neljas levitab pärast rünnakut sotsiaalmeedias valeinfot. Nad ei tunne üksteist, kuid nende tegevus võib teenida sama strateegilist eesmärki.
See tähendab, et tänapäeva sabotaaž ei alga enam salajasest kohtumisest ega keerukast luureoperatsioonist. Üha sagedamini algab see hetkest, kui keegi vastab internetis tööpakkumisele.
Sarja järgmises osas vaatame lähemalt, kuidas on Telegramist ja teistest sotsiaalmeediakanalitest saanud Venemaa luureteenistuste uus värbamiskontor ning milliseid võtteid kasutatakse inimeste leidmiseks ja mõjutamiseks.
