Intervjuu riikliku julgeoleku ajakirjaniku ning raamatu „The Noise War: How to Fight Disinformation and Find Truth When Everything Is Lying to You“ (otsetõlkes „Mürasõda. Kuidas võidelda desinformatsiooniga ja leida tõde ajal, mil kõik sulle valetavad”) autori J.J. Greeniga.
Eesti on elanud Venemaa inforünnakute all ligi kakskümmend aastat. Suure osa sellest ajast pidas Lääs meid lihtsalt paranoiliseks. Nüüd on selgunud, et meil oli õigus. Mida mõistis Eesti neil aastatel, millest ülejäänud lääneriigid alles hiljem aru said?
See raamat sündis tegelikult tänu Eestile. Olen viimased kaheksa aastat siin käinud, nii Lennart Meri konverentsil kui ka muudel puhkudel, et õppida ja paremini mõista, mis siin toimub. Kõik sai alguse 2007. aastast. Mind huvitas, kuidas toonane küberrünnak mõjutas inimeste mälu ja identiteeditunnet. Arvestades Venemaa pikka ülemvõimu Eesti üle, oleks see võinud kujuneda lausa saatuslikuks löögiks.
Eesti mõistis algusest peale, et tegemist ei olnud pelgalt küberrünnakuga. See oli eksistentsiaalne rünnak. Venemaa surus Eesti põlvili, kuid ei arvestanud sellega, et Eesti tõuseb uuesti jalule. Eesti mitte ainult ei tõusnud, vaid hüppas püsti.
Seejärel järgnes väga teadlik tegevus: probleem tuvastati, lahendati ja tehti kõik selleks, et sama enam ei korduks. Selle tulemusel sündis muu hulgas NATO küberkaitsekoostöö keskus Tallinnas ning terve rida uuendusi nii kultuuri, riigikaitse kui ka ettevõtluse valdkonnas. Just see pani mind tundma, et siin on midagi, mis väärib raamatus talletamist.
Eesti muutis oma koolisüsteemi sisuliselt infopädevuse programmiks, osalt seetõttu, et meil polnud muud valikut. Venemaa piir on siinsamas. Kas see oligi ainus viis ühiskonna vastupanuvõime kasvatamiseks? Ja mida saavad teha riigid, millel Venemaaga ühist piiri ei ole? Kui palju on neil lootust vabaneda illusioonist, et nad on kaitstud?
Hea uudis on see, et see illusioon on juba purunenud. Selle purustasid nii sõda Ukrainas kui ka poliitilised muutused Ameerika Ühendriikides. President Zelenskõi kohtumine Valges Majas 2025. aasta alguses oli paljude jaoks tõsine äratuskell. Siis saadi aru, et senine eeldus, justkui oleks Ameerika alati olemas ja tuleks appi, ei pruugi enam paika pidada. See ei ole üksnes Ukraina võitlus. See on kogu Euroopa võitlus. Eesti ja Soome on seda algusest peale mõistnud.
Aastaid tegid Ameerika Ühendriigid seda, mida mina nimetan surnuaias vilistamiseks. Me veensime iseennast, et küll kõik laheneb. Aga desinformatsioon ei tähenda ainult lakkamatut valeinfotulva. Sama oluline on kõrvaldada vahendid, mille abil valesid ära tunda. Ajakirjanikud on üks neist vahenditest. Just seetõttu lahkusime eelmise aasta 15. oktoobril kümnete kolleegidega Pentagonist, selle asemel et alluda survele ja loobuda oma usaldusväärsusest. Kui hakata neid tööriistu ära võtma, mõistab iga riik lõpuks, et ta on sama haavatav kui rindejoon. Tehisintellekti areng muudab selle ohu eksistentsiaalseks ka nende jaoks. Lootustandev on see, et oleme lõpuks ärganud.
Üks minu lemmikpeatükke raamatus käsitleb Valgevenet, kus propaganda on loonud inimestele täiesti alternatiivse reaalsuse. Balti riikides ei ole Venemaal midagi sellise haardega, kuid meil on suured venekeelsed Facebooki grupid ja Telegrami kanalid, mille kaudu värvatakse inimesi kuritegusid toime panema. Kas sellest piisab, et Venemaa saaks siin tõsist kahju teha, või on selleks vaja kõigepealt saavutada täielik kontroll, nagu Valgevenes?
Piisab küll. Selle tagajärgi näete peaaegu iga päev sabotaažijuhtumite kohta ilmuvates teadetes. Tegutsejateks ei ole professionaalsed diversandid, vaid tavalised pisikurjategijad, keda värvatakse nende gruppide ja kanalite kaudu mõnekümne euro eest. Seega on oht täiesti reaalne.
Samas on julgustav näha, et üha rohkem inimesi oskab seda ohtu ära tunda ja sellele reageerida. Venemaa loodab eelkõige sellele, et inimesed ei saa aru, mis tegelikult toimub. Tänu Propastopile ja inimestele nagu teie levivad teadmised ja teadlikkus kiiremini, kui Venemaa suudab sellele vastu töötada. Seda enam, et Venemaal endal on järjest rohkem sisemisi probleeme. Ma ei pea ennast ei optimistiks ega pessimistiks. Püüan vaadata olukorda realistlikult. Ja realistlikult vaadates on põhjust olla ettevaatlikult optimistlik, sest arengud on tõepoolest julgustavad.
Jutt sellest, et Balti riigid on järgmised, kerkib ikka ja jälle esile, mõnikord ka inimeste suust, kelle kavatsused on siiralt head. Kust see narratiiv alguse sai ja millist kahju see teeb, isegi siis, kui seda levitatakse heas usus?
See pole kunagi tõele vastanud. Inimesed kordasid seda, sest nad ei saanud aru, mis tegelikult toimub. Lõputud arutelud Suwałki koridori üle, algul räägiti koridorist, siis juba kogu Baltikumist ja lõpuks Gotlandist, on sajaprotsendiliselt lääneriikide hirmude peegeldus. Me ei mõistnud, kui vastupidavad Balti riigid tegelikult juba olid.
Piisab loogikast. Kui Venemaa oleks selleks võimeline, oleks ta teinud seda kõigepealt Ukrainas. Tegemist on hiiglasliku riigiga, mitte kolme väikese Balti riigiga.
See järgib sama mustrit nagu Maria Butina tegevus või aeg, mil Moskva rahastas Ameerika Ühendriikides raadio- ja telekanaleid, mis levitasid sedasama narratiivi ning mille õnge läksid nii lugupeetud ajakirjanikud kui ka ettevõtjad. Kattevari on alati üks ja sama. Me oleme siin ainult selleks, et kaitsta venekeelseid inimesi ja säilitada nende kultuuri. Tegelikult on see vale. Nii oli Ida-Ukrainas, nii oli aastaid tagasi Eestis ja samamoodi Ameerika Ühendriikides. Tegelik eesmärk on panna inimesed kulutama raha režiimi ülalpidamiseks.
Seetõttu ei ole jutt sellest, et Balti riigid on järgmised, hoiatus võimaliku Venemaa sissetungi eest. See narratiiv ise ongi infooperatsioon Balti riikide vastu.
Ukrainlased õppisid üsna hästi ette ennustama, milles Venemaa neid järgmisena süüdistama hakkab. Kas ka meie, sealhulgas Propastop, peaksime rohkem ette prognoosima, milliseid narratiive Venemaa järgmisena levitama hakkab?
Te teate sellele küsimusele juba vastust. Te ei saa kogu aeg joosta juba toimunud sündmuste järele, sest siis tegelete pidevalt minevikuga. Asi ei ole niivõrd ennustamises kui valmistumises. Kui mingi riik või organisatsioon on varem selliselt käitunud, on väga tõenäoline, et ta teeb seda uuesti. Seetõttu on igati mõistlik oma publikut juba ette hoiatada, et midagi sellist võib juhtuda. Olen üsna kindel, et teie teete seda juba praegugi.
Ja muide, ikka ja jälle selgub, et teil oli õigus. Moskva võidupüha, mis vaevu toimus. Putin, kes peidab end iga kuuga üha rohkem. Te jätate mulje, et teil pole huumorimeelt, aga tegelikult on. See on lihtsalt üsna sünge – korstnameemid, õhutõrjenaljad, isegi Lennart Meri enda järelhüüe.
Üks trikiga küsimus. Kui istuksite praegu Peterburis ja kavandaksite järgmist inforünnakut Eesti vastu, siis millise narratiivi valiksite?
Kõigepealt tuleks mul kiirabi kutsuda. Mu ema, mu abikaasa ja kogu mu perekond lööksid mu igaüks eraldi maha. See on sajaprotsendiliselt vastuolus minu olemusega ja ma tahan, et see ka artiklisse kirja saaks.
Kuid teoreetiliselt ei ole kõige ohtlikum narratiiv mitte järjekordne vale. See on alistumine. Ma ütleksin: „Te võitsite.“ Ma annaksin Eesti juhtidele üle meie luureoperatsioonide saladused ja tooksin avalikkuse ette kogu musta pesu meie enda inimeste kohta. Meiega on lõpp. Me anname alla. Oleme väsinud, oleme piisavalt kannatanud – meie majandus on praegu väiksem kui Itaalia oma, üle miljoni venelase on surnud võitluses Ukraina vastu ja me tahame uut algust. Ma tean, et te ei usu seda. Andke meile aega seda tõestada.
Relvaks on lõplikkuse illusioon. See toimib aga ainult siis, kui sellel on käegakatsutav tõestus: kõrgete riigitegelaste väljaandmine otsekui sõjavangid. Venemaa kasutas selle võtte üht versiooni juba 1990. aastatel, väites: „Me ei ole enam Nõukogude Liit.“ Tollal ei visatud aga kedagi üle parda. Seekord toimib see trikk ainult siis, kui päriselt ohverdatakse mõni mõjukas inimene. Nad peaksid loobuma näiteks Lavrovist. [Ausalt öeldes leidub oligarhe, kes teeksid seda silmagi pilgutamata.]
Kas midagi sellest on konverentsi järel ideest tegelikkuseks saanud?
Strateegiliselt pole märgatavat edasiminekut – pole nimesid, ajakavasid ega pidepunkte. See oli pigem mõtteline deklaratsioon. Raamat ongi loodud selleks, et käivitada sellist mõtteviisi ka lugejates, kes NATO strateegilise kommunikatsiooni käsiraamatut kunagi kätte ei võtaks. Seepärast on seal tühjad leheküljed märkmete tegemiseks ja seepärast on see kirjutatud 10–110-aastastele. Hea õpetaja inspireerib sind kujutlusvõimet kasutama. Just seda see raamat püüabki teha.
Samuti esitab raamat ajakirjanikele jõulise üleskutse: lõpetage omavaheline konkurents ja ühendage oma ressursid, vastasel juhul ei jää te ellu. The Washington Post, CBS News ja The Wall Street Journal on kõik töötajaid koondanud. Ma aimasin, et see on tulemas. Sellest vaatenurgast vaadates täidab raamat oma eesmärki. Inimesed pööravad sellele tähelepanu.
Raamat hoiatab sünteetilise meedia eest. Võltsingud on nüüd nii veenvad, et tõepoolest ei ole enam võimalik aru saada, mis on päris. Milline on kõige pakilisem tehniline või institutsionaalne lahendus, mida järgmise kaheteistkümne kuu jooksul vaja oleks?
Hoiatusmärgis. Groki puhul seda ei näe, Gemini ja ChatGPT puhul küll, aga mitte kõikjal. Vaja on kehtestada kohustus: kui tood tehisintellektiga toodangu avalikkuse ette, tuleb inimestele öelda, et see võib eksida, ning tehisintellekti loodud sisu tuleb selgelt märgistada. Näiteks märge „loodud tehisintellekti abil“ või eemaldamatu logo, nagu Gemini väike täht.
Mõned platvormid, näiteks LinkedIn ja Instagram, on sellega juba alustanud, kuid neist piirangutest on väga lihtne mööda minna. Piisab pildi kopeerimisest ning märgistus kaob. Oleme alles alguses.
Seega on märgistus ainult pool lahendusest. Teine pool on teadlikkus. Inimesed peavad teadma, et sellised võltsingud on olemas. Ja kui miski silma hakkab, tuleb seda kontrollida. Minge jälgi mööda tagasi ja tehke kindlaks, kust see pärineb. Me nimetame seda „walking the cat backwards“. Selleks on iga päevaga üha rohkem tööriistu.
Teen koostööd ka NAFOga – üleilmse mitteametliku vabatahtlike võrgustikuga, kuhu kuuluvad tavalised inimesed, kes võitlevad oma vabast ajast propaganda vastu ning vastavad sellele sageli samaga. Kas see on kodanikupõhise desinformatsioonivastase tegevuse algus? Ja kas vastutrollimine tugevdab meie kaitsevõimet või on see hoopis risk, sest keegi ei juhi seda?
Risk on olemas. Aga see on üks vahend teiste seas ja iga vahendi puhul kehtib sama reegel: ära lase seda kaaperdada ega kuritarvitada ning pea meeles, et sina kasutad tööriista, mitte tööriist sind. Ükskõik kui nutikas see ka ei tunduks, pead alati mõtlema, miks sa teed seda, mida sa teed.
Minu suurim mure on aga trollimine ise. Olen näinud, kuidas targad inimesed laskuvad selleni, et saadavad iga päev õelaid sõnumeid, põhjendades seda sellega, et teised alustasid. On olemas piir, millest ei tohi üle minna. Ärge laskuge samale tasemele ega tehke sedasama, mida teevad inimesed, kelle vastu te võitlete. Sest inimene, kes ei tunne kumbagi poolt, näeb mõlemaid täpselt ühtemoodi käitumas ja järeldab, et vahet polegi. Isegi trollides tuleb jääda neist samm kõrgemale.
Need grupid on suurepärased seni, kuni nad püsivad oma eesmärgile truud. Aga see on libe tee ning sellised algatused ei lagune tasapisi, vaid plahvatavad äkitselt. Kõige kurvem on see, et inimesed ise on enamasti head. Süsteem on lihtsalt niimoodi üles ehitatud.
Kuhu töö edasi viib?
2025. aasta väljaanne ongi teadlikult jäetud lõpetamata. Sündmused jõuavad sellele pidevalt järele ja neid tuleb veelgi. Suurem projekt on Community Truth Lab ehk kogukondlik tõelabor. Tegemist on praktiliste töötubadega, mis tõid oma viimases, siin toimunud voorus kokku üliõpilasi ja sõjaväelasi üheksast riigist, sealhulgas Leedust, Taiwanist, Jordaaniast, Itaaliast, Brasiiliast, Filipiinidelt, Lõuna-Koreast ja Ameerika Ühendriikidest.
See toimib. Inimesed pööravad sellele üha enam tähelepanu. Ja praegu, mil botid ja trollid tulevad igast suunast, on just seda kõige rohkem vaja.
