Kuidas Hiina ehitas Euroopasse varjatud uudistevõrgustiku

Kui räägitakse välisriikide mõjutustegevusest, meenub tavaliselt Venemaa. Silme ette kerkivad trollivabrikud, agressiivsed telesaated või sotsiaalmeedias levivad vandenõuteooriad.

Prantsusmaa riikliku mõjutustegevuse vastase asutuse Viginum tänavu juunis avaldatud uurimus kirjeldab aga hoopis teistsugust lähenemist. Selle keskmes ei ole lärmakas propaganda, vaid terve võrgustik uudisteportaale, mis näevad välja nagu tavalised meediaväljaanded ning räägivad peamiselt sellest, kui edukas, uuenduslik ja maailmale vajalik on Hiina.

Viginumi hinnangul oli tegemist 13 veebisaidist koosneva võrgustikuga, mida haldas Hiina riiklik telekanal CGTN ehk China Global Television Network. Portaalid avaldasid artikleid inglise, prantsuse, hispaania ja vietnami keeles ning esitlesid end sõltumatute väljaannetena. Tegelikult olid need osa koordineeritud mõjutusoperatsioonist, mille Prantsuse ametkonnad nimetasid “Fawn Mianju“.

See ei ole lugu üksikutest valeuudistest. See on lugu sellest, kuidas propaganda muutub üha enam päris ajakirjanduse sarnaseks.

13 portaali, mis ei näinud välja nagu propaganda

Üks võrgustiku tuntumaid portaale kandis nime Actu Méridien. See oli prantsuskeelne veebileht, mis meenutas välimuselt täiesti tavalist uudisteportaali. Samasse võrgustikku kuulusid ka hispaaniakeelne Amigo News, ingliskeelsed lehed ning vietnamikeelsed väljaanded.

Lehtede sisu ei keskendunud lääne kritiseerimisele. Vastupidi. Lugejatele räägiti Hiina saavutustest lennunduses ja tehisarus, Pekingi juhtrollist globaalses lõunas ning sellest, kuidas Euroopa riigid võiksid Hiinaga tihedamast koostööst võita. Ühes artiklis rünnati näiteks Prantsuse telekanali France 2 saadet, mis käsitles uiguuride olukorda Xinjiangis.

Just see eristab Hiina mõjutustegevust Venemaa omast. Kui Venemaa propagandas domineerivad sageli konflikt, ohutunne ja vastandumine, siis Hiina eesmärk on luua positiivne kuvand iseendast. Freedom House kirjeldab seda kui pikaajalist strateegiat, mille eesmärk on “jutustada Hiina lugu hästi” ehk tell China’s story well. Selle keskmes on kujutlus Hiinast kui edukast, usaldusväärsest ja vältimatust partnerist.

Freedom House märgib, et Prantsusmaal on Hiina riiklik meedia juba aastaid püüdnud mõjutada avalikku arvamust mitte ainult omaenda kanalite kaudu, vaid ka koostööde, tasuliste sisude ja sotsiaalmeedia mõjutajate abil. Nende hulgas on olnud nii Facebookis tegutsevaid mõjutajaid kui ka traditsioonilisi meediakanaleid, kes on avaldanud Hiina riigimeedia tasulisi lisasid.

AI kirjutas, inimesed lugesid

Kõige huvitavamat osa loost mängib aga tehisaru. Viginumi uurimise järgi avaldas CGTN alates 2025. aasta lõpust ligi 3000 artiklit, millest enam kui 2300 kohandati kiiresti ümber ja avaldati võrgustiku teistel veebilehtedel. Sageli juhtus see vähem kui tunni jooksul pärast algse loo ilmumist.

Artikleid ei kopeeritud üks ühele. Tekste muudeti, lühendati, kohandati eri sihtrühmadele ning kirjutati ümber nii, et need näiksid originaalse sisuna. Uurijad leidsid, et tekstides oli ebatavaliselt vähe loomulikku varieeruvust lausepikkuste ja kirjavahemärkide kasutuse osas. See on üks tunnuseid, mida seostatakse automaatselt loodud või tehisaru abil töödeldud sisuga.

Domino Theory kirjutab, et osa artiklitest oli suunatud just nooremale publikule ning kasutati suuri keelemudeleid ehk LLM-e, et muuta sisu kaasahaaravamaks ja kohandada see konkreetse riigi või keeleruumi jaoks.

Teisisõnu ei kasutatud AI-d üksnes tootlikkuse suurendamiseks, vaid sama sõnumi kiiresti ja odavalt levitamiseks kümnetes eri vormides ning eri keeltes.

Üks eksimus viis CGTN-ni

Kõige tugevam tõend Hiina riikliku telekanali seotuse kohta tuli aga ootamatust kohast. Ühe portaali, Actu Méridieni, administraator jättis maha sisselogimisjälje, mis viis Viginumi uurijad CGTN Digitali vanemprojektijuhini.

Lisaks leiti Actu Méridieni serverist peidetud veebileht, mis oli üles ehitatud CGTN ametliku veebilehe eeskujul.

Viginumi anonüümseks jäänud analüütik ütles Le Monde’ile, et portaali tehniline ülesehitus viitas “ressurssidega tegutsejale”. Veebileht ei töötanud ühes serveris, vaid kasutas hajutatud arhitektuuri, professionaalseid SEO tööriistu ja mitut eri infrastruktuuri komponenti.

Uurijad leidsid ka seose administraatori GitHubi kontoga. Seal olid projektid, mis tegelesid veebisaitide ühendamisega suurte keelemudelitega ning AI abil sisu loomise automatiseerimisega.

Sellised detailid ei tõesta ainult ühe inimese seotust. Need annavad üsna selge pildi sellest, kuidas tänapäevane mõjutusoperatsioon võib välja näha. Riiklik meedia toodab algmaterjali. Tehisaru kohandab selle eri sihtrühmadele. Sõltumatuna näivad veebilehed avaldavad selle uuesti ning sotsiaalmeediakontod aitavad sisu levitada.

Edukat propagandat sellest siiski ei saanud

Kõige üllatavam on ehk see, et hoolimata suurest pingutusest ei olnud operatsioon kuigi edukas. Võrgustikku toetasid Facebooki ja Threadsi kontod ning reklaamikampaaniaid näidati koguni 89 riigi kasutajatele. Ometi ei kogunud üksikud artiklid tavaliselt rohkem kui umbes 15 000 vaatamist.

Le Monde’i andmetel tuli märkimisväärne osa sotsiaalmeedia reaktsioonidest hoopis Burundist ning oli põhjust arvata, et osa tegevusest ei olnud autentne. Domino Theory tsiteerib Le Monde’i hinnangut, mille järgi võis kogu operatsiooni pidada isegi “operatsiooniliseks läbikukkumiseks”.

See ei tähenda siiski, et nähtust võiks alahinnata.

Freedom House märgib oma ülevaates, et Hiina varasemad mõjutuskatsed Prantsusmaal on sageli ebaõnnestunud just seetõttu, et need on olnud liiga agressiivsed või liiga läbipaistvad. Samal ajal rõhutatakse raportis, et Hiina riiklikul meedial on märkimisväärsed rahalised ressursid ning võimalus oma strateegiaid kiiresti muuta.

Raporti autorid hoiatavad, et Hiina riigimeedia võib tulevikus võtta eeskuju Venemaa kanalitest, mis õppisid oskuslikult võimendama kohalikke ühiskondlikke vaidlusi ning esitama neid välismaise vaatenurga kaudu.

Propaganda uus nägu

Prantsusmaal paljastatud võrgustik näitab, et mõjutustegevus ei pea enam välja nägema nagu propaganda.

Pole vaja valju häält, sõjakaid loosungeid ega ilmseid valeuudiseid. Piisab veebilehest, mis meenutab tavalist uudisteportaali. Artiklist, mis räägib Hiina rohepöördest või tehnoloogilisest edust. Ning tehisarust, mis suudab sama sõnumi mõne minutiga kohandada kümnetele eri sihtrühmadele.

Küsimus ei ole enam ainult selles, kas uudis on tõene või väär. Küsimus on selles, kes jutustab maailma kohta lugusid, milliseid lugusid jutustatakse ning kas lugeja üldse märkab, et tema ette jõudnud “uudis” ei ole sündinud sõltumatus toimetuses, vaid kaugel Pekingis.