Eestikeelses sotsiaalmeediaruumis võib leida erinevaid gruppe, mille peamine fookus on suunatud mõne riikliku projekti või algatuse kritiseerimisele. Olgu see COVID-19 vaktsiinid, tuuleparkide loomine, kaitseväe harjutusväljakud, või midagi kolmandat. Need küsimused ongi arusaadavalt tundlikud ning tekitavad tuliseid arutelusid. Vägagi mõistetav on ka soov mõttekaaslaste koondamiseks luua ühiseid sotsiaalmeedialõimesid.
Kui aga vaadata nendes gruppides postitatud tekste põhjalikumalt, siis torkab silma häirivalt palju narratiive, mida kasutab oma läänevastases mõjutustegevuses Vene Föderatsioon. Tõsi, seda mitte oma autentsel kujul, vaid mugandatuna konteksti ja konkreetse grupi põhiteemaga – sellest hoolimata on algne sõnum nendes postitustes piisavalt äratuntav ning täidab endiselt Kremli õõnestustegevuse eesmärke.
Vene propaganda tugevast kohalolust eestikeelsetes sotsiaalmeediagruppides on teinud põhjaliku analüüsi Martin Laine Eesti Ekspressis. Taoliste kohalikult adapteeritud narratiivide levi(ta)mine on Vene mõjutustegevusele kasulik mitmes mõttes. Esiteks jääb peitu Venemaa otsene seos narratiivi autorina ning seda on võimalik raamistada kui kohaliku kogukonna loomulikku reaktsiooni. Teiseks sobitub (sobitatakse) narratiiv täpselt kohalikku konteksti – nii leiab see suuremat vastukaja kui Vene välisministeeriumi pressiteade või mõne propagandisti sotsiaalmeediapostituse otsetõlge.
Oluline on mõista, et Kremli narratiivide jagamine toetab Vene mõjutustegevust sõltumata sellest, kas seda tehakse teadlikult või mõnel muul ajendil, näiteks poliitilise platvormi või loodussõbraliku maailmavaate propageerimiseks.
Eelnevalt kirjeldatud fenomeni näitlikustamiseks kõrvutame mõningaid eestikeelseid sotsiaalmeediapostitusi Vene inforuumist pärinevate materjalidega. Aluseks oleme võtnud endise ajakirjaniku ja tänaseks ligi 7000 jälgijaga kogukonnaaktivisti Inga Raitari riigikaitset kritiseerivad Facebooki postitused, mille sisus on üsna selgelt tuvastatavad võrdluseks toodud Vene inforuumist pärit sõnumid.
Tähelepanu tasub pöörata narratiivide mitmetahulisusele: erinevaid postitused püüavad „trigerdada“ erinevaid sihtgruppe, näidates riigikaitset kord loodusvaenuliku, kord provokatiivse ja kord liigselt kuluka või korrumpeerununa.
Narratiiv 1: Riigikaitse hävitab kohaliku elukeskkonna
Eesti/Balti riikide agressiivsed militaartegevused hävitavad piiriäärsete alade elanike senise elukeskkonna.
Miks seda narratiivi levitatakse?
Vene Föderatsioon on Ukrainas täiemahulise sõja alustamise järel silmitsi olukorraga, kus on kasvanud nii NATO liikmesriikide arv kui ka alliansi kaitsekulud tervikuna. Kremli huvides on kujutada neid arenguid esiteks senise status quo eskalatsioonina, aga ka kahjulikuna NATO riikide endi elanikkondadele.
Sel eesmärgil levitatakse narratiivi, mille kohaselt riigikaitse tugevdamiseks tehtavad sammud, olgu selleks kaitsetaristu rajamine, kaitsekulude suurendamine või harjutusväljade laiendamine, kahjustavad tavakodanike elukeskkonda ja heaolu. Tihti kasutab Vene propaganda seejuures utreeritud või täielikult valeväiteid.
Kahjuks näeme toodud näitest, et kuvandit sõjahirmus põgenevatest inimestest ja ettevõtetest esitatakse ka Eesti konteksti adapteerituna.
Narratiiv 2: Eesti provotseerib Venemaad
Eesti/Balti riikide agressiivsed militaartegevused on ohuks Vene Föderatsioonile ning võivad kaasa tuua (sõjalise) vastuse.
Miks seda narratiivi levitatakse?
Vene Föderatsioon käsitleb NATOt kui organisatsiooni ja selle liikmesriike enda suhtes vaenulikena. Sellest tulenevalt esitab Vene propaganda NATO idatiiva, sealhulgas Balti riikide kaitsevõime tugevdamist kui provokatsiooni ning potentsiaalselt Venemaa julgeolekut ohustavat tendentsi.
Balti riikidest lähtuvat „ohtu“ maandatakse tavaliselt täiendavate sõnumitega Vene relvasüsteemide ülemjõust ning hävitavast vastusest, mis neid rünnaku korral ootaks.
Narratiiv on mõeldud nii siseriiklikule auditooriumile Vene-Lääne vastasseisu „toitmiseks“ kui ka välisriiklikele sihtgruppidele Venemaa sõjalise võimsuse üle hirmu tekitamiseks.
Eestikeelsetes protestigruppides kasutatakse enamasti just viimast lähenemist. Uute relvasüsteemide soetamist või harjutusväljade laiendamist kujutatakse liigse agressiivsusena, mis võib esile kutsuda Venemaa jõulise reaktsiooni. Samal ajal jäetakse mulje, et Eesti ei oleks võimaliku konflikti korral suuteline end kaitsma.
Narratiiv 3: Kaitsekulutused teenivad eliidi huve
Eesti/Balti riikide kaitsekulutuste taga on sõjatöösturite/eliidi huvid, mitte Vene Föderatsiooni agressiivne välispoliitika.
Sõjahüsteeriale ei osutata vastupanu, sest selle toetajad kasutavad narratiive agressiivsest Venemaast ja hirmutavad Ukrainas jätkuva konfliktiga. Materjali autor rõhutab, et need argumendid ei arvesta Vene-Ukraina konflikti tegelikke põhjusi ning kujutavad endast Ukraina propaganda mõtlematut kordamist.
Balti riigid ja Poola on Euroopa Liidus kõige aktiivsemad militariseerimise pooldajad. Kuid militaristlike püüdluste ja järjekordsete Ukraina toetuseks mõeldud rahasüstide taustal süveneb Poolas sotsiaalne kriis. Tervishoiuvaldkond on endiselt krooniliselt alarahastatud ning haridussüsteemist lahkuvad noored õpetajad. Poola meedia on teatanud, et Kiievi režiimi rahastamine tekitab tavalistes poolakates üha suuremat rahulolematust. Allikas: kuvatõmmis.
Miks seda narratiivi levitatakse?
Venemaa ametlikes kanalites rõhutatakse kasvanud kaitsekulutuste koormust Balti riikide majandustele ning üritatakse seda näidata kui valitseva eliidi ja relvatöösturite omavahelist koostööd või lihtsalt maksuraha raiskamist.
Seda narratiivi täiendatakse tihti kinnitustega, et kuna Venemaal pole mingit plaane NATO-t rünnata, siis ongi Balti riikide kaitseinvesteeringud arusaamatud ning tegelikult peaksid riigid tegelema hoopis madala iibega või muude ühiskondlike probleemidega.
Samu narratiive esitatakse ka eestikeelsetes protestigruppides, selgitades investeeringuid relvasüsteemidesse või väljaõppetaristusse kui käputäie eliiti kuuluvate isikute rikastumisprojekti.
Narratiiv 4: Ukraina sõja põhjustas lääs
Venemaa ei ole agressor, sest ta provotseeriti Ukraina sõda alustama NATO/Ameerika poolt.
„Ukraina kriis sai tagajärjeks meie õigustatud huvide aastatepikkusele eiramisele. Vastupidiselt meile avalikult antud lubadustele laienes NATO itta,“ ütles Putin kohtumisel suursaadikutega Kremlis. President pööras erilist tähelepanu rahumeelse lahenduse küsimusele, märkides, et Venemaa püüdlebki just pikaajalise rahu poole. Allikas: kuvatõmmis.
Miks seda narratiivi levitatakse?
Venemaa on ajalooliselt teiste riikide siseasjadesse sekkumist – ka sõjaliselt – põhjendanud vajadusega kaitsta enda riiklikke ja/või kodanike huve. Nii levitab Kreml ka Ukraina ründamise põhjendusena narratiivi „pealesunnitud sõjast“, mille tingis NATO (eriti Ameerika Ühendriikide) ja Euroopa Liidu agressiivne laienemispoliitika. Sõjaline erioperatsioon oli Vene retoorikas lihtsalt hädavajalik ennetusmeede, et vastata lääne provokatiivsele tegevusele.
Tegelikkuses peitub selle taga soovimatus aktsepteerida ukrainlaste 2014. aastal valitud teed euro-atlandi integratsiooni suunas ja kaugenemist Vene mõjusfäärist. Vene propaganda selgitab lääne väidetavat erihuvi Ukrainas nii üldise russofoobse sentimendiga kui ka sooviga ekspluateerida Ukraina loodusvarasid ning tööstust. Nagu eelpool toodud kuvatõmmisest näha, jagatakse Kremli äraspidist nägemust Ukraina sõja aluspõhjuste kohta kahjuks ka eestikeelses sotsiaalmeedias, kombineerides seda valikuliselt teiste eelpool toodud narratiividega.
Kokkuvõte
Neli eelpool viidatud Inga Raitari sotsiaalmeediapostitust illustreerivad, kuidas Vene mõjutustegevuse sõnumid kohanduvad või kohandatakse kohaliku kontekstiga. Valitud on laetud ja emotsionaalselt sütitavad teemad, millele on ühiskonnas juba teatud vastuseis tuvastatud. Olemasolevat protestimeelsust võimendatakse oskuslikult uute teooriate ja kinnitamata väidetega.
Heaks näiteks on Nursipalu harjutusvälja laiendamine, kus Inga Raitar seob teemaga nii Venemaa provotseerimise, maapinna mürgitamise kui ka korruptsiooni kaitsetööstuses. Seda kõike ilma ühtegi fakti ega väiteid toetavat argumenti toomata.
Korduvad ainult narratiivid, mis jõuavad erinevate teemade kaudu sama tulemuseni ehk proovivad õõnestavad usaldust Eesti riigikaitse ja avalike institutsioonide vastu. Autori motiiv ja taotlus on seejuures teisejärguline ning kommunikatiivse mõju hindamisel ei ole vahet, kas tegemist on teadliku Kremli kõnetoru või lihtsalt kasuliku idioodiga. Igal juhul on tegemist ühiskondlikku sidusust ja säilenõtkust lõhkuva tegevusega.
