Kerid sotsiaalmeediavoogu ja märkad, et üllatavalt paljud inimesed peavad NATO-t ohuks Eesti suveräänsusele. Kommentaarium mõjub peaaegu üksmeelselt vaenulikuna riigi kaitsekulutuste suhtes. Tekib küsimus: kas olen avalikku arvamust kogu aeg valesti hinnanud?
Tõenäoliselt mitte. Võimalik, et koged hoopis niinimetatud enamuse illusiooni. See on sotsiaalvõrgustike struktuurne omadus, mis võimaldab väiksel äärmuslikul vähemusel näida domineeriva enamuse häälena.
Kuidas see toimib?
2016. aastal avaldatud teadusartiklis kirjeldas USC arvutiteadlane Kristina Lerman nähtust, mida nimetas enamuse illusiooniks: väike hulk väga hästi ühendatud kontosid jõuab ebaproportsionaalselt suure hulga kasutajate voogudesse. See, mida need kontod võimendavad, muutub nähtavaks peaaegu kõigile, samal ajal kui vaiksem enamus jääb märkamatuks. Kui marginaalne seisukoht asetada õigesse võrgusõlme, hakkab see meenutama ühiskondlikku konsensust.
Kreml on seda mehhanismi aastaid süsteemselt kasutanud. Selleks et jätta mulje, nagu domineeriks Eesti venekeelses kogukonnas Kremli-meelne maailmavaade, ei ole vaja veenda enamikku inimesi. Piisab sellest, kui sõnumit levitatakse strateegiliselt paigutatud kontode kaudu. Botid võimendavad üksteist. Mõjuisikuid survestatakse või tasustatakse sõnumit kordama. Re:Baltica uurimus näitas, et Balti riikide venekeelset auditooriumi sihtivate Kremli-meelsete Telegrami kanalite peamine eesmärk ei ole niivõrd suure publiku kogumine, vaid konsensuse simuleerimine.
Sellel on kaks mõju. Esiteks demoraliseerib see inimesi, kes arvavad teisiti. Nad jäävad vaiksemaks ning toidavad sellega illusiooni veelgi. Teiseks moonutab see välisvaatlejate arusaama, sest kunstlikult loodud üksmeelt hakatakse tõlgendama tegeliku avaliku arvamusena.
KOOS: enamuse illusioon kui poliitiline väide
Eesti pakub üsna õpikunäidet sellest, kuidas enamuse illusiooni kasutatakse mitte ainult võrgustikes, vaid esitatakse avalikult poliitilise faktina.
Kremli-meelne erakond KOOS ei pääsenud 2023. aasta Riigikogu valimistel parlamenti. Kandidaadid kogusid vaid mõne tuhande isikliku hääle, valimisliit jäi alla 5% künnise ning ei Aivo Peterson ega juhatuse liige Oleg Ivanov osutunud valituks. Kõigi mõõdupuude järgi oli tegu väikese ja piirkondlikult koondunud protestihäälte kogumiga.
Erakond ise tõlgendas tulemust vastupidiselt. Kui Ivanov 2023. aasta mais Eestist Venemaale läks, väites end põgenevat kaitsepolitsei võimaliku vahistamise eest, ütles ta ERR-ile, et KOOS sai „ülekaaluka toetuse”. Tema sõnul toetab neid „enamus mittekodanikest ja eelkõige Venemaa kodanikest” ning erakond „võidab kohalikke valimisi Narvas, Kohtla-Järvel, Sillamäel ja Tallinna kahes suurimas linnaosas”. Peterson olevat tema sõnul vangistatud just seetõttu, et võimud kardavad seda enamust.
2024. aasta Euroopa Parlamendi valimistel kogus KOOS Ida-Virumaal oma kõrgajal 19,6% häältest ja Tallinnas 3,9%. Enamusest oli asi kaugel. Kuid Kremli-meelsete Telegrami kanalite ja Vene riigitelevisiooni kaudu võimendatuna levis narratiiv rõhutud venekeelsest enamusest Eestis järjekindlalt edasi. Venekeelsete kogukondade suletud inforuumis toimis see üsna tõhusalt. Mõõdukatel inimestel, kes eraviisiliselt ei nõustunud, oli vähe motivatsiooni vaielda vastu sellele, mis näis nende infomullis peaaegu ülekaaluka meeleoluna.
Illusioon ei pidanud olema tõene. Piisas sellest, et seda usuti.
Kui propagandist hakkab uskuma omaenda propagandat
Enamuse illusioonil on ka tumedam vorm. See ei peta enam ainult publikut, vaid lõpuks ka selle loojat ennast.
24. veebruaril 2022 liikusid Vene väed Kiievi suunas kolonnis, mis pidi mõne päevaga pealinna jõudma. Operatsioon ei olnud üles ehitatud pikale sõjakampaaniale, vaid eeldatavale poliitilisele kokkuvarisemisele. Arvati, et Ukraina ametnikud põgenevad, vastupanu laguneb ning Vene sõdurid, keda riigitelevisioon kujutas „vabastajatena”, võetakse vene keelt kõnelevates piirkondades vastu kergenduse ja tänutundega. Putini keskne eeldus oli, et ukrainlased ja venelased on „üks rahvas” ning Ukraina iseseisvus on kunstlik lääne projekt. Vene sõduritele öeldi, et neid tervitatakse vabastajatena. Tegelikkus osutus teistsuguseks.
Ükski Ukraina piirkond ei tervitanud sissetungijaid avasüli. Kuigi okupeeritud aladel esines koostööd Vene vägedega, jäid need juhtumid pigem erandiks kui reegliks ning kahvatusid Ukraina vastupanu ulatuse kõrval. 2022. aasta märtsis ütles 98% ukrainlastest, sealhulgas 82% Ukrainas elavatest etnilistest venelastest, et nad ei pea ühtegi Ukraina osa õiguspäraselt Venemaale kuuluvaks. Piirkonnad, mida Venemaa väitis end kaitsvat, ehk lõuna- ja idaosa venekeelsed linnad, muudeti Vene raketirünnakutega rusudeks. Nende elanikkond, kes oli varem Venemaa suhtes sageli leplikum, muutis järsult oma hoiakuid.
Kuidas suutis Vene planeerimine olukorda nii põhjalikult valesti hinnata? Vastus peitub enamuse illusioonis, mis töötas seekord vastupidises suunas. Aastaid olid Vene mõjutusoperatsioonid ujutanud Telegrami kanalid, sotsiaalmeedia ja riigitelevisiooni üle sõnumitega, mille järgi olid Ukraina venekeelsed elanikud Kiievist võõrandunud, Moskva suhtes sümpaatsed ja valmis „taasühinemist” tervitama. Vene sõduritele öeldi otsesõnu, et tsiviilelanikud võtavad nad vastu kangelastena. Kreml oli seda narratiivi kümme aastat tootnud ja võimendanud ning näib, et samas suletud infokeskkonnas tegutsenud Vene luureaparaat hakkas lõpuks kunstlikult loodud konsensust pidama reaalsuseks. Putini isoleeritud otsustusmudel lõi ohtliku kajakambri, kus Ukraina võimekuse ja lääne võimaliku reaktsiooni suhtes esitatud kriitilised hinnangud ei jõudnud enam otsusteni.
Enamuse illusioon oli Vene inforuumis juurdunud sedavõrd tõhusalt, et selle loojad hakkasid lõpuks ise seda uskuma.
Tehisaru muudab probleemi hullemaks
Generatiivne tehisaru on viinud probleemi uuele tasemele. Euroopa Liidu 2025. aasta raporti järgi sisaldas 27% välismõjutuskatsetest tehisaru elemente. See oli peaaegu kolm korda rohkem kui aasta varem. Tehisaru ei võimenda enam ainult olemasolevaid võrgusõlmi, vaid loob neid juurde, paisates eri kogukondadesse tuhandeid kontekstiga kohanduvaid näilisi isikuid. Tingimusi enamuse illusiooni tekkeks saab nüüd toota tööstuslikus mahus minimaalse inimtööga.
Allikas: kuvatõmmis
Mida selle vastu teha?
Selle mõju vähendamiseks on eriti olulised kolm sammu:
- Sekkumine platvormide tasandil. Juba väikesed muudatused selles, millised kontod saavad algoritmiliselt suure nähtavuse, võivad moonutust märkimisväärselt vähendada. Euroopa Liidu digiteenuste määrus annab siin reaalse võimaluse surve avaldamiseks.
- Vastuvõrgustike loomine. Usaldusväärsed kohalikud ajakirjanikud, kogukonnajuhid ja arvamusliidrid peavad olema nähtavad samades võrgustikes, mida mõjutusoperatsioonid sihivad, mitte suhtlema ainult väljastpoolt.
- Meediapädevus koos võrguteadlikkusega. Inimesed peavad aru saama mitte ainult sellest, kuidas hinnata üksikuid väiteid, vaid ka sellest, et nende sotsiaalmeediavoog ei ole kogukonna representatiivne läbilõige ning üksmeele muljet saab teadlikult konstrueerida.
Kokkuvõtteks
Enamuse illusioon on tänapäevaste mõjutusoperatsioonide kandev konstruktsioon. Kui Kremli-meelsed võrgustikud paigutavad narratiive mõnda hästi ühendatud sõlme, ei ürita nad veenda enamust inimesi. Nad üritavad panna sind uskuma, et enamus on juba veendunud.
Vähemus, mis näeb välja nagu enamus, on endiselt vähemus. Küsimus on selles, kas me suudame seda veel selgelt näha või oleme juba hakanud vaikima.
