„Naiste ajateenistus Eestis on aja küsimus.“
Sellise pealkirja all kajastas Venemaa kaitseministeeriumiga seotud telekanal Zvezda mais Eesti arutelu naiste võimaliku ajateenistuse üle. Pealkirja all seisis kohe selgitus, miks see küsimus üldse päevakorda on kerkinud: Eestis ei sünni enam piisavalt poisse, et täita riigikaitse vajadusi.
Sarnase rõhuasetuse valisid ka teised väljaanded. Interfax kirjutas, et Eestis kaalutakse naiste kohustuslikku ajateenistust. EADaily sidus teema otseselt sündimusega ning Gazeta rõhutas meeste puudust. Mõne pealkirjaga oli Eesti riigikaitse arutelust saanud demograafiline küsimus.
See pani küsima, miks jõuab jutt naiste ajateenistusest nii kiiresti sündimuseni.
Vastus ei peitu aga maikuu artiklites. Vastust tuleb otsida mitu kuud varem ilmunud lugudest.
Kõigepealt sünnib probleem
Jaanuaris avaldas Vzgljad artikli pealkirjaga „Вымирающая Прибалтика отказывает в доверии своим лидерам“ ehk „Välja surev Baltikum kaotab usu oma juhtidesse“.
Pealkiri on tähelepanuväärne juba iseenesest. Jutt ei käi julgeolekust, Venemaast ega Ukrainast. Jutt käib inimestest.
Artikkel kirjeldab Eesti, Läti ja Leedu demograafilisi probleeme. Sündimus langeb, rahvastik väheneb ning piirkonnad tühjenevad. Seejärel liigub lugu edasi järgmise sammuni.
Vzgljad tsiteerib Leedu majandusteadlast Algirdas Bartkust, kelle hinnangul jõuab rahvastiku vähenemise mõju lõpuks ka riigikaitseni: „Aja jooksul jõuab järg ka armeeni. See tähendab, et mobilisatsiooniressurssi lihtsalt ei ole.“
Sündimusest on saanud julgeolekuküsimus.
See on oluline tähelepanek, sest täpselt sama loogika ilmub uuesti välja mitu kuud hiljem naiste ajateenistuse lugudes. Kõigepealt räägitakse inimestest. Seejärel jõutakse kaitseväeni.
Allikas: kuvatõmmis
Siis tulevad koolid
Aprillis ilmus samas väljaandes uus Eesti-teemaline artikkel pealkirjaga „Русских школьников от ассимиляции спас эстонский непрофессионализм“ ehk „Eesti ebaprofessionaalsus päästis vene kooliõpilased assimileerimisest“.
Seekord ei olnud teemaks sündimus ega riigikaitse. Juttu tehti eestikeelsele õppele üleminekust, õpetajate puudusest ja koolide raskustest.
Artiklis kirjeldatakse olukorda, kus õpetajaid ei jätku, koolid otsivad meeleheitlikult lahendusi ning lapsevanemad muretsevad laste tuleviku pärast. Üks lapsevanem ütleb loos: „Kõige kurvem on see, et selle reformi tõttu kaotasid töö paljud suurepärased õpetajad. Nende tagajärgedega peame veel kaua toime tulema.“
Esmapilgul on tegemist hariduslooga. Lähemal vaatlusel kordub aga sama muster, mida nägime demograafialoos.
Kui jaanuaris tõendas Eesti nõrkust sündimus, siis aprillis tõendavad seda koolid. Probleem on teine, kuid järeldus jääb samaks. Süsteem ei toimi. Riik ei saa hakkama.
Naiste ajateenistus kui järgmine peatükk
Selles valguses mõjuvad maikuised lood naiste ajateenistusest hoopis teistmoodi. Kui lugejale on juba mitu kuud räägitud rahvastiku vähenemisest, tühjenevatest piirkondadest, õpetajate puudusest ja kahanevast mobilisatsiooniressursist, siis ei ole naiste ajateenistus enam lihtsalt riigikaitse teema. Sellest saab järgmine peatükk samas loos.
Zvezda pealkirja all seisab, et Eestis ei sünni enam piisavalt poisse, et täita kaitseplaane. EADaily seob naiste ajateenistuse küsimuse otseselt sündimusega. Gazeta rõhutab omakorda meeste puudust. Kolm eri väljaannet, kolm veidi erinevat rõhuasetust, kuid järeldus on sama.
Naiste ajateenistus ei ole neis lugudes eelkõige küsimus sellest, kuidas Eesti oma riigikaitset korraldab. See on järjekordne näide sellest, et inimesi jääb vähemaks. Kui jaanuaris räägiti tühjenevatest haiglatest, lasteaedadest ja koolidest ning aprillis õpetajate puudusest, siis mais jõuab sama loogika kaitseväeni.
Küsimus ei ole enam ajateenistuses. Küsimus on selles, kas Eestis jätkub tulevikus inimesi.
Kellele seda lugu jutustatakse?
Siinkohal tasub meeles pidada, et nende lugude peamine sihtrühm ei ole Eesti. Vzgljadi, Zvezda, Gazeta või EADaily lugejad elavad peamiselt Venemaal. Eesti on nende lugude peategelane, kuid mitte publik. Seepärast ei ole nende artiklite peamine eesmärk veenda eestlasi, et Eestis on halvasti. Palju olulisem on näidata Vene lugejale, milline näeb välja nende arvates lääne poole liikunud ühiskond.
Veel mõne aasta eest kujutati Eestit Vene meedias sageli agressiivse russofoobse riigina, mis tegutseb NATO eesliinil Venemaa vastu. Viimaste kuude lugudes kohtab aga teistsugust rõhuasetust. Eesti ei mõju neis lugudes ohtliku vastasena, vaid riigina, mis seisab silmitsi lahendamatute probleemidega. Tähelepanu keskmes ei ole enam niivõrd julgeolek või geopoliitika, vaid sündimus, koolid, õpetajad ja rahvastik.
Selles valguses on ka naiste ajateenistuse lugu kõnekas. Tavapärasest riigikaitse arutelust saab mõne pealkirjaga järjekordne näide sellest, et Eestis sünnib liiga vähe lapsi, inimesi jääb vähemaks ja tulevik muutub ebakindlamaks.
Just selliste lugude kaudu kujunebki suurem pilt. Mitte ühe suure vale abil, vaid kümnete eri teemadel ilmunud artiklite kaudu, mis jõuavad ikka ja jälle samasse kohta.
Eesti ei ole neis lugudes riik, mis otsib lahendusi keerulistele probleemidele. Eesti on riik, mille allakäik on nende autorite jaoks juba ette otsustatud.
