Veel mõni aasta tagasi seostus Vene propaganda eelkõige telekanalite, trollivabrikute ja agressiivsete jutupunktidega. Täna on pilt märksa keerulisem. Mõjutustegevus ei toimu enam ainult meedias, vaid üha rohkem institutsioonides, kogukondades ja digitaalses infrastruktuuris. Selle eesmärk ei ole üksnes veenda, vaid luua püsivaid sidemeid, koguda infot, kujundada identiteeti ning hoida mõjuvõrgustikke töös nii Venemaal kui ka väljaspool selle piire.
Viimaste nädalate jooksul avalikuks tulnud arengud näitavad üsna selgelt, kuidas need eri kihid omavahel kokku jooksevad. Ühelt poolt kasvatab Moskva rekordilise kiirusega välispropaganda rahastust, teisalt laiendab tööd välismaal elavate „kaasmaalastega” ning samal ajal arendab noortele suunatud digitaalset süsteemi, mille eesmärk on jälgida hoiakuid ja kujundada väärtusruumi. Eraldi vaadates võivad need tunduda üksikute projektidena. Koos moodustavad need tervikliku mõjutustaristu eri osad.
Rekordiline propagandarahastus
Venemaa toetajad ja sümpatiseerijad kogunevad Piazza San Giovannile tähistama „Surematu polgu” üritust Nõukogude Liidu võidu aastapäeval Natsi-Saksamaa üle 7. mail 2023. (Allikas: Getty Images)
Mai keskel kirjutas UNITED24 Media, et Venemaa eraldas 2026. aasta föderaaleelarves välispropaganda tegevusteks rekordilised 1,85 miljardit dollarit. Ukraina välisluure hinnangul tähendab see 54-protsendilist kasvu võrreldes eelmise aastaga.
Raha ei liigu ainult traditsioonilisse meediasse. Sama loo järgi kasutatakse vahendeid muu hulgas Vene Majade (Russian House), lojaalsete välisorganisatsioonide, uute infoplatvormide ja peegelmeedia toetamiseks. Pärast Euroopa Liidu sanktsioone on Vene mõjuvõrgustikud hakanud looma uusi väljaandeid, mis väldivad otsest Kremli sümboolikat ja kasutavad pehmemat retoorikat.
Oluline on tähele panna, millist sõnumit nende kanalite kaudu levitatakse. Artiklis kirjeldatakse, kuidas „rahusõnumit” kasutatakse Venemaa kuvandi pehmendamiseks ning Ukraina esitamiseks osapoolena, kes takistab sõja lõpetamist. Samuti korratakse narratiive Euroopa „sõjaväsimusest” ja Venemaa väidetavast vältimatust mõjust maailmas.
See ei ole enam klassikaline propagandamudel, kus üks telekanal edastab ühte narratiivi. Mõju levib nüüd samaaegselt kultuuri, meedia, kogukondlike algatuste, „rahuliikumiste” ja organisatsiooniliste võrgustike kaudu. Propaganda ei püsi enam ühes kanalis, vaid hajub eri ühiskondlikesse kihtidesse.
„Kaasmaalased” kui geopoliitiline võrgustik
Kõige olulisem osa sellest süsteemist ei pruugi aga olla meedia, vaid hoopis diasporaapoliitika.
Venemaa välisministeeriumi kaasmaalaste osakonna juht Gennadi Ovetško (Gennady Ovechko) ütles TASS-ile antud intervjuus, et Moskva laiendab jõuliselt välismaal elavate „kaasmaalaste” toetamist. Tema sõnul ei jäta Venemaa oma kogukondi „keerulistel aegadel” hätta ning tugevdab nii juriidilist abi kui ka diasporaa struktuuride ühendamist.
Osakonna juht Gennadi Ovetško sõnul anti 2025. aastal üle 17 500 tasuta konsultatsiooni.
Intervjuu annab üsna hea sissevaate sellesse, kui ulatuslik see süsteem tegelikult on. Vene välisministeeriumi ja Rossotrudnitšestvo loodud fondi kaudu tegutseb 53 õigusabikeskust 30 riigis ning 2025. aastal anti nende kaudu üle 17 500 tasuta konsultatsiooni.
Veel tähelepanuväärsem on aga see, kuidas Venemaa ise neid kogukondi kirjeldab. Ovetško väitel seisavad „ebasõbralikes riikides” elavad aktivistid silmitsi „russofoobsete võimude” survega ning Moskva eesmärk on nende kaitsmine. Selline sõnakasutus ei ole neutraalne diasporaatöö. Tegemist on raamistikuga, kus välismaal elavaid venekeelseid kogukondi nähakse geopoliitilise mõjutusruumina.
Insight News kirjeldas sama süsteemi veel detailsemalt. Nende analüüsi järgi tegutseb Rossotrudnitšestvo juba 71 riigis ning Venemaa hindab välismaal elavate „kaasmaalaste” arvuks 20 kuni 40 miljonit inimest. Formaalsetel eesmärkidel räägitakse vene keele ja kultuuri hoidmisest, kuid Euroopa julgeolekuasutused on korduvalt hoiatanud, et selliseid struktuure kasutatakse ka mõjutustegevuseks ja luurevõrgustike loomiseks.
Lisaks arendab Venemaa digitaalset teenusplatvormi „Родина“ („Kodumaa“), mis on suunatud välismaal elavatele „kaasmaalastele“. Projekti kirjelduses öeldakse otse, et teenus aitab ümberasumist Venemaale ning koondab infot töö, eluaseme, hariduse, tervishoiu ja riiklike teenuste kohta. Süsteemi kaudu saab taotleda ka elektroonilist allkirja, mis võimaldab kasutada Venemaa digitaalseid teenuseid veebis. Esimesed teeninduskeskused on juba avatud Armeenias, Kasahstanis, Kõrgõzstanis ja Usbekistanis.
„Rodina” projekt näitab hästi, kuidas diasporaapoliitika liigub kultuurisidemetest administratiivse ja digitaalse sidumise suunas. Välismaal elavaid venekeelseid kogukondi käsitletakse selles raamistikus mitte lihtsalt kultuurilise sidemena, vaid geopoliitilise mõjutusruumina, mille kaudu saab hoida lojaalsust ja kujundada hoiakuid ka väljaspool Venemaa piire.
Noorte suunamine digitaalse infrastruktuuri kaudu
Sama loogika liigub ka Venemaa sisse.
Vene poisid pioneeriorganisatsioonist kasutavad nutitelefone 1. juunil 2022 Gorki Leninskijes Moskva lähistel Venemaal. (Allikas: Getty Images)
UNITED24 Media kirjutas mais, et Vene noorteamet Rosmolodjož (Росмолодёжь) arendab vestlusrobotit ja digitaalset tugisüsteemi, mille eesmärk on jälgida noorte käitumismustreid, analüüsida probleeme ning suunata kasutajaid „traditsiooniliste vaimsete ja moraalsete väärtuste” poole.
Ametliku kirjelduse järgi hakkab süsteem ühendama erinevaid suhtluskanaleid, sealhulgas VKontakte’t, e-posti, infoliine ja Max Messenger’i. Süsteem töötleb kasutajate pöördumisi, kogub temaatilisi trende ning loob „personaalse toe” mehhanisme keeruliste elusituatsioonide jaoks.
Kõige olulisem detail peitub siiski eesmärgis. Dokumentides öeldakse otse, et süsteem peab aitama kaasata noori poliitilisse ja ühiskondlikku tegevusse ning tugevdama „traditsioonilisi Vene väärtusi”. Süsteem ühendab andmekogumise, käitumismustrite analüüsi, väärtuskommunikatsiooni ja riikliku ideoloogia üheks tervikuks.
Kui varasem propaganda keskendus eelkõige sõnumite levitamisele, siis nüüd püütakse kujundada keskkonda, kus side inimese, kogukonna ja riigi vahel püsib pidevalt aktiivsena.
Mõjutustegevus muutub nähtamatumaks
Neid arenguid koos vaadates hakkab välja joonistuma oluline nihe. Venemaa ei ehita enam ainult propagandakanaleid, vaid terviklikku mõjutustaristut. Selles süsteemis on oma roll noorteprogrammidel, diasporaaühendustel, kultuurikeskustel, „õigusabil”, digitaalsetel teenustel ja „traditsiooniliste väärtuste” kaitsel. Eraldi vaadates võivad need näida tavapäraste ühiskondlike tegevustena. Probleem tekib siis, kui neid kasutatakse samaaegselt geopoliitilise mõju kasvatamiseks ja lojaalsusvõrgustike hoidmiseks.
Kui kunagi seostus propaganda eelkõige telekanalite ja plakatitega, siis nüüd liigub mõju üha rohkem kogukondade, organisatsioonide ja digitaalsete platvormide kaudu. Seda ei levitata ainult sõnumitena, vaid ehitatakse üles pikaajaliste sidemete, teenuste ja institutsionaalsete võrgustikena, mis jäävad toimima ka siis, kui konkreetne kampaania või narratiiv vahetub.
Just seetõttu on tänapäevane mõjutustegevus varasemast raskemini äratuntav. See ei esine enam ainult propagandana, vaid üha sagedamini tavapäraste kogukonna-, kultuuri- või digilahendustena.
