Aprilli lõpus ütles Eesti president Alar Karis intervjuus midagi, mis mõne päevaga hakkas elama täiesti oma elu. Tegemist oli hinnanguga 2022. aasta kevadele ja Euroopa rollile sõja alguses, kuid sellest kujunes kiiresti lugu, mis rääkis hoopis tänasest päevast ja väidetavast vajadusest Venemaaga läbi rääkida. Mõni päev hiljem püüdis Karis oma sõnu selgitada, kuid selleks ajaks oli tema väljaütlemine juba uues tähenduses ringlusse läinud. Ka selgitus ise ei muutnud seda, vaid tõlgendati samas võtmes edasi. See ei ole juhuslik eksitus, vaid üsna selge näide sellest, kuidas üks lause tõstetakse kontekstist välja, lihtsustatakse ja seejärel pannakse teenima täiesti teistsugust narratiivi.
Mida Karis tegelikult ütles ja millises kontekstis?
Kõik sai alguse 28. aprilli intervjuust, mille sisu vahendas ka ERR pealkirjaga “Karis: Euroopa tegi Ukraina sõja alguses vea”. Intervjuus arutleb president Euroopa otsuste üle sõja algfaasis ning viitab konkreetsele hetkele pärast Kiievi lahingut. Tema hinnang on ajaliselt piiritletud: Euroopa oleks võinud proovida Venemaad läbirääkimistele suruda ajal, mil olukord oli teistsugune kui täna. Ta ütleb selgelt, et Euroopa „tegi vea“, kui seda võimalust ei kasutanud.
Samas mõttekäigus räägib Karis ka tulevikust ja rõhutab, et Venemaaga suhtlemine saab üldse kõne alla tulla alles siis, kui riik on muutunud. See tähendab, et tema jutt koosneb kahest tasandist: mineviku analüüsist ja tulevikku puudutavast tingimuslikust arutelust. Oluline on, et kumbki neist ei tähenda üleskutset alustada praegu läbirääkimisi. Just see tervik on see, mis annab väljaütlemisele tähenduse, kuid edasises kajastuses jääb sellest alles vaid osa.
Esimene nihe: „Euroopa eksis“
Kui see sama mõte jõudis 28. aprillil vene meediasse, ei muutunud selle sisu esialgu otseselt, kuid muutus viis, kuidas seda esitati. Propamoni monitooringust on näha, kuidas eri väljaanded võtsid sama lause ja tõstsid selle pealkirjadesse veidi erineva rõhuasetusega. Ühes rõhutati, et „Президент Эстонии назвал ошибкой Европы отказ от переговоров с Россией“ (Eesti president nimetas Euroopa veaks keeldumist Venemaaga läbirääkimistest), teises mindi samm edasi: „Президент Эстонии: В начале конфликта на Украине надо было договариваться с Россией“ (Konflikti alguses oleks tulnud Venemaaga läbi rääkida). Kolmandas lisandus juba hinnanguline toon: „Президент Эстонии сделал неожиданное заявление о начале СВО“ (Eesti president tegi ootamatu avalduse sõja alguse kohta).
Kõik need pealkirjad tuginevad samale algsele mõttele, kuid igaüks neist nihutab selle tähendust veidi erinevas suunas. Ajaliselt piiritletud hinnangust saab üldistatud seisukoht, tingimuslikust arutelust saab otsene väide ning neutraalsele sõnumile lisandub emotsionaalne hinnang. Sellisel kujul ei ole ükski pealkiri iseenesest otseselt vale, kuid koos loovad need pildi, mis erineb märgatavalt algsest intervjuust. Just siin tekib esimene nihe, kus ühest lausest hakkab kujunema laiem ja lihtsustatud tõlgendus.
Kontekst hajub
Algse intervjuu üks olulisemaid osi on ajaraam, mis määrab, millest üldse räägitakse. Karise puhul oli see selgelt olemas: jutt käis konkreetsest hetkest 2022. aastal ning sellest, millised võimalused võisid tol hetkel olla. Samuti oli intervjuus selgelt eristatud tulevikku puudutav arutelu, mis seati sõltuvusse Venemaa võimalikest muutustest.
Esimese laine kajastustes see ajaraam otseselt ei kao, kuid see ei ole enam keskne. Pealkirjad tõstavad esile ühe lause ja annavad sellele suurema kaalu kui ülejäänud mõttekäigule. Kui lugeja puutub kokku vaid sellise lühendatud versiooniga, jääb domineerima lihtne ja ühesuunaline sõnum. Nii hakkabki kaduma piir mineviku, oleviku ja tuleviku vahel ning kujuneb mulje, et tegemist on üldise seisukohaga, mitte konkreetse olukorra analüüsiga. Sellises kohas ei ole kontekst täielikult kadunud, kuid selle roll on vähenenud ning tähendus nihkub märkamatult.
Selgitus: „Praegu ei ole midagi rääkida“
Mõni päev hiljem püüab Karis seda nihkumist ise korrigeerida, selgitades oma mõtet Vikerraadio intervjuus, mida vahendas ERR. Seal ütleb ta ühemõtteliselt: „Praegu ei ole tõesti Putiniga midagi rääkida“. Ta rõhutab, et jutt ei käinud tänasest päevast ega konkreetselt Putiniga suhtlemisest, vaid ajast pärast sõja lõppu ja võimalikest muutustest Venemaal.
Samas intervjuus kirjeldab ta ka seda, miks sellised arusaamatused tekivad, märkides, et inimesed loevad pealkirju ja konstrueerivad sealt endale sobiva tähenduse. See tähelepanek kirjeldab üsna täpselt protsessi, mis tema enda sõnadega parasjagu toimub. Selgituse eesmärk on taastada algne kontekst ja siduda üksik lause tagasi suurema mõttekäiguga, kuid see ei pruugi enam olla piisav, kui vahepeal on tekkinud juba uus tõlgendus.
Teine nihe: selgitusest saab „õigustamine“
Kui see selgitus jõuab omakorda vene meediasse, ei muuda see aga kujunenud narratiivi, vaid tõlgendatakse samas võtmes edasi. Gazeta.ru pealkiri muutus nüüd veelgi ründavamaks: „Президент Эстонии оправдался за слова о переговорах с Россией“ (Eesti president õigustas oma sõnu Venemaaga peetavate läbirääkimiste kohta) .
Sõna „оправдался“ (õigustas end) tähendab siin enamat kui lihtsalt selgitamist. See ei kirjelda enam mõtte täpsustamist, vaid jätab mulje, et president on teinud vea ja püüab nüüd oma sõnu tagasi võtta ning ennast kaitsta. Sisuliselt sama seisukoht, mida Karis oli juba varem väljendanud, esitatakse nüüd uue tähendusega, mis loob mulje, et ta on surve all või muutnud oma seisukohta. Nii ei katkesta selgitus tekkinud narratiivi, vaid muutub selle osaks. See on hetk, kus sõnum ei sõltu enam sellest, mida öeldakse, vaid sellest, kuidas seda esitatakse.
Mida see juhtum meile õpetab?
Kui need etapid kokku panna, joonistub välja üsna selge muster. Üks tsitaat võetakse algsest kontekstist välja ja esitatakse lihtsustatud kujul, mis sobib olemasoleva narratiiviga. Seejärel liidetakse sellele juurde teisi mõtteid, mis aitavad luua ühtset ja arusaadavat lugu. Kui autor püüab hiljem oma sõnu täpsustada, ei murra see tekkinud arusaama, vaid tõlgendatakse samas võtmes edasi.
Sellise protsessi tulemusena tekib olukord, kus erinevatel hetkedel öeldud laused liituvad üheks looks, mille tähendus on algsest märgatavalt erinev. Lugeja jaoks ei ole enam oluline, millal ja mis kontekstis midagi öeldi, vaid see, millise üldise mulje need killud kokku loovad. Just selline mehhanism ongi infosõjas määrav, sest see ei muuda ainult üksikuid tsitaate, vaid loob tervikliku arusaama sellest, mida „tegelikult öeldi“.
