Märtsi inforuum näitas taas, kui kiiresti võivad väikesed või kunstlikult võimendatud teemad kasvada julgeoleku, identiteedi ja usalduse küsimuseks. Eesti suunalises mõjutustegevuses joonistus eriti selgelt välja muster, kus üksikuid sündmusi, sotsiaalmeediakontosid ja emotsionaalseid väiteid kasutatakse palju suurema loo ehitamiseks: justkui oleks Eesti ebastabiilne, sisemiselt lõhestunud ja ise ohu allikas. Levima pandi narratiiv, mis kujutab Eestit ebastabiilse, sisemiselt lõhestunud riigi ja potentsiaalse konfliktiosalisena. Seda mustrit näeme nii valeväidetes Balti riikide õhuruumi kasutamise kohta kui ka separatistliku „Narva Rahvavabariigi“ narratiivi levitamises. (Postimees: „Vene kanalites levib valeinfo, et Ukraina kasutas droonirünnakuteks Balti riikide õhuruumi“; Propastop: „Sotsiaalmeedias levitatakse separatistliku „Narva Rahvavabariigi“ ideed“)
Droonid ja Narva kui ühe loo algus
Märtsi lõpus levis väide, et Ukraina kasutas rünnakuteks Balti riikide õhuruumi. See ei jäänud üksikuks postituseks, vaid kordus eri kanalites ja erinevates sõnastustes. (Re:Baltica: „Kas Venemaa võiks rünnata NATOt ja Lätit? Mida räägivad Z-blogijad“) Selline kordus annab väitele kaalu ka siis, kui see on ümber lükatud. Kui sama mõte ilmub piisavalt paljudes kohtades, hakkab see toimima usutava seletusena ning nihutab arutelu üksikult juhtumilt küsimusele, kes tegelikult vastutab.
Samal ajal levis sotsiaalmeedias „Narva rahvavabariigi“ narratiiv. Tegemist ei olnud reaalse liikumisega, kuid see jõudis kiiresti laiemasse inforuumi ja rahvusvahelisse kajastusse. (ERR: „Indrek Kiisler: murelikult Propastopist ja „Narva Rahvavabariigist““) Juhtum näitas, kui väikesest piisab. Mõjutustegevuse eesmärk ei pea olema reaalse olukorra loomine, vaid mulje tekitamine, et selline oht on olemas ja võib eskaleeruda.
Kuidas narratiivid kokku seotakse?
Droonide ja Narva teemad hakkasid märtsis üksteist toetama. Väide Balti riikide rollist droonirünnakutes loob eelduse, et piirkond on konfliktis osaline. Narva narratiiv lisab sellele teise kihi, kujutades piirkonda võimaliku sisemise pingekoldena. Kui need kaks liini kokku panna, tekib loogiline järeldus, et Eesti ei ole ainult ohu all, vaid ka ise osa probleemist. Just selline seos annab erinevatele väidetele suurema kaalu kui ükski neist eraldi.
Narva teema tekitas arutelu ka Eestis. Küsimus ei olnud ainult selles, kas selline narratiiv eksisteerib, vaid ka selles, kuidas seda kajastada ja milline mõju võib kajastusel olla. (Propastop: „Miks kirjutab Propastop „Narva Rahvavabariigi“ juhtumist?“) Iga selline juhtum toob kaasa sama dilemma, kuidas selgitada mõjutustegevust nii, et see ei annaks sellele rohkem nähtavust, kui see ise saavutaks.
Miks sellised lood toimivad?
Sellised narratiivid ei teki tühjale kohale. Need haakuvad olemasolevate julgeolekuhirmude, sõja kestuse ja ühiskondlike pingetega. Kui need teemad on juba ühiskonnas olemas, piisab väikesest tõukest, et anda neile uus tähendus. Sama loogikat on kirjeldatud ka mõjutustegevuse analüüsides. (EUvsDisinfo: „FIMI alustalade häirimine“; EUvsDisinfo: „EEASi neljas FIMI-ohtude raport – FIMI kaardimaja lammutamine“)
Mõjutustegevus ei piirdu seejuures üksikute valeväidetega. Selle kõrval tegutsevad ka aeglasemad ja sügavamad mõjutuskanalid, mis kujundavad arusaamu pikema aja jooksul. Näiteks käsitleti religiooni ja mõjuvõrgustike rolli ning pehme jõu kasutamist erinevates piirkondades (Postimees: „Ringo Ringvee: kuidas vene kirik luurab? Siin on näha mustrit“; DW: „Vene õigeusu kirik laiendab mõju Aafrikas“). Sama kehtib noorte ja väärtusruumi kohta, kus mõju ei sünni otsese propagandaga, vaid kujuneb järk-järgult. (Propastop: „Kas Venemaa pehme jõud mõjutas Eesti venekeelseid noori? Värske uurimus annab vastuse“)
Kokkuvõtteks
Märtsi näited näitavad, kuidas üksikud sündmused ja väited seotakse tervikuks, mis annab neile uue tähenduse. Drooniväited, „Narva rahvavabariigi“ narratiiv ja laiemad mõjutusmustrite kirjeldused ei pruugi olla osa ühest operatsioonist, kuid need töötavad samas suunas.
Oluline ei ole ainult see, kas konkreetne vale saab ümber lükatud. Olulisem on see, kas me suudame ära tunda, kuidas need lood kokku pannakse ja milleks neid kasutatakse.
