Sõda ei levi enam ainult läbi uudiste ja päris videote. Viimase Iraani konflikti ajal hakkas sotsiaalmeedias levima hoopis teistsugune visuaal. Sõjalisi sündmusi kujutati LEGO-stiilis animatsioonina, kus värvilised tegelased ja lihtsustatud plahvatused asendasid päris lahingukaadreid.
Esmapilgul võib see tunduda lihtsalt internetihuumorina. Tegelikkuses on tegemist teadliku kommunikatsiooniga, kus mänguline vorm aitab poliitilisel sõnumil kiiremini levida ja jõuda publikuni, kes ei pruugi tavapäraseid uudiseid jälgida.
Juhtum: LEGO-stiilis sõjavideo
Ühes laialt jagatud videos kujutatakse Iraani konflikti LEGO-laadsete tegelaste kaudu. Klipis esinevad äratuntavad poliitilised figuurid, kellele on antud karikatuursed jooned. Sündmused on lihtsustatud ja dramatiseeritud. Vastased saavad kiiresti lüüa ning tegevus liigub edasi nagu arvutimängus.
👉 Video näide: https://www.youtube.com/watch?v=wo7e2OjyEBo
Videos ei kujutata ainult abstraktset sõda, vaid konkreetset narratiivi. Donald Trumpi ja Binyamin Netanyahu kujutatakse karikatuuridena, kes reageerivad emotsionaalselt ja teevad impulsiivseid otsuseid. Ühes stseenis seotakse sõja algus Epsteini skandaaliga, viidates, et konflikt algatati sisepoliitiliste probleemide varjamiseks.
Video kannab pealkirja „narrative of victory“ (võidunarratiiv). Selles kujutatakse Iraani kontrollimas olukorda, samal ajal kui vastased põgenevad või kaotavad. Tegemist ei ole lihtsalt animatsiooniga, vaid selgelt raamitud võidulooga, mis esitab ühe poole versiooni sündmustest.
Realism ei ole siin eesmärk. Mõju tekib stiliseeritusest. Kui sama sündmust näidataks päris kaadritega, oleks reaktsioon teistsugune. Mänguline vorm eemaldab tõsiduse ja muudab sisu kergemini tarbitavaks.
Mänguline vorm, tõsine eesmärk
LEGO-stiil loob vaatajas tuttava ja turvalise tunde. Kujundikeel seostub millegi mängulise ja kahjutuga. Kui sama visuaaliga kujutada sõda, nihkub ka sõja tajumine. Vastumeelsus ja šokk asenduvad uudishimu või meelelahutusliku huviga.
Selline lähenemine ei püüa vaatajat veenda, et nähtav on päris. Eesmärk on teistsugune. Sõnum esitatakse viisil, mis ei tekita vajadust seda kohe kontrollida. Nii jõuab see publikuni kiiremini ja väiksema vastupanuga.
Lisaks kasutatakse siin teadlikult ka trolling’u võtteid. Karikatuurne stiil ja liialdatud stseenid meenutavad sotsiaalmeedia meemikultuuri. Propaganda ei esine enam tõsise sõnumina, vaid näib irooniline ja mänguline, mis teeb selle jagamise lihtsamaks.
AI muudab selle massiliseks
Tehisintellekt on sellise sisu tootmist märgatavalt kiirendanud. LEGO-stiilis animatsioone saab luua kiiresti ja vähese ressursiga. Visuaal ei pea olema täiuslik, et toimida. Piisab sellest, et see on äratuntav ja emotsionaalselt haarav. (Wall Street Journal)
Selline areng tähendab, et propagandat saab toota rohkem, kiiremini ja suuremas mahus kui varem. Kui varem nõudis visuaalne propaganda aega ja ressursse, siis nüüd saab seda luua peaaegu jooksvalt.
Teine loogika kui valevideotel
Erinevus realistlike valevideotega on märgatav. Videomängude kaadrite puhul püütakse jätta mulje päris lahingust, LEGO-stiilis videod ei varja oma kunstlikkust.
Eesmärk ei ole veenda, et „see on päris“. Fookus ei ole usutavusel, vaid mõjul. Sõda muudetakse lihtsaks, arusaadavaks ja emotsionaalselt kergemaks.
Mõlemal juhul on tulemus sama. Sõnum levib kiiresti ja jõuab suure publikuni.
Miks see oluline on?
Selline lähenemine muudab ka seda, kuidas propagandat tajutakse. Kui varem püüti vaatajat veenda, et nähtav video on päris, siis nüüd piisab sellest, et sisu on emotsionaalselt haarav ja kergesti jagatav.
Mida lihtsam ja mängulisem on vorm, seda väiksem on tõenäosus, et vaataja hakkab seda kriitiliselt hindama. Sõnum jõuab kohale ilma, et seda peaks eraldi kontrollima.
Just see teeb LEGO-stiilis propaganda ohtlikuks. See ei konkureeri enam faktidega, vaid tähelepanuga.
Kokkuvõte
LEGO-stiilis propaganda näitab, kuidas infosõda muutub. Mõju saavutamiseks ei pea visuaal olema realistlik. Piisab sellest, et see on lihtne, visuaalne ja kergesti jagatav.
Kui realistlik videomäng loob illusiooni päris sõjast, siis mänguline animatsioon muudab sõja millekski, mida on lihtne vaadata ja jagada. Mida lihtsam ja mängulisem on vorm, seda väiksem on tõenäosus, et vaataja hakkab seda kriitiliselt hindama.
Selline sisu ei püüa enam võistelda faktidega, vaid tähelepanuga. Sõnum jõuab kohale ilma, et seda peaks eraldi kontrollima.
Seetõttu tasub ka selliste videote puhul küsida sama küsimus nagu iga viraalse sõjavideo puhul. Kas tegemist on lihtsalt visuaaliga või kellegi poolt kujundatud narratiiviga?
