Kui Eestis räägitakse Venemaa mõjust, mõeldakse tavaliselt propagandakanaleid ja infosõda. Palju harvem küsitakse, mida tähendas Venemaa pehme jõud nende noorte jaoks, kes puutusid sellega kokku juba kooliajal, näiteks laagrites, õpilasreisidel või ajaloomäluga seotud üritustel.
Tartu Ülikoolis valminud Polina Zelenskaja bakalaureusetöö püüab sellele küsimusele vastata. Uurimus keskendub 2000–2006 sündinud venekeelsetele noortele, kes õppisid Eesti venekeelsetes koolides ajal, mil Venemaa kaasmaalaste poliitika ja noorteprogrammid olid Balti riikides aktiivsed.
Uuring põhineb 11 poolstruktureeritud intervjuul. Mitmed intervjueeritud noored ei olnud pelgalt meediatarbijad, vaid olid osalenud ka Venemaa pehme jõu tegevustes, näiteks õpilasreisidel, konkurssidel või ajaloomälule keskenduvatel üritustel.
Teema ei olnud autorile juhuslik.
„Mind on integratsiooni küsimus alati isiklikult huvitanud, kuna olen ise Eestis elava venekeelse vähemuse esindaja,“ ütleb Zelenskaja. „Suheldes venekeelsete noortega olen sageli märganud, et identiteedi ja enesemääratluse küsimus on igaühe jaoks väga keeruline ja mitmetahuline. Samuti olen tähele pannud, et eesti keele oskus ei ole alati määrav tegur integratsioonis, nagu sageli arvatakse.“
Idee uurida just Venemaa pehme jõu mõju tekkis tema sõnul Prahas Karlova ülikoolis vahetussemesteril.
„Seal sain teada, et Venemaa on kasutanud rahvuslusel põhinevat pehme jõu välispoliitikat, et mõjutada venekeelseid vähemusi ja teiste riikide sisepoliitikat. See pani mind tahtma uurida, kas ja mil määral on Venemaa välispoliitika mõjutanud Eesti venekeelsete noorte integratsiooni ja enesemääratlust.“
Venemaa kaasmaalaste poliitika
Venemaa on alates 2000. aastatest arendanud nn kaasmaalaste poliitikat, mille eesmärk on hoida sidet väljaspool Venemaad elavate venekeelsete kogukondadega. Selle poliitika keskne idee on, et venekeelsed inimesed ja vene kultuuriruum kuuluvad ühtsesse ajaloolisse ja kultuurilisse kogukonda sõltumata riigipiiridest.
Praktikas tähendab see mitmesuguseid kultuuri-, haridus- ja noorteprogramme. Toetatakse vene keele õpet, kultuuriüritusi, konkursside ja olümpiaadide korraldamist ning noorte osalemist Venemaal toimuvates projektides. Sageli on nende algatuste eesmärk tugevdada ühist ajaloomälu ja sidet Venemaa kultuurilise ruumiga.
Oluline osa sellest poliitikast on suunatud just noortele. Õpilastele pakutakse võimalust osaleda suvelaagrites, õpilasvahetustes, konkurssidel ja õppereisidel Venemaale. Selliste programmide kaudu püütakse luua noorte seas kultuurilist ja emotsionaalset sidet Venemaaga.
Just selliste algatuste kaudu puutusid Venemaa pehme jõu programmidega kokku ka need Eestis kasvanud venekeelsed noored, kelle kogemusi Zelenskaja oma uurimuses analüüsib.
Venemaa projektid ei tekitanud alati tugevamat „vene identiteeti“
Kaheksa intervjueeritutest olid osalenud Venemaa toetatud programmides või üritustel. Mõned kirjeldasid näiteks õpilasreise Venemaale, sealhulgas tasuta sõite tuntud noortelaagritesse.
Üks intervjueeritavatest rääkis reisist Artekisse, legendaarse nõukogudeaegse noortelaagri järglasesse, mis asub Venemaa kontrolli all olevas Krimmis ja mida kasutatakse aktiivselt Venemaa noortepoliitika programmis.
Intuitiivne eeldus oleks, et sellised kogemused tugevdavad Venemaa-suunalist identiteeti. Zelenskaja sõnul eeldas ta seda ka ise.
„Teaduskirjandust lugedes eeldasin, et intervjuud näitavad Venemaa propaganda ja pehme jõu mõju venekeelsete noorte tugevamale vene identiteedile.“
Intervjuud näitasid aga sageli vastupidist.
„Paljud Venemaa riigi poolt sponsoreeritud reisidel osalenud noored ütlesid hoopis, et nad ei tunne end Venemaal elavate venelastega sarnasena. See kogemus pigem vähendas nende kalduvust end venelasena määratleda.“
Seega ei tähendanud kokkupuude Venemaa projektidega automaatselt Venemaa-meelsuse tugevnemist. Mõne noore jaoks tõi selline kogemus hoopis selgema arusaama, et nende elu ja identiteet on seotud Eestiga.
Mälupoliitika ja koolikogemused
Lisaks reisidele kirjeldasid intervjueeritavad ka erinevaid ajaloomäluga seotud praktikaid koolides.
Mõnes koolis tähistati 9. maid aktiivselt. Toimusid temaatilised tunnid, näitused või loengud Teise maailmasõja ja veteranide teemal. Teistes koolides selliseid üritusi ei olnud.
Üks intervjueeritav meenutas ka huviringi kaudu korraldatud reisi Peterburi 9. mail, kus osalejad vaatasid paraadi ja osalesid „Surematu Polgu“ rongkäigus. Sellest üritusest on viimastel aastatel saanud Venemaa mälupoliitika üks tuntumaid sümboleid.
Need kogemused näitavad, kui erineval kujul võis Venemaa ajaloonarratiiv Eesti venekeelsete noorteni jõuda. Mõnikord toimus see kooli kaudu, mõnikord reiside kaudu, mõnikord perekondlike mälestuste kaudu.
Kahe meediaruumi vahel
Intervjuudest ilmnes ka teine oluline tegur. Paljud noored kasvasid üles kahe meediaruumi vahel.
„Venekeelsed noored puutuvad kokku nii Eesti kui ka Venemaa meediaga,“ selgitab Zelenskaja. „See võimaldab neil kujundada oma arvamusi erinevate allikate kaudu, kuid samal ajal eristab neid nii eestlastest kui ka Venemaal elavatest venelastest.“
Selline kahe infovälja vahel kasvamine loob identiteedi, mis ei kuulu täielikult kummassegi. Mitmed intervjueeritavad kirjeldasid end positsioonis, kus nad tunnevad end küll Eesti ühiskonna osana, kuid samas erinevana nii eestlastest kui ka Venemaal elavatest venelastest.
Suurem mõju tuli hoopis Eesti siseriiklikest teguritest
Uurimuse kõige üllatavam tulemus oli aga see, et Venemaa välispoliitika ei olnud intervjuudes keskne tegur.
„Kõik intervjueeritavad märkisid, et Venemaa välispoliitika on mingil määral mõjutanud nende enesemääratlust ja integratsiooni,“ ütleb Zelenskaja. „Kuid see ei olnud peamine tegur.“
Palju sagedamini tõid noored esile Eesti-sisesed tegurid. Näiteks mentaliteedierinevused, sotsiaal-kultuurilise tausta erinevused ja Eesti ühiskonna hoiakud venekeelsete inimeste suhtes.
„Integratsiooni peamised takistused ei ole seotud Venemaa välispoliitikaga, vaid pigem Eesti siseriiklike teguritega,“ ütleb ta. „Venekeelsed noored tajuvad teatud lõhet enda ja eestikeelse ühiskonna vahel.“
Samas rõhutab autor, et kvalitatiivse intervjuumeetodi puhul tuleb arvestada vastajate subjektiivsusega.
„Võib olla, et integratsiooniprotsessi ja mõjutustegevustes osalemise vahel on siiski seos, kuid see ei pruugi olla intervjueeritavatele endile teadvustatud. See võib omakorda viidata pehme jõu toimimisele.“
Uurimus ei anna lihtsat vastust küsimusele, kas Venemaa mõjutas Eesti venekeelseid noori või mitte. Küll aga näitab see, et mõju ei teki kunagi tühjalt kohalt. See põimub alati kohalike kogemuste, ühiskondlike hoiakute ja igapäevaste kontaktidega.
Just nende kogemuste kaudu kujuneb lõpuks see, milline identiteet noorel inimesel tekib.
Tutvu uurimusega Tartu Ülikooli kodulehel.
