Poliitilist propagandat seostatakse sageli otsese valetamisega. Levinud arusaam on, et propaganda eesmärk on inimesi ümber veenda, pakkudes neile moonutatud või ebaõiget infot. Tegelikkuses toimib poliitiline propaganda enamasti palju peenemalt. Ta ei püüa inimest ümber veenda, vaid eeldab, et inimese maailmapilt on juba olemas, ning ehitab oma sõnumi sellele.
Seda mehhanismi kirjeldab Hannah Arendt teoses “Totalitarismi päritolu” (The Origins of Totalitarianism), kus ta selgitab, et propaganda edu ei seisne niivõrd faktide tõesuses või vales, vaid sisemiselt loogilise ja lihtsustatud maailmapildi loomises. Selline maailm ei pea olema täielikult väljamõeldud. Piisab sellest, et see tundub terviklik ja arusaadav. Kui tegelikkus on vastuoluline ja mitmetahuline, pakub propaganda selgust.
Sarnast mõtet arendab Jason Stanley raamatus “Kuidas propaganda töötab” (How Propaganda Works). Stanley järgi kasutab propaganda ära juba olemasolevaid moraalseid ja sotsiaalseid eeldusi. Ta ei ründa inimese identiteeti, vaid kinnitab seda. Sõnum ei tekita vastupanu, sest see ei tundu võõras. See tundub tuttav.
Miks poliitiline propaganda ei pea valetama
Levinud eksiarvamus on, et propaganda tähendab tingimata valeinfot. Tegelikult võib propaganda toimida täiesti korrektsete faktide abil. Oluline ei ole see, kas number või tsitaat on tõene, vaid see, kuidas seda kasutatakse. Kui tähelepanu suunatakse ühele detailile ja muu kontekst jäetakse välja, võib järeldus olla kallutatud isegi siis, kui lähteinfo on korrektne.
Seda nähtust kirjeldab Peter Pomerantsev raamatus “Tõde ei ole olemas ja kõik on võimalik” (Nothing Is True and Everything Is Possible), kus ta analüüsib kaasaegset meediaruumi ja mõjutustegevust. Tema hinnangul ei ole eesmärk alati panna inimesi uskuma konkreetset valet, vaid kujundada keskkond, kus tõde muutub teisejärguliseks ja narratiiv määravaks. Kui fakte kasutatakse valikuliselt, ei ole probleem nende tõesuses, vaid selles, kuidas need raamistikku asetatakse.
Selline propaganda ei tundu agressiivne. Ta näib analüütiline. Ta pakub tõlgendust, mitte loosungit.
Vastasseis ja paratamatus kui keskne mehhanism
Poliitiline propaganda lihtsustab keerulisi ühiskondlikke protsesse vastanduste kaudu. Tekib jaotus meie ja nende vahel. Selline vastandus loob tugeva identiteeditunde ning vähendab valmisolekut aruteluks. Kui maailm on jagatud selgeteks poolteks, muutuvad nüansid ebaoluliseks.
Keele rolli selles protsessis analüüsib George Orwell essees “Poliitika ja inglise keel” (Politics and the English Language). Orwell näitab, kuidas poliitiline keel võib eemaldada otsustajad ja muuta konkreetsed teod abstraktseteks olukordadeks. Kui lauses puudub tegija, hajub ka vastutus. Selline keelekasutus ei ole juhuslik, vaid teadlikult valitud.
— George Orwell
Teine oluline mehhanism on paratamatuse narratiiv. Sündmusi kirjeldatakse nii, nagu need oleksid vältimatud. Otsustajad kaovad pildilt ning alles jääb abstraktne reaalsus, millega tuleb leppida. Timothy Snyder kirjeldab raamatus “Tee vabadusetusse”, kuidas paratamatuse poliitika halvab ühiskondliku vastupanu. Kui inimesed usuvad, et midagi ei ole võimalik muuta, ei teki ka vajadust küsida, kes otsustab ja kelle huvides.
Kuidas poliitilist propagandat ära tunda
Poliitiline propaganda ei avaldu tavaliselt ühe vale kaudu. Ta muutub nähtavaks mustrina. Kui keerulisi olukordi seletatakse järjekindlalt ühe põhjuse või ühe rühma kaudu, tasub peatuda. Kui vastutus hajub ja otsused kaovad, tasub küsida, kelle huvides see toimub. Kui fakt tundub korrektne, kuid järeldus liigub kiiresti kindlasse suunda, tasub vaadata, mis on vahepeal välja jäetud.
Populistliku poliitilise kommunikatsiooni mehhanisme analüüsib Jan-Werner Müller raamatus “Mis on populism?” (What Is Populism?). Müller näitab, kuidas poliitika taandatakse moraalseks konfliktiks ning üks rühm esitatakse ainsa legitiimse rahva esindajana. Selline lihtsustus ei kirjelda tegelikkust, vaid muudab selle emotsionaalselt arusaadavaks.
Poliitiline propaganda toimib seetõttu, et ta vastab inimlikule vajadusele selguse järele. Lihtne ja üheselt mõistetav seletus tundub usaldusväärsem kui keeruline ja vastuoluline tegelikkus. Selle märkamine ei tähenda, et inimene muutub eksimatuks. See tähendab, et ta oskab vaadata mitte ainult väidet ennast, vaid ka selle ülesehitust.
Kuidas poliitiline propaganda Eestis töötab?
Teooria aitab mustrit näha, kuid äratundmine sünnib alati konkreetses keskkonnas. Eesti inforuum ei ole propaganda suhtes immuunne. Vastupidi, väike ja keeleliselt mitmekesine meediaruum teeb selle eriti tundlikuks.
MeediaRadari digioskuste käsiraamatu poliitilise propaganda peatükk toob esile, et mõjutus ei pea olema vali ega otseselt vale. Sageli toimib see näiliselt mõistliku ja realistliku keele kaudu. Just selline keel on Eestis sageli kõige mõjusam. Mitte äärmuslik loosung, vaid rahulik väide, et “nii need asjad lihtsalt on”.
Eesti kontekstis avaldub see näiteks olukordades, kus rahvusvahelisi sündmusi kirjeldatakse paratamatuse võtmes. Otsuseid ei langeta enam konkreetsed poliitikud või riigid, vaid “olukord”, “reaalsus” või “geopoliitika”. Selline keelekasutus nihutab tähelepanu vastutuselt protsessile. Kui miski on esitatud vältimatuna, kaob ka küsimus, kas seda oleks saanud teha teisiti.
MeediaRadar rõhutab ka vastasseisu mehhanismi. Eesti inforuumis tähendab see sageli seda, et keerulised poliitilised debatid taandatakse moraalseks konfliktiks, kus üks pool esindab “päris rahvast” ja teine “eliiti” või “võõraid huve”. Selline jaotus loob tugeva emotsionaalse raami. Arutelu ei käi enam otsuste üle, vaid identiteedi üle.
Lisaks juhitakse käsiraamatus tähelepanu osalise tõe kasutamisele. Eesti inforuumis võib see tähendada ühe statistilise näitaja, üksiku tsitaadi või rahvusvahelise uuringu esile tõstmist ilma laiemat konteksti avamata. Fakt ise võib olla korrektne, kuid selle abil suunatakse lugejat kindla tõlgenduseni.
Oluline on, et need mehhanismid ei esine ainult ühes keeles ega ühes poliitilises leeris. Need on mõjutusvõtted, mida saab kasutada väga erinevate eesmärkide teenistuses. Just seetõttu ei ole poliitilise propaganda äratundmine seotud maailmavaate, vaid keele ja struktuuri märkama õppimisega.
Kui teoreetilised käsitlused aitavad mõista, miks propaganda toimib, siis MeediaRadari käsiraamat aitab näha, kuidas see toimib siin ja praegu. See annab sõnavara ja vaatepunkti, millega Eesti meediaruumi lugeda.
