Jaanuar ei olnud Eesti jaoks välismeedias kuigi vali kuu, kuid see-eest oli ta närviline. Eesti ei olnud esiplaanil omaenda tegude pärast, vaid sattus pildile osana suuremast loost, kus kaalus olid USA ja Euroopa suhted, NATO ühtsus ning küsimus, kui kindel on senine julgeolekuraamistik olukorras, kus Washingtoni signaalid muutuvad üha ettearvamatumaks.
Trump, Afganistan ja ebamugav tõehetk liitlastele
Kuu keskel vallandas rahvusvahelise vastukaja USA presidendi Donald Trumpi kommentaar FOX Newsis, kus ta väitis, et NATO liitlased hoidsid Afganistanis lahingutegevusest eemale. Väide ei jäänud vastuseta. Eriti Ühendkuningriigi meedias toodi kiiresti esile Eesti ja Taani kaotused Helmandi provintsis ning rõhutati, et just väikeriigid kandsid NATO missioonides ebaproportsionaalselt suurt koormust. (BBC; Poynter)
Samas raamistikus hakkas levima ka narratiiv, et USA poliitiline ebastabiilsus loob Venemaale soodsa akna oma huvide edendamiseks Euroopas, sealhulgas Balti regioonis.
Gröönimaa kui lakmuspaber NATO ühtsusele
Trumpi korduvad vihjed USA huvidele Gröönimaal ei jäänud pelgalt diplomaatiliseks veidruseks. Neid käsitleti meedias märgina transatlantilise usalduse murenemisest. Analüüsides joonistus välja mure, et kui Taani territoriaalne terviklikkus seatakse küsimärgi alla, võib see anda Venemaale signaali, et NATO idatiib on poliitiliselt kaitsetum kui seni eeldatud. (Reuters; Guardian)
Just selles kontekstis hakati Balti riike taas siduma võimalike järgmiste sammudega. Eesti, Läti ja Leedu ilmusid lugudes pigem geopoliitilise testalana kui iseseisvate otsustajatena.
Eesti kui piiride tõmbaja
Kuu lõpus tõusis välismeedias selgelt esile välisminister Margus Tsahkna Brüsselis välja käidud ettepanek kehtestada Schengeni alale sissesõidukeeld Venemaa kodanikele, kes on Ukrainas Venemaa poolel sõdinud. Teema pälvis ligi sadakond kajastust ning Tsahkna sõnum „There can be no path from Bucha to Brussels“ (Buchast ei vii ükski tee Brüsselisse.) tõusis mitmes loos keskseks tsitaadiks. (Frankfurter Allgemeine Zeitung)
„Narva is next“ narratiiv elab edasi
Kuigi Eesti suunaline desinformatsioonivoog jaanuaris mõnevõrra vähenes, ei kadunud tuttavad hirmunarratiivid kuhugi. „Narva is next“ kujunes taas võtmeraamistikuks, mida võimendasid USA poliitilised arengud ja spekulatsioonid NATO tuleviku üle. (United24)
Kõnekas oli ka see, et üks selline lugu jõudis Briti tabloidi The Sun pühapäevase numbri esikaanele. Artikkel pealkirjaga „Hirmuvalitsus. Märgid, et Putin peab silmas väikest NATO riiki 2026. aasta sissetungiks, et pärast Trumpi rahupakkumise eiramist oma pärand kindlustada.“ („REIGN OF TERROR. Signs Putin is eyeing up tiny NATO nation for 2026 invasion in final bid to cement legacy after snubbing Trump peace bid“) kinnistas ideed Balti riikidest kui potentsiaalsest järgmisest konfliktitsoonist.
Need lood ei püüdnud enam niivõrd veenda, kuivõrd normaliseerida mõtet, et Balti riikide kriis on vältimatu ja ette otsustatud.
Kremli inforuum ja mõjutustegevuse nihkumine
Vene riiklikus meedias jälgiti jaanuaris Gröönimaa ümber tekkinud pingeid pigem rahuloleval toonil. RIA Novosti ja teised Kremliga seotud kanalid esitasid USA ja Euroopa erimeelsusi tõendina NATO nõrgenemisest ning Lääne sisemisest lõhestumisest. Eesti ilmus selles raamistikus osana Balti riikidest, keda kujutati ebakindlate ja paanikas olevatena olukorras, kus liitlassuhted näivad nende hinnangul murenemas.
Sama narratiiv kandus edasi ka isikupõhiste rünnakutena. Propagandameedias püsis fookuses peaminister Kaja Kallas, kelle iroonilisest kommentaarist maailmapoliitika kohta arendati kümneid pilkavaid ja moraliseerivaid lugusid RT venekeelses meediaruumis. Lisaks võimendati Venemaa ajutise asjuri Eestis Kamran Abilovi intervjuud RIA Novostile, milles korrati süüdistusi Eesti piiritaristu, energiasüsteemide ja Läänemere julgeoleku kohta, seostades need väidetava NATO provokatiivse tegevusega.
Laiemas plaanis haakuvad need lood mustriga, mida on kirjeldatud ka sõltumatutes analüüsides. Venemaa mõjutustegevus on liikunud üksikute valeväidete levitamiselt süstemaatilise hirmu ja ebakindluse tekitamise suunas. Fookuses ei ole enam ühe konkreetse narratiivi kehtestamine, vaid pideva pingeseisundi hoidmine, olgu selleks religioon, julgeolek või demokraatlike institutsioonide usaldusväärsus.
Sama loogika kehtib ka platvormide tasandil. Isegi kui ligipääsu propagandakanalitele piiratakse, leitakse kiiresti uusi viise sanktsioonidest möödahiilimiseks ja sõnumite levitamiseks. (Diplomaatia; EUvsDisinfo).
Kokkuvõte: vaikne kuu, valjud järeldused
Jaanuar ei toonud üht suurt Eestit puudutavat kriisi, kuid sidus Eesti järjest tihedamalt narratiividega, mis räägivad ebakindlusest, liitlassuhete haprusest ja vältimatust vastasseisust. Eesti ei olnud loo keskmes, kuid oli üha sagedamini selle taustal – võimaliku järgmise peatükina.
