Intervjuus Propastopile kirjeldab endine kaitseväe juhataja kindral Martin Herem Venemaa edukaid infooperatsioone lääne vastu. “Meie sõjakommentaatorid tahavad ja näevad ukrainlaste edu ning venelaste saamatust,” ütleb Herem ja toob selle kohta küllaga hoiatavaid näiteid. “Seetõttu alahindame neid ega tee piisavalt ohu ennetamiseks.”
Infooperatsioon on paljukasutatud sõna, kuid enamus inimesi ei taju selle täpset tähendust. Tooge palun mõned näited Venemaa infooperatsioonidest Ukraina sõja ajal.
Venelased näitasid 2022. aastal Donetski ja Luganski “rahvavabariikide” sõdureid väga kehvas varustuses ja teise maailmasõja aegses relvastuses. Nende eesmärk oli näidata „ülestõusnute armeed“, mis on relvad saanud Bahmuti soolakaevanduste ladudest. Meie aga nägime selles ainult venelaste vaesust ja saime hoogu juurde nende alahindamisel. Venelaste infooperatsioon õnnestus hoopis teisel eesmärgil.
Tõenäoliselt on aga kõige paremini õnnestunud ja kõige ulatuslikum Vene Föderatsiooni infooperatsioon Ukrainale kallaletungi põhjendamine. Ametlikud terminid olid denatsifitseerimine ja demilitariseerimine. Aga väga suure hulga inimesteni on jõudnud põhjendus, mida venelased ise isegi väga palju otsesõnu ei ole väljendanud: Ukraina võimalik liitumine NATOga ohustas Venemaa huve ja julgeolekut.
Isegi kui avalikult enamus seda ei usu, siis peab väike osa inimesi Eestis ja mujal seda põhjendatud mureks ning palju suurem osa ongi sellega leppinud. Rahuläbirääkimistest rääkimine tähendab seetõttu meie jaoks juba üsna loogiliselt võimalust jätta Ukraina NATO-liikmelisusest ilma. See asendatakse nüüd “julgeolekugarantiidega”. Venemaa õnnestunud infooperatsiooni tulemusel arvamegi, et Ukrainal ei ole tingimata õigust NATOga liituda. Ka NATO riikides arvatakse nii.
Justkui oleks NATO-liikmelisus Venemaa jaoks ohtlik või ärritav. Tont võtaks – Ukraina tahab NATOsse, sest oht on Venemaa, mitte vastupidi. See on Vene Föderatsiooni õnnestunud heidutus veenva infooperatsiooni abil.
Järgmine infooperatsioon on teooria levitamine, et ärge mängige oma õnne ja rahuga. Kui tahate läänes kaugemale minna, siis meie vastame veel hullema sõjaga teie kõigi vastu. Araks lööjad aga ei näe tulevikuperspektiivi – Venemaa teeb igal juhul oma eesmärkide saavutamiseks midagi. Tekitab lääne ühiskondades ja riikide vahel ebastabiilsust ja usaldamatust. Minu arvates on esiteks täiesti õigustamatu ootus, et andes Ukraina küsimustes Venemaale järgi, saame vastu mingi rahuaja.
Teiseks on sellesse ootusesse juba sisse programmeeritud konflikt ühiskondades ja riikide vahel, sest ühed ei lepi Vene Föderatsiooni dikteerimisega ja Ukraina enesemääramisõiguse ignoreerimisega, teised aga lähtuvad “reaalpoliitikast”… Lõpptulemust näeme Eestis. Aga näeme ka USAs, Prantsusmaal, Ungaris, Slovakkias…
Isegi kui Vene Föderatsiooni sellist arengut ette ei näinud, on nad sellele hoogu juurde andnud. Pigem on nad konflikti tänases suhteliselt madalas tasemes veidi pettunud ja peavad nüüd infosõjas lihtsalt kurnamissõda. Meil tekib sellest kaotuseid igal juhul: koroona-aegne vaktsineerimine, LGBT, rohepöörded, kaitserahastuse vaidlustamine ja kaitsehangete tempo, Ukraina toetamine, Lääneriikide ühtsus, sigade katk… Kõik need asjad toituvad usaldamatusest.
Olete välja toonud, et Eestis meedia rõhutab uudistevalikus neid, mis on Venemaa jaoks negatiivsed ning Ukraina jaoks positiivsed. Selline valik tekitab ühiskonnas vene ohtu alahindava suhtumise. Tooge palun kas selle kohta mõned näited!
Ukrainlased tapavad HIMARSiga venelasi nagu kärbseid… selline pealkiri on ju ilmselgelt üleolev.
Vene sõjakaotused näiteks. Ütleme, et nad kaotavad tuhat päevas. Aga see tuhat jaguneb kolmeks ebavõrdseks osaks. Ütleme, et 500 on surnud, 250 raskelt haavatud ja 250 haavatud kergelt ning naasevad mõne aja pärast rindele.
Lisaks on Venemaal aastatel 2024-25 Ukraina vastu keskmiselt olnud üle 600 000 võitleja. 1000 kaotatud meest tähendab sellest arvust 0,1 protsenti.
Aeg-ajalt meeldib meile rääkida, kuidas Venemaal on varsti probleemid elavjõu värbamisega. Vene Föderatsioon maksab värbamisel umbes 25 000 eurot mehele. Hukkumisel makstakse omastele 150 000 eurot, millele lisanduvad veel väiksemad hüved pereliikmetele. Võimalik, et ei maksta kõikidele või kogu ulatuses, kuid teadmine, et makstakse, on Vene ühiskonnas valitsev.
Nüüd kujutame ette, et olen 40-aastane alkoholilembeline kahe lapse isa kuskil perifeerias, kelle keskmine palk on 500 eurot. Lähen sõtta, saan esimesel päeval surma. Tõestatult. Mu pere saab lühikese aja jooksul 175 000 eurot pluss muud hüved ja mina olen oma laste jaoks kangelane. Aga ma ei pruugi surma saada. Võin saada 2000 eurot kuus, palk on neli korda suurem kui enne. Pluss muud veterani staatusega kaasnevad hüved. Lisaks kõigele – kangelane oma riigis.
Ma ei näe, et Venemaal ühiskond murduks… Ja miks peakski, kui hukkumisel saadava summa teenib keskmine venelane 23 aastaga?
Kujutame ette, et meil tuleb sõda. Keskmine palk on meil 2000. Lähen sõtta ja saan neli korda rohkem ehk 8000 eurot ja surmasaamise tõenäosus on 1:1000-le. Kas meil oleks siis probleem värbamisega? Ma arvan, et mitte.
Üsna sageli kohtab näitena vene armee viletsuse kohta uudiseid nende ebatraditsioonilise sõjatehnika, näiteks tsiklite kasutamise kohta.
Ma vaatasin kevadel venelaste kaotusi soomustehnikas. Kaotuste graafik ei näita langust. Seega nad kaotavad samas mahus. Aga soomustehnika ei paista olevat otsa saanud.
Samal ajal rääkisime meie golfikärude ja mootorrataste kasutamisest, justkui oleks venelastel tehnika otsa saanud. Aga venelane kasutas “üheotsa” transporti, mis ongi mõistlik. Ka ukrainlased ütlevad, et on.
Ma peame neid lollideks ja arvame, et nende varud hakkavad lõppema. (Venemaa relvajõudude kindralstaabi juhataja Valeri) Gerassimov rääkis paar päeva tagasi, kuidas uusi mõistlikke lahendusi aina edasi arendatakse.
Meil räägitakse venelaste uuest taktikast, et nad liiguvad nüüd väikeste grippidena. Palun lugege vene lahingumäärustikku, selle nimi on luure lahinguga. Seal, kus vastane nõrgem on, suunatakse põhiüksus. Me lihtsalt ei tunne venelaste määrustikke.
Droonide efektiivsusest on maalitud üsna ülemäärane pilt. Droonid on praegu selles sõjas peamine relv ja need tapavad 10 kilomeetri sügavusel rindejoonest… Juunis kasutasid venelased keskmiselt 2500 väikest drooni päevas, juulis kasutati ühe päeva jooksul ligi 5000 drooni. Kui droonid oleksid nii efektiivsed, siis miks me ei näe 2500 või vähemalt 2000 hukkunud ukrainlast?
See droonide jutt on ühest küljest õige, teisest küljest kahjulik, sest arvatakse, et sõjaväelased on kõik lollid ja ei tea kuidas sõda “tegelikult” käib.
Elanikkonnakaitset tuuakse tihti kaitsekulutuste kõrval esile justkui tasakaalustava vajadusena. Kuid mida see tähendab? Ekspertide retoorikas kuuleme mõisteid “varjumiskoht” ja “varjend”. Kuid Ukraina näiteid me arvesse ei võta. Enamus Ukraina varjumiskohtadest on olemasolev taristu, mida ei ole isegi oluliselt täiendatud. Neile lisaks on betoonelementidest varjumiskohad avalikes kohtades.
Kordan seda jälle: Ukrainas ei saa tsiviilelanikkond surma või viga mitte seepärast, et neil pole varjendeid, vaid seepärast, et nad pole varjunud olemasolevat taristut kasutades. Minu hinnangul on elanikkonnakaitsest ilma konkreetsete detailideta rääkimine kas vastandumine suurenevale kaitseeelarvele või teadmatusest tulenev hirm.
Infosõjas on näitena Venemaa nõrkusest kasutatud ka nende vajadust taotleda Põhja-Korea diktaatorilt lisaks relvaabile ka tuhandeid mehi kahurilihaks.
See “põlastamine” muutus Ukrainast vaadates juba päris lollakaks. Esiteks ei oskavat korealased keelt. Teiseks ei tunne keskkonda. Kolmandaks pidi Vene Föderatsioon nende eest maksma 100 miljonit dollarit.
Kui meie sõdurid läksid Iraaki, Afganistani, Malisse, siis kas nemad oskasid keelt või tundsid keskkonda? Ei! Kas me olime kehvad sõdurid? Ei.
100 miljoni maksmine 10 000 sõduri eest on Venemaa jaoks kümneid kordi odavam kui oma sõdureid rindele saata.
Laskemoona abiga sama lugu. Põhja-Korea ladudes on aastakümnete toodang, mis aegub. See müüakse Venemaale. Tõenäoliselt odavalt. Vene Föderatsioon ise toodab kolm miljonit mürsku aastas ehk enam-vähem tänase mürskude kulu… Seega pole Venemaa laskemoonaga hädas, vaid a) kogub varusid, b) arendab Põhja-Korea näol välja täiendavat tootmisvõimekust, c) toetab Põhja-Korea majandust ja arendab enda oma.
Meie aga ütleme, et Venemaa “lunib” ja kujutame ette, et neil on peenike pihus.
Ma ei imesta, kui ameerika HIMARSide ebatäpsust võimendasid nii venelased kui meie oma poliitikud, sest kaitsevägi soovis ju meeletus koguses laskemoona osta. Loomulikult on HIMARSi rakette mõjutatud sihtmärgist kõrvale lendama. Aga millisest sihtmärgist, millist moona ja kui palju mööda?
Kui ukrainlased lasevad HIMARSist GMLRS „Unitary“ raketiga, siis see on mõeldud sihtmärki purustama vahetu kontaktiga. Kui see kaldub 30 meetrit kõrvale, siis on juba kehvasti. Kuid on ka moon „Alternative“, mis plahvatab õhus ja hävitab sihtmärke volframkildudega. Erinevad sihtmärgid muidugi.
Kui HIMARS “Alternative” raketi sihtmärgiks on S300 õhutõrje süsteem, maandunud helikopterid, suurem hulk koondunud isikoosseisu, koondunud tehnikat vms, võib ka 30 meetrit mööda lasta, sest killud ulatavad ikka veel piisavalt. Aga meil hakati rääkima, et äkki polegi vaja HIMARSe juurde osta ega pea kiirustama Korea versiooni hankega… Teeme parem droone, mida me ise suudame teha ja kohe tootma hakkame. Mitte et meie droonid oleksid vale otsus, vaid me langesime venelaste infoopsi ja enda puuduliku teadmise ohvriks.
Mida ja kui õnnestunult on Ukraina suutnud kolm aastat pärast sõja algust teha massiivse infosõja all olles kaitsetahte säilitamiseks teha?
Kindlasti on teatud “hurraa” üle läinud ja paljud neist, kes nüüd võiksid veel sõtta minna, hoiduvad sellest. On ka neid, kes deserteeruvad. Väsimus on mõistetav. Õigemini selgitatav.
Kuid Ukrainas üksuste ja inimestega vesteldes ei paista väga palju, et nende kaitse- või võitlustahe oleks langenud. Inimestega tänavalt samuti. Loomulikult oodatakse rahu, kuid iga pomm, rakett, droon, iga kaotatud mees, poeg, vend, õde, tekitab viha ja pettumust venelaste vastu.
Ukraina on suutnud kaitsetahte hoidmiseks ennast arendada. Tagalas austatakse langenuid. Vaadake näiteks Olev Roosti ärasaatmist Kiievi tänavatel! Tegeletakse tsiviilelanikonna sotsiaal- ja psühholoogilise toetusega.
Purustuste koristamine käib jätkuvalt täie hooga. Täisväärtuslikku, et mitte öelda “läänelikku elu” püütakse edasi elada. Prügi koristatakse isegi Kramatorskis ja Hersonis. Prügi sorteeritakse. Kõige sellega tõstetakse end kasvõi visuaalselt kõrgemale agressorist ja demonstreeritakse oma elulaadi eeliseid võrreldes Venemaa omaga.
Hersonis ja mujal tehakse palju, et haridus ja tervishoid funktsioneeriks nii palju kui võimalik. Hersonis on sünnitusmaja kolme kilomeetri kaugusel rindejoonest. Laste mänguplatsi hoitakse korras ja sinna luuakse varjumise võimalusi.
Oma kaitsetööstust arendatakse ja demonstreeritakse, et me saame ise hakkama.
Väljaõpe läheb paremaks. 3. ründebrigaad ja Azov väidavad, et neil ei ole värbamisega probleeme.
Paljudele sõjalistele juhtidele on suureks lootuseks korpustele üleminek. See peaks juhtimises looma stabiilsust ja arusaadavust.
Aga võib olla kujutan minagi seda kõike ette nagu meie sõjakommentaatorid, kes tahavad ja näevad ukrainlaste edu ning venelaste saamatust.
Kas ja kuidas on president Donald Trumpi tormiline tegutsemine mõjutanud Ukraina kaitsetahet?
Trump tekitab tuska ja nalja. Mõnes mõttes tekitab pettumust kogu lääne suhtes. Teisest küljest tugevdab trotsiga hoopis vastupanu.
Viimase aja märksõna on “sõjahirm”, mida lääne avalikkuses omistatakse Balti riikidele keskse meemiga “is Narva next”. Ja arutatakse kui palju on Eesti oma kommunikatsiooniga ise selles süüdi.
Minu arvates pole keegi süüdi “sõjahirmu” tekitamises. Esiteks ei saa mingit hirmu “tekitada”, vaid saab rääkida ohtudest. Ega sõjaväelased ja poliitikud ei mõtle asju välja. Venemaa agressiivsus on fakt. Kui keegi tahab uskuda, et see agressiivsus päädib Ukrainaga, siis on tal see õigus. Minu ja paljude teiste arusaam on teine – Venemaa võib kasutada sõjalist jõudu NATO, sh meie vastu, eesmärgiga luua ebastabiilsust ja usaldamatust ühiskondades ja riikide vahel. Selle tulemusel on tal võimalik pakkuda omi lahendusi ehk sisuliselt oma tahet läbi suruda. Meil tuleb nendest asjadest rääkida. Nii sõjaväelastel, poliitikutel kui ametnikel.
Kui selle tulemusel keegi otsustab mitte saada lapsi, investeerida mujale, leida varuelukoht kusagil välismaal, siis see on teadlik valik. Sama teadlik nagu vabatahtlikult ajateenistusse minek, Kaitseliitu astumine, reservväelasest töötajale palga maksmine õppekogunemiste ajal, pereliikme moraalne toetamine õppustel osalemiseks vms. Kui inimesed teevad neid valikuid, siis me ei saa seda ära hoida. Kuid me saame selgitada, mis on meie ohud ja võimalused. Me peame seda tegema.
Hoopis iseasi on see, kui palju sõja võimalustest tegelikult enda juttu usuvad ja kui palju kasutavad seda retoorikat mingil muul eesmärgil. Näiteks poliitikutele sobib ühes jadas rääkida: Venemaa on oht – NATO pole täna valmis selliseks sõjaks – Vene Föderatsioon ei julge NATOle kallale tungida. Sellele lisandub jutt, et Vene Föderatsioon vajab pärast Ukraina sõja lõppu toibumiseks aega.
Meie teeme oma arendusi. Kui ajalised mõõtmed ei ole loogilised. NATO peasekretär Mark Rutte ütleb, et Venemaa on uueks sõjaks valmis viis aastat pärast Ukraina sõda. Kaitseväe juhataja Andrus Merilo ütleb, et kuus kuud pärast sõda.
Valitsus aplodeerib, kuid teeb otsuseid, mis materialiseeruvad pärast neid tähtaegu (ma muidugi ei tea, millal Ukraina sõda lõpeb). Sama teeb tegelikult kogu Lääne ühiskond. Liidrid ja kõrgemad sõjaväelased. Mitte kuidagi ei selgitata, mille alusel selline risk võetakse.
(Endise kaitseministeeriumi kantsleri) Kusti Salmiga tegime kaitseministeeriumi valitsemisala inimestele 2022 aastal sisulise ettepaneku: tegutseme nüüd nii, nagu sõda meie vastu algaks 2024. aasta veebruaris. Pingutame. Teeme tagasi maksimaalselt selle, mille oleme tegemata jätnud. Kaks aastat tundus aeg, mida inimesed suudavad kannatada ja mille jooksul saab midagi ära teha. Samuti oli siis ootus ja lootus, et Ukraina sõda lõpeb mingil moel ja oht hakkab rohkem meie poole “vaatama”.
Seda kõike aga naeruvääristati. Ka kaitseväes, reservkindralite hulgas, poliitikute hulgas. 2024 kaevasid nad meie ettepaneku välja ja teatasid võidurõõmsalt, et ei tulnud mingit sõda, millega need kaks ähvardasid… Justkui meil polekski kiire.
Tänane kaitse-eelarve suurusega üle 5% SKTst on palju suurem kui 2024. aasta ettepanek laskemoonale kuluvaks rahaks, aga nad käivad rinnad kummis ringi. Kuid aasta tagasi ütlesid, et konkreetsed nimetused ja arvutused vajavad analüüsi. Kuluaarides aga avaldati arvamust, et kaitseväe juhataja ajab jama või hoopis loob omale uut töökohta. Nüüd aga suurendati kaitse-eelarvet põhimõttel “pole midagi teha, suurendame kaitsekulutusi 5 protsendini“ ilma igasuguse analüüsita.
