Sügise viimane kuu oli lugude arvu poolest üllatavalt „suvine“ – Eestiga seotud julgeolekupoliitilisi kajastusi ilmus Lääne meedias tavapärasest ligi neli korda vähem, tõdeb riigikantselei koostatud meediaanalüüs. Neistki pooled tänu Saksa meediaväljaannetele.
Vaatamata lugude vähesusele oli kajastuste kvaliteet siiski korralik – Eesti ja meie kõneisikud olid üsna hästi pildil. Seda soodustasid ka valitsusliikmete välisvisiidid (peaminister Kristen Michal Saksamaal ja välisminister Margus Tsahkna USA-s) ning osalemised konverentsidel (kaitseminister Hanno Pevkur ja kaitseväe juhataja Andrus Merilo Leedus), mille käigus anti mitu intervjuud.
Novembris oli rahvusvahelise meedia põhiteemaks – ning on seda jätkuvalt ka detsembris – USA esitatud nn 28-punktiline Ukraina rahuplaan. Meedia jaoks oli algatus küllaltki šokeeriv ja ärevust tekitav. Üldine narratiiv nägi plaanis pigem Kremlile soodsat kapituleerumist kui tasakaalustatud rahulahendust, kuigi osa analüütikuid pidas seda siiski võimalikuks lähtepunktiks sõjategevuse peatamisel.
500 miljoni dollari suurune lisapanus Ukrainasse
Eestit käsitleti enim seoses NB8 riikide toetusavaldusega Ukrainale. Põhja- ja Baltimaade liidrid kinnitasid pärast kõnet president Volodõmõr Zelenskõiga ühiselt, et jätkavad Ukraina relvastamist, tugevdavad Euroopa kaitsevõimet ning toetavad ainult lahendusi, mis austavad Ukraina suveräänsust ja suurendavad piirkonna julgeolekut. Samuti said kajastust mitmete meie kõneisikute (Michal, Tsahkna, Pevkur jt) temaatilised intervjuud ja avaldused (sh sotsiaalmeedias), mida Lääne meedia sageli refereeris.
Ukrainaga seoses toodi positiivselt esile ka NB8 riikide otsus panustada PURL-i (Prioritised Ukraine Requirements List) 500 miljonit dollarit. Põhja-Euroopa ja Balti NATO riigid rahastavad ühiselt USA relvatarneid Ukrainale, et toetada Kiievit Venemaa jätkuva agressiooni vastu ning tugevdada Euroopa ja transatlantilist julgeolekut. Algatuse kaudu ostetakse USA-s toodetud relvastust, mis suunatakse Ukrainale, vastates president Donald Trumpi nõudmisele, et Euroopa panustaks suurema osa edasisest USA sõjalisest abist.
Taaskord ilmus hulk artikleid narratiiviga „Baltics/Estonia/Narva are next“, mille üheks põhjuseks olid Venemaaga seostatavad sabotaažiaktid (nt Poola raudteel). Samuti kajastasid mitmed väljaanded Ameerika Sõjauuringute Instituudi (ISW) analüüsi, mis näeb märke ettevalmistustest sõjaliseks konfliktiks Venemaa ja Balti riikide vahel. Analüüsi järgi on Venemaa alustanud nn nullfaasi ehk infooperatsioone ja narratiivide kujundamist – sarnaselt sellele, mida tehti enne Ukrainasse tungimist.
Vähe Eesti vastast propagandat
Ka idanaabri juures oli trend sarnane: novembris langes Eesti-suunaline desinformatsioonivoog oktoobriga võrreldes 11%. Tulemus jääb ligikaudu 13% alla ka aasta keskmisele. Kõige enam ärritas propagandiste ja sõjakurjategijaid välisminister Margus Tsahkna avaldus Hiina visiidi ajal (Hiina saaks sõja Ukrainas lõpetada), mida hakati pilkavalt nimetama „ultimaatumiks“.
Senaator Grigori Karasini sõnul tulnuks hoolikalt kontrollida, millises seisundis minister avalduse tegi, sest sellise mõtte peale saab tema arvates tulla vaid joobes inimene.
Naeruvääristava avaldusega esines ka senaator Aleksei Puškov: „Minister riigist, kus elab 1,3 miljonit inimest ja mille SKP on väga väike, otsustas ähvardada ka Hiinat. See kõlab nii: kui Hiina soovib hoida häid suhteid Eestiga, tuleb need küsimused lahendada. See on muidugi pärl.“
Palju tähelepanu pälvis ka uudis, et „Eesti julgeolekupolitsei on arreteerinud blogija Oleg Bessedini väidetava riigivastase tegevuse ja sanktsioneeritud Vene meediale sisu edastamise eest“. Peagi muutus blogija Vene kajastustes ajakirjanikuks ning juhtumile reageeriti ametlikult: välisministeeriumi kõneisik Maria Zahharova nimetas toimunut „nõiajahiks“.
„Kahjuks on Eestis muutunud rutiinseks tagakiusamine venekeelsete kaasmaalaste, ajakirjanike, blogijate ja avaliku elu tegelaste vastu, kes seisavad silmitsi poliitiliselt motiveeritud arreteerimiste ja kriminaalasjadega fabritseeritud artiklite alusel. Oleg Bessedini kinnipidamisega seotud olukord ei ole erand.“
See polnud ainus asi, mis Zahharovat eelmisel kuul endast välja viis. Loksal toimunud meremeeste ümbermatmist kirjeldas ta kui „karjuvat inimlikkuse hävitamist“ (tegelikkuses oli tegemist täiesti korrektse ümbermatmisega): „Venemaa mõistab hukka fašismivastaste võitlejate säilmete rüvetamise Eesti poolt… tegemist on Suure Isamaasõja ajal võidelnud ja Loksale maetud Nõukogude meremeeste säilmete nn ekskavaatorite abil väljakaevamisega. See sõda kõige inimliku, inimlikkuse ja inimkonna vastu – ma pean silmas ajaloolist mälu – jätkub. See ei käi üksnes Ukrainas. Baltimaad – just seal toimub tõeline lahing südametunnistusega.“
Propagandistide suureks rõõmuks ilmus mitu teadet, mis justkui kinnitasid nende narratiivi Balti riikide majanduslikust kokkukukkumisest. Näiteks Politico vahendatud teade, et EL valmistab ette finantstoetusmeetmeid Balti riikidele, mis on kannatanud Venemaa vastu kehtestatud sanktsioonide tõttu. Selle kohta järeldasid Venemaa „eksperdid“, et „Balti riigid ja Soome ei pidanud vastu Venemaa-vastastele sanktsioonidele“.
Iga kord, kui tuleb teade, et NATO hävituslennukid teevad väljaõppelende Eesti kohal, kirjutavad kümned propagandaväljaanded, kuidas agressiivne NATO on viimastel aastatel muutunud Vene piiride lähedal enneolematult aktiivseks. Samuti rõhutatakse, et Moskva on korduvalt väljendanud muret alliansi vägede koondamise pärast Euroopas. Lisaks tuuakse välja seda, kuidas „rahuarmastavad“ Kremli esindajad on korduvalt öelnud, et Vene Föderatsioon ei ähvarda kedagi, kuid ei saa ignoreerida tegevusi, mis võivad olla tema huvidele ohtlikud.
