Globaalse ja Euroopa sõjapartei narratiivi eesmärk on veeretada sõjasüü Venemaalt Brüsselile, seista vastu lääneriikide abile Ukrainasse ja pakkuda välja lahendusi, mis ühtivad Kremli nõudmistega. Narratiivi iseloomustavad populism, vandenõuteooriate levitamine ja peatse katastroofi ettekuulutamine.
Väljavõte Ungari valitsuse blogist, mis kahe lõiguga suudab väljendada nii populistlikku (kollane), konspiratiivset (roheline) kui ka katastroofi ennustavat (punane) retoorikat.
Populistlikud laused: „Ungari on kannatanud sankstioonide, inflatsiooni ja kõrgete energiahindade tõttu, samal ajal kui EL saadab jätkuvalt kümneid miljardeid eurosid Ukrainasse.” […] „Peaminister ütles kokkuvõtlikult, et kuigi Brüsselis on ta vähemuses, esindab Ungari tavaliste eurooplaste huve, kes tahavad rahu.”
Konspiratiivsed laused: „Ta vihjas, et mõnede jaoks Brüsselis on sõda ka võimu ja võlakoormuse tsentraliseerimise tööriist, mis kiirendab liikumist föderaalse Euroopa suunas. Teised, sealhulgas relvatööstus ja rahvusvaheliste rahastajad, näevad seda kui kasumiallikat…”
Katastroofi kuulutav lause: „Sajad tuhanded surevad, Euroopa põletab ära üüratutes kogustes raha ja konkurentsivõime upub sügavamale.”
Populism
Populism tähendab rahva vastandamist eliidile. Euroopa sõjapartei narratiivi on raamistatud nii, et Brüsseli korrumpeerunud eliit tahab sõda, aga tavalised mõistlikud Euroopa elanikud tahavad rahu.
Seetõttu sobib jutt Euroopa globalistlikust sõjaparteist korrutamiseks sellistele poliitilistele jõududele, kes on valinud oma peamiseks vaenlaseks Brüsseli “globalistid”. Sellise mõttesuuna esindajad seisavad endi sõnul Brüsseli korrumpeerunud sõjaõhutajate vastu ja rahuarmastava tavakodaniku eest. Selle toeks kasutatakse järgmisi mõttekäike:
- Ukraina sõda ei ole meie sõda. Me ei taha surra Ukraina eest.
- Ukraina abistamise ja EL sanktsioonide tõttu kannatavad meie elanikud.
- Euroopa globalistide sõjapartei ohustab meie suveräänsust.
Neid mõttekäike on väljendanud korduvalt nii Ungari peaminister Viktor Orbán, Slovakkia peaminister Robert Fico kui ka Gruusia de facto juht Bidzina Ivanišvili. Narratiivi, et sõjas on süüdi Euroopa häälekas vähemus ja valitseva eliidi hüsteeria, kordas hiljuti ka president Vladimir Putin.
Eliidivastane retoorika ja kaotatud suveräänsusele osutamine pole Kremli propagandas midagi uut. Nendest propagandavõtetest kirjutas Vene propagandat paljastav väljaanne EUvsDisinfo juba 2022. aasta septembris.
Eestis on oma Kesk-Euroopa poliitiliste mõttekaaslastega samal lainel Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. EKRE juht ütles otse välja, et „Ukraina sõda ei ole meie sõda“ ja on seadnud kahtluse alla Eesti abi Ukrainale, sest see kahandavat Eesti kaitsevõimet.
Suveräänsuse ohustamise teema on oluline näiteks ka Kremli-meelsele erakonnale KOOS, mille täispikk nimi on KOOS Organisatsioon Osundab Suveräänsusele. Partei manifest juhib tähelepanu, et praegune eliit on Eesti suveräänsuse ära andnud ja riik kaugenes neutraalse riigi ideedest.
Vandenõuteooriad
Vandenõuteoreetikud väidavad, et Brüsseli võimustruktuurides on pahatahtlikud tegutsejad, kes eskaleerivad omakasu eesmärgil sõda Ukrainas. Vene meedia armastab selliseid väljaütlemisi võimalikult laialt levitada, eriti seda öeldakse mõne välisriigi poliitiku või eksperdi poolt.
Konspiratiivse paranoiaga paistavad eelkõige silma Gruusia riigijuhid. Ainuvõimu omava Gruusia Unistuse partei poliitikute sõnul on globaalne sõjapartei läänes tegutsev mõjuvõimas ametnike võrgustik, mis kontrollib teatud riigijuhte ja mille peamine eesmärk on sõda õhutada, et siis sõjatööstuse arengust kasu teenida.
Gruusia Unistuse parlamendifraktsiooni juht Mamuka Mdinaradze ütles otsesõnu, et Balti ja Skandinaavia riike ei juhi enam valitsused, vaid globaalne sõjapartei ja süvariik. Samuti rääkis ta sõjast Ukrainas kui Venemaa-vastasest varisõjast ning lääne süvariigi soovist korraldada Gruusias riigipööre, et seejärel avada Gruusias Venemaa vastu teine sõjaline rinne.
Sarnast raju loogikat väljendas Ungari peaminister Viktor Orbán oma ametlikus blogis mullu enne Donald Trumpi tagasivalimist: sõda pooldavad valitsused, Brüsseli bürokraadid ja George Sorose võrgustik saadavad miljoneid dollareid Budapesti sõjameelsete vasakpoolsete toetuseks. Selle eesmärk on kukutada praegune valitsus, et selle asemele tuua Brüsselile ja Washingtonile alluv rahuvastane nukuvalitsus.
Tänavu oktoobris vahendas Ungari valitsuse ametlik blogi Orbáni konspiratiiv teooriast kantud sõnu, et „mõnede jaoks Brüsselis on sõda ka võimu ja võlakoormuse tsentraliseerimise tööriist, mis kiirendab liikumist föderaalse Euroopa suunas. Teised, sealhulgas relvatööstus ja rahvusvaheliste rahastajad, näevad seda kui kasumiallikat, samas kui Balti riikide jaoks on sõda Venemaa nõrgestamise vahend.“
Vandenõuteooriate alla kuuluvad ka Venemaa erinevad väited Ukraina sõja põhjuste kohta: näiteks see, et USA organiseeris 2014. aastal Maidanil tänavarahutused ja riigipöörde. Või et NATO lubas 1990. aastal mitte sentimeetritki ida poole laieneda. Või et Vene sõjakuritegusid – näiteks Butša veretööd – tegelikult pole toimunudki.
Vandenõuteoreetikud korrutavad ka narratiivi, et Ukrainal oli juba sõja alguses sõlmida lepe Venemaaga, aga lääneriigid blokeerisid selle. See on pooltõde: 2022. aasta märtsis tõesti toimusid Istanbulis kõnelused Vene ja Ukraina delegatsioonide vahel, kuid Ukraina jaoks olid selle tingimused vastuvõetamatud juba enne Lääne juhtide soovituste kuulamist. Selliste Kremlis toodetud valede korrutamisega on silma paistnud Slovakkia juht Robert Fico.
Kõiki nimetatud Kremli müüte sõja põhjuste kohta korrutab pidevalt majandusteadlane Jeffrey Sachs, süüdistades sõjas Euroopa sõjaõhutajaid, mitte Venemaad. Sachsi iseloomustab kõige paremini tema arvamus Butša veresauna kohta – see võis juhtuda, aga võis ka mitte.
Sachs on narratiiviloomes oluline tegelane, sest temast on saanud prominentne arvamusliider Eesti alternatiivmeediakanalitele, nagu Makroskoop ja Objektiiv. Objektiivi üks eestvedajaid Varro Vooglaid korrutab Sachsi seisukohti oma sotsiaalmeedias, levitades seeläbi Euroopa globalistliku sõjapartei narratiivi. Selleks kasutab ta nii populistlikke kui ka konspiratiivseid motiive.
Kuvatõmmis Varro Vooglaiu Facebooki seinalt.
Vooglaiu Facebooki seinale riputatud video Jeffrey Sachsi esinemisest Euroopa Parlamendis meeldis 1500 inimesele ja seda vaadati 162 000 korda. Sachsi peamine sõnum selles videos eestlastele oli lõpetada ära „russofoobia“ ja vene keele muutmine „ebaseaduslikuks“. Tema soovitus oli hoopis teha vene keel üheks Eesti riigikeeleks ja hakata Moskvaga suhteid looma.
Teine Varro Vooglaiu korduv mõttekaaslane ja vestluspartner on kremlimeelsete seisukohtade poolest tuntud emeriitprofessor Rein Müllerson, kes suutis vestluses Vooglaiuga samuti korrutada jutupunkte lääne sõjasüüst, näiteks seeläbi, et lääs korraldas Ukrainas riigipöörde.
Viivitamatu katastroof ja selle ärahoidmine
Sõjapartei narratiivi levitajad kuulutavad katastroofi, et eurooplaste senine Ukraina-meelne poliitika tuleb lõpetada, sest see viib veel halvemate tagajärgedeni, nagu näiteks kolmanda maailmasõja puhkemiseni.
Eestis korrutab Varro Vooglaid oma sotsiaalmeedias pidevalt, et senise poliitika jätkudes jõuab sõda suurema tõenäosusega Eestisse. EKRE volikogu võttis 2025. aasta maikuus vastu avalduse, milles hoiatas, et Reformierakond võib tõmmata globalistliku sõjapartei huvides Eestile kaela sõja Venemaaga.
Ohtlikest tagajärgedest rääkisid EKRE juhid Mart ja Martin Helme ka oma saates „Räägime asjast“, et Euroopa sõjapartei eesmärk ongi sõda alustada, et hoida ära Euroopat ähvardav kodusõda.
Ungari peaminister Viktor Orbán kordas 1956. aasta revolutsiooni aastapäeva kõnes üle Gruusia Unistuse kasutatud narratiivi, et kui tema „rahupartei“ võimul poleks, siis pääseks võimule Brüsseli nukuvalitsus, kes tiriks riigi sõtta Venemaa vastu. Sellega asetas ta iseend katastroofi eest kaitsja positsioonile.
Orbán ja tema mõttekaaslased on mõista andnud, et Venemaa on juba sõja võitnud. Nende arvates tuleb läänel seda tunnistada. Viivitamatu katastroofi ärahoidmiseks tuleb lõpetada sõja edasine eskaleerimine ja asuda Venemaaga läbi rääkima.
Pole ime, et sõjapartei vastaste (ehk nn „rahupartei“) ettepanekud ühtivad paljuski Venemaa ametlike seisukohtadega sõja lõpetamise võtmeküsimustes:
| Küsimus | Euroopa „rahupartei” seisukoht | Venemaa ametlik seisukoht | Seisukohtade kattuvus |
Eeltingimusteta relvarahu | Jah, sõjategevus kohe lõpetada ja alustada rahuläbirääkimisi | Ei, välja arvatud juhul, kui Ukraina tunnustab Venemaa vallutatud alasid ja uusi “territoriaalseid reaalsusi” | ❌ Oluline erinevus: Euroopa sõjapartei vastased räägivad humanitaarsest relvarahust, Kreml aga tingimuslikust kapitulatsioonist |
| Territoriaalsete kaotuste tunnustamine | „Tuleb aktsepteerida tegelikkust” | Nõuab annekteeritud alade täielikku tunnustamist | ✅ Peaaegu täielik |
| Ukraina julgeolekugarantiid (NATO liikmelisus) | Ukraina neutraalsus / vastu NATO liikmelisusele | Ukraina neutraalsus ja demilitariseerimine / vastu NATO liikmelisusele | ✅ Peaaegu täielik |
| Sanktsioonide tühistamine | Jah | Jah | ✅ Täielik |
| Tulevased suhted | Euroopa suhete taastamine Venemaaga | Suhete taastamine Venemaa tingimustel ehk „kui lääs tuleb mõistusele“ | ✅ Suures osas kattuv |
| Vastutus sõja tagajärgede eest | Harva mainitud, vaikitakse | Eitatakse igasugust süüd ja vastutust | ✅ Vaikus töötab Venemaa kasuks |
Tabel: Propastop
Euroopa „rahupartei” loogikavead
Lähtud valedest eeldustest, jõuad valede järeldusteni. Nn „rahupartei” esindajad (näiteks Jeffrey Sachs ja tema jälgijad) on kriitikavabalt omaks võtnud Venemaa levitatud valeväited Ukrainas toimuva sõja põhjuste kohta.
Tegelikult pole NATO ja Venemaa kunagi sõlminud kokkulepet, et NATO ei tohi laieneda ida suunal. Euromaidani proteste ei korraldanud USA, vaid Ukraina rahvas, kellele ei meeldinud toonase venemeelse presidendi Viktor Janukovõtši keeldumine sõlmida Euroopa Liiduga assotsiatsioonilepe.
Üks Venemaa põhjendus sõja alustamiseks oli väide, et Ukraina korraldas kaheksa aastat Donbassis venekeelse elanikkonna vastu genotsiidi. Ometi ei esitanud Venemaa nende kaheksa aasta jooksul kordagi rahvusvahelistele organisatsioonidele Ukraina vastu ühtegi genotsiidisüüdistust. Järelikult oli tegu väljamõeldud ajendiga.
Kõige loogilisem juurpõhjus, millega selgitada Vene sõjakäiku Ukrainasse, on Vene imperialism. Kui võtta see eelduseks, siis järeldused sõja lõpetamise kohta ei ühti enam Venemaa enda seisukohtadega.
Kokkulepped Venemaaga ei pea. „Rahupartei” väidab, et lahendus on Venemaaga lihtsalt diplomaatiliselt laua taha istuda ja kokkulepped sõlmida.
Ajalugu on korduvalt näidanud, et paberile kirja pandud kokkulepped Venemaaga ei pea. Head näited on 1994. aasta Budapesti memorandum ja 1997. aastal sõlmitud sõprusleping Ukrainaga, mis mõlemad pidid garanteerima Ukraina piiride ja suveräänsuse austamise.
Samuti ei tasu olla naiivne Venemaa kavatsuste suhtes, sest alates 1991. aastast saati on Venemaa rünnanud korra Moldovat, kahel korral Gruusiat ja kahel korral Ukrainat. Seda hoolimata Venemaa korduvatest väidetest, et nad ei kavatse kedagi rünnata.
Seega on vaja Venemaaga kokkuleppimiseks vaja usutavat malakat, et anda mõista: kui sa kokkulepet X rikud, siis juhtub sinuga Y. Ajalugu näitab, et vastasel korral pole Venemaal mitte mingit kavatsust kokkuleppeid austada.
Venemaa ähvardused pole tõeks osutunud. Sõjapartei vastased väidavad, et Venemaa „provotseerimine” viib Euroopa viivitamasse hukatusse ja Kolmandasse maailmasõtta.
Ometi on Venemaa juba sõja algusest pidanud kõiki sankstioone ja igasugust lääne sõjalist abi Ukrainale pidanud viimaseks punaseks jooneks ja provokatsiooniks, millele vastatakse jõuliselt ja hävitavalt. Tegelikult pole ükski Venemaa ähvardus lääne viivitamatust hävingust tõeks osutunud.
Sõda lõpeb siis, kui agressor lõpetab agressiooni. Nn „rahupartei” üritab luua keerukaid põhjendusi ja skeeme, kuidas sõja põhjustasid lääneriikide või Ukraina tegemised ja tegemata jätmised. Samamoodi olevat ka sõja lõpetamine lääneriikide või Ukraina teha.
Tegelikkuses on asi palju lihtsam: sõja põhjustamises on süüdi agressorriik ehk Venemaa. Ja sõja saab Venemaa lõpetada, kui tahab. Sõjapartei vastased proovivad jätta muljet, nagu Venemaa ise ei otsustagi, kas ta sõdib või ei sõdi. Pigem näidatakse Venemaad nagu metsikut loodusjõudu – üle kallaste uputavat jõge, mille ohjeldamiseks tuleb inimkonnal midagi ette võtta. Või siis nagu valesti mõistetud ja iseenda tegude eest mitte vastutavat märatsevat teismelist, kes tuleks täiskasvanute poolt maha rahustada heaga, mitte kurjaga.
Tegelikult on Venemaa otsustusvõimeline riik ja peab oskama täiskasvanulikult vastutust kanda. Kui Putin tahaks, võiks sõda päevapealt läbi saada. Erinevalt Venemaast on Ukraina üles näidanud valmisolekut sõlmida relvarahu kasvõi kohe.
Kui Putinile antakse rahu sõlmimiseks midagi head vastu, siis see oleks agressiooni premeerimine. See annaks nii Putinile kui ka teistele maailma diktaatoritele otsese stiimuli järgmisi vallutussõdu pidada. Seega on kogu maailmale parem ja loogilisem lahendus survestada Putinit jõuga rahu sõlmima ehk tekitada olukord, kus ta enam sõda jätkata ei saa.
