Kateryna Botnar,
Rahvusraamatukogu meediapädevuse spetsialist
Raamat: Media and the War in Ukraine, toimetajad Mette Mortensen ja Mervi Pantti, New York, 2023.
Strateegiline kommunikatsioon – nagu ka strateegiline vaikus – on tähtsal kohal siis, kui sinu riiki tungib sõda. Raamat, mida soovitan teil lugeda, kirjeldab, kuidas Ukraina meedia sõjaga kokku puutus.
See raamat räägib lahti, millised ohud, aga ka võimalused avanesid, missuguseid uusi kommunikatsioonipraktikaid rakendati ning kuidas iga meedialiik, sh sotsiaalmeedia- ja loomevaldkond ning meemitööstus vastupanu alustasid.
Eestis ei ole kodanikuajakirjandus kuigi juurdunud, Ukrainas harjutatakse seda aga iga päev. Peaaegu kõigis reportaažides, ka välismaistes, on näha tavainimeste tehtud pilte ja videoid. Sotsiaalmeedia on ka uue välimuse saanud – nüüd dokumenteeritakse seal inimeste elu sõjas: rindel ja tagalas, elurajoonides ja haiglates, varjevõrkude punumisel ja uuriva ajakirjanduse loomisel. Need reportaažid muuda tavaelu ilusamaks, vaid näitavad elu nii, nagu see on.
OSINT – luureteave avalikest allikatest
Mida rohkem on netis materjali, seda kergem on teha OSINTi (open-source intelligence ehk luureteabe hankimine avalikest allikatest), viia läbi uuringuid, ja koostada raporteid. Aga kirjutada ka põhjalikke artikleid, ka välismaa lugejatele, kes saavad nii värsket infot oma pühapäevase hommikukohvi juurde.
Loomulikult kasutab neid avalikke materjale ka vene pool, enamasti propaganda tarbeks. Kuna ka venelased oskavad OSINTi kasutada, tekib aeg-ajalt küsimus, mida on tavakodanikel arukas dokumenteerida või dokumenteerimata jätta?
Sõltumatud ajakirjanikud kolisid YouTube´i
Ukraina valitsus otsustas sõja puhkemise järel luua ühise uudistekanali, mis koondas kõik endised suured TV-kanalid ühiseks infoväljaks. Ühte infovälja on võimalik paremini kaitsta ja vajalikku infot levitada ka juhul, kui infovoos esinevad häired.
Samas tekkis olukord, kus palju sõltumatuid ja kogenud ajakirjanikke kolis digimeediaplatvormidele, enamasti YouTube’i. Nende kanalitel on sadu tuhandeid jälgijaid ning nende reportaažid, arutelud ja intervjuud koguvad miljoneid vaatamisi. See näitab, et kodanikud usaldavad alternatiivmeediat ning näevad selles väärtust. Ja nii ongi: meediakanalite paljusus tagab demokraatia, mis on Ukraina riigikorra alus ja üks põhiväärtus.
Kuidas reageerisid sotsiaalmeediaportaalid ise täiemahulisele rünnakule Ukraina vastu? Suured korporatsioonid, näiteks Meta ja X (toona Twitter), tegid agressiooni hukkamõistvad avaldused, mõned kuulutasid lisaks välja ka oma rahalised abipaketid Ukrainale. See oli esimene ja õige reaktsioon.
Hiljem tuli sotsiaalmeediaportaalidel hakata võitlema desinfo ehk valeinfo kampaaniate vastu. Sellele on raamatus pühendatud terve peatükk. Tasub mainida, et mitmed sotsiaal- ja digimeediaplatvormid lõpetasid oma tegevuse agressorriigis või blokeerisid selle elanikele ligipääsu oma teenustele.
Millist kasu on sotsiaalmeediast veel?
Sotsiaalmeedias käib ka riigi huve kaitsev lobitöö, võtab hoogu meediaaktivism – kui on tarvis mõne sotsiaalselt tähtsa teema osas mõtteid põrgatada ja teised kasutajad tunnevad ennast piisavalt vabalt, et oma arvamust kommentaaridesse kirjutada.
Sotsiaalmeedias sündisid uued viisid sõjast rääkimiseks ning käiku läks kõik, kunstist ja folkloorist meemideni. Sest meemide huumor, tihtilugu must huumor, on see, mis teatud auditooriumi jaoks kirjeldab sõjaolusid arusaadavas keeles.
Raamatus on juttu ka põhimõttest, et sõda peab erinevates riikides “kodustama” omal viisil ehk tuleb leida see võti, mis paneb sõjauudised sellel maal kõlama tõhusalt ja veenvalt.
Arvan, et igaüks peab leidma enda jaoks parima(d) kanali(d), kust uudiseid ammutada, olgu see peavoolumeedia või YouTube, dokfilmid või taskuhäälingud; see mitte ainult hoiab kursis, vaid harjutab võimalike tulevaste eriolukordadega toime tulema.
Kuvatõmmis: BBC.
Raamatus käsitletakse ka ohustatud sihtgruppide teemat. Selle näiteks on vanaemad, keda tihti näitavad uudistes nii vene kui Ukraina pool. Esimene kasutab vanaemasid loomulikult oma valenarratiivide konstrueerimiseks. (Tuntuim näide babuška kasutamisest vene propagandas on Harkovi oblastis okupatsiooni alla jäänud Anna Ivanovna Ivanova lugu, mille BBC on põhjalikult lahti rääkinud.) Aga vanaemad on hea näide sellest, kuidas meie emotsionaalne mälu töötab ja meid uudiste tarbimise juures mõjutab.
Ühes viimastest peatükkidest analüüsitakse, kuidas tegutsevad välismaa ajakirjanikud, kuidas nad leiavad tee sündmuste ja asjaosalisteni, kas ja kuidas nad ületavad emotsionaalse lõhe (emotional gap)? Mis tekib siis, kui välisajakirjanik satub teise kultuuriruumi? Selle peatüki autor väidab, et välismaa ajakirjanikest on saanud mitte ainult sõjauudiste edastajad, vaid lisaks ka kultuurivahendajad, kes oskavad lisaks dokumenteerimisele nähtut ka tõlgendada.
Eesti lugeja jaoks on see minu meelest silmiavav raamat, kus püütakse leida vastuseid küsimustele, kuidas muutub infoväli pärast täiemahulise sõja algust, kuidas okupatsioonivõimud üritavad meediat hõivata ning kuidas selles olukorras saab riske maandada. Tuletan meelde, et see pole ajalooõpik Teisest maailmasõjast, vaid 2023. aastal koostatud käsiraamat; mõeldud kõigile, kelle jaoks sõnad meedia ja kommunikatsioon ei tähenda ainuüksi õppeainet, vaid on osa igapäevaelust.
Loe lisaks: Raamatututvustus: infosõjast sotsiaalmeedias – Eesti Rahvusraamatukogu
