Alustame siiski tõdemusest, et moevoolud vahelduvad, kuid Kremli tüvinarratiivid püsivad aastakümneid samad – Eesti on natsismi rehabiliteeriv russofoobne riik, Brüsseli ja Washingtoni käpiknukk. Ent isegi nende aastakümneid kasutusel olnud narratiivide puhul uuendavad Kremli propagandarätsepad vanu lõikeid, et ajaga kaasas käia.
Uues kuues narratiiv „NATO laieneb Venemaad provotseerides agressiivselt itta“
Üks kõige olulisem õigustus Ukrainale kallaletungimiseks oli mäletatavasti väide, et Venemaa oli sunnitud sõda alustama tegema ennetamaks NATO agressiivset itta laienemist. Selle narratiivi – agressiivne NATO ohustab Venemaad – edasiarendust on tänavu ka Eesti puhul mitmel korral kohaldatud.
Esmalt pärast seda, kui Eesti asus pitsitama Soome lahes tegutsevaid varilaevastiku aluseid. Keskkonna jaoks ohtlike ning Venemaa vastu kehtestatud sanktsioonide rikkumiseks kasutatud varilaevastiku aluste kontrollimist esitasid Kremli propagandistid kui NATO agressiivset käitumist Läänemerel.
See kevad-suvise hooaja moenarratiiv väidab, et NATO allub Eesti ja teiste Balti riikide survele, mille eesmärk on blokeerida vene laevade navigatsiooni Läänemerel. NATO mereväeõppused ja sõjalaevade patrullreidid militariseerivad Läänemerd ja provotseerivad Venemaa sõjalaevastikku. Venemaa meedia väitel piiritleb NATO Läänemerd kui oma „siseveekogu“ ning on käitub vastavalt pingeid ohtlikult eskaleerides.
Näide: MGIMO rahvusvaheliste uuringute instituudi juhtivteadur Nikolai Silaev väitis intervjuus URA.Ru-le, et NATO ja Venemaa vahelise otsese kokkupõrke oht Läänemerel on suur, kuna alliansi riigid püüavad takistada Venemaa laevanduse tegevust Läänemerel.
Silaev lisas: „Kõik mõistavad, et katse korraldada mereblokaad Peterburi ja Kaliningradi sadamatele on agressioon. Venemaal on täielik õigus ja isegi kohustus sellele vastata. NATO riike hoiab suurest konfliktist Venemaaga eemal ainult hirm tuumasõja ees.“
Selle narratiivi eesmärk on kujutada ennast ohrvirollis ning raamida NATO tegevust kui ohtu, et hiljem oleks põhjust mistahes eskalatsiooni kohta öelda “me oleme sunnitud oma suveräniteeti kaitsma”.
HIMARSid kui strateegiline provokatsioon Venemaa vastu
Seejärel ärritas Kremlit asjaolu, et Eestisse saabusid USAst esimesed raketisüsteemid HIMARS ning need võeti koheselt kasutusele. Kremli propaganda nimetas HIMARS-i raketisüsteemi kasutuselevõttu ja õppelaskmisi Eestis strateegiliseks provokatsiooniks Venemaa vastu. Rõhutati, et Eesti käitumine suurendab pinget Balti piirkonnas ja võib kaasa tuua „ebstabiilsuse ja vastumeetmed“.
Nii nagu Ukraina puhul omistab agressorriik ka Läänemerel vastutuse oma tegevuse eest vastaspoolele. Pikemas perspektiivis soovib Venemaa sellise narratiiviga luua endale õigustust oma järgnevateks võimalikeks hübriidrünnakuteks või sõjalisteks tegevusteks. Võimalik eesmärk on vähendada toetust NATO kohalolule Eestis.
Näide: Balti riigid tegelevad provokatsioonidega, ütles presidendi pressiesindaja Dmitri Peskov, kommenteerides Eesti kaitseväe poolt läbi viidud HIMARSite õppust. Ta rõhutas, et Venemaa on kindlalt otsustanud oma huve kaitsta.
“Venemaa on Läänemere riik ja kavatseb kindalt seista oma seaduslike huvide eest selles regioonis,” teatas Peskov. “Ka see, et paljud (Läänemere riigid) korraldavad seal provokatsioone, on täiesti ilmne reaalsus.”
HIMARSi-vastast hoiakut kohtab üsna sageli ka Eesti venekeelses ühismeedias, enamasti vastandatakse kaitsekulutuste kiiret kasvu riigi ebapiisava toetusega sotsiaalpoliitikas. Kohati muutub HIMARSite vaenamine aga päris koomiliseks: 13. juulil avaldas väljaanne Tribuna.ee Enno Ingermani arvamusloo pealkirjaga “Ameerika HIMARSid Lusitaania teetigude vastu”. “Sel ajal kui sõjaväelased rõõmustavad HIMARSite õppelaskmiste üle, hävitavad Tallinna ümbruskonnas nälkjad kohalikku ökosüsteemi,” kirjutas Ingerman. “Eesti elanikud näevad lastega jalutades looduskatastroofi, aga valitsus kulutab endiselt miljoneid relvade peale, selle asemel, et tegeleda ökoloogiliste ohtudega.”
Vana narratiivi „Eestis ahistatakse vene vähemust“ uus lõige
See narratiiv toimib juba alates 1991. aastast, mil Eesti taasiseseisvus. Tänavu andis Kremlile võimaluse seda narratiivi uuendada Riigikogu otsus võtta õigus osaleda kohalikel valimistel vene kodanikelt ning tulevikus ka mittekodanikelt.
Samas on üllatav, et Kremli propaganda on sellele teemale (aga ka nõudmisele muuta Eesti vene õigeusu kiriku kanoonilist alluvust) pööranud mullusega võrreldes suhteliselt vähe tähelepanu.
Näide: Venemaa saatkond nimetas 27. märtsil tehtud avalduses otsust keelata Venemaa ja Valgevene kodanikel kohalikel valimistel hääletamine „rassistlikuks ja diskrimineerivaks sammuks“. Selle narratiivi kohaselt karistab Eesti riik „ausaid riigile makse maksvaid inimesi“ ning rikub demokraatia põhimõtteid.
Riigikogu otsust põhjendas saatkond sooviga mõjutada valimistulemust jättes mõned opositsiooniparteid ilma olulisest osast häältest. Saatkonna väitel on tegu poliitilise manipulatsiooniga, mis jätab venekeelse kogukonna teadlikult demokraatlikust otsustusprotsessist kõrvale. Selle narratiivi kasutamise eesmärk on kahjustada Eesti rahvusvahelist mainet ning polariseerida Eesti ühiskonda rahvuslikul pinnal.
Narratiiv „Venemaa elekter on odavam ja töökindlam“
Kuigi Eesti edestab ilmselgelt majandusarengult Vene Föderatsiooni, üritab Kremli propaganda juba aastakümneid esitleda Eestit ka majanduslikult ebaõnnestunud riigina, kasutades selleks ära ametlikus statistikas välja toodud negatiivseid andmeid (näiteks kiire inflatsiooni kohta). Selle narratiiviga üritati siduda Balti riikide elektrivõrkude lahtiühendamine vene elektrisüsteemist BREL, mis toimus pärast aastatepikkuseid ettevalmistustöid 8. veebruaril.
Venemaa kommenteeris Balti riikide lahkumist siiski üsna madalal ametlikul tasemel, piirdudes vaid välisministeeriumi pressiesindaja Maria Zaharova ning Venemaa esinduse Euroopa Liidu juures kommentaaridega.
Esimene Kremli vastuargument oli see, et Balti riikide lahkumine senisest elektrivõrgust muudab elektri hinna kallimaks ning halvendab Balti riikide majanduste konkurentsivõimet. Teiseks rõhutati asjaolu, et elektriühendus BRELi raames oli palju töökindlam kui uus ühendus Euroopa süsteemiga.
Näide: Kuna lahtiühendamine õnnestus ilma igasuguste probleemideta, siis käibis see narratiiv vaid lühikest aega, ent leidis laialdast võimendamist meie venekeelses ühismeedias. Näiteks Narva munitsipaalpoliitik Mihhail Stalnuhhin halvustas BRELi süsteemist lahkumist oma populaarses YouTube`i videopodcastis, ning soovitas paaniliselt toonil osta enne 8. veebruari võimaliku kolmepäevase elektrikatkestuse puhuks küünlaid ning mitteriknevaid toiduained.
Selle narratiivi eesmärk on diskrediteerida Eesti energiapoliitikat ning läbi selle õõnestada elanikkonna usaldust riigi vastu. Samuti soovib Venemaa näidata end nii kodupubliku kui Eesti elanike silmis tugeva ja stabiilsena, samal ajal kui Eesti energiasõltumatus Venemaast on “riskantne ja kallis”.
Narratiiv „Nõukogude Liit tõi Eestisse heaolu ja hariduse“
Seda narratiivi kasutati alates teise maailmasõja lõpust tõstmaks Eestisse toodud migrantide enesehinnangut, kes tajusid põlisrahva vaenulikku suhtumist Eesti sunniviisilisse venestamisesse. Nõukogude võimu esitleti kui majandusliku õitsengu ning hariduse toojat, kuigi tegelikkuses olid Balti riigid 1940. aastal nii majandusarengult kui hariduslikult Nõukogude Liidust kaugele ette arenenud. 1897. aastal Vene tsaaririigis toiminud rahvaloenduse tulemusi kajastavas kogumikus tõdeti: “Kirjaoskuse leviku
poolest edestas Eestimaa kubermang mitte üksnes kõiki teisi kubermange, vaid isegi mõlemat pealinna, sest Moskvas oli kirjaoskajaid vaid 56,3% rahvastikust ja Peterburis 62,6%, aga Eestimaa kubermangus 79,9%.“
Sellegipoolest elab veendumus nõukogude korra positiivsesse mõjusse tänini edasi putinistlike vaadetega inimestes. Selle narratiivi jätkuvat mõju tõestasid mõned laulu- ja tantsupeole antud hinnangud venekeelses ühismeedias.
Pärast laulupeo lõppu avaldas Facebooki rühma Русскоязычная Эстония administraator Marina Pavlenko postituse, milles tunnustas pidu: “Olen ka siin grupis näinud kommentaare, et maksud muudkui tõusevad, aga eestlased peavad pidu. Meie, venelased, muudkui kurdame, et ei austata meid, meie kultuuri, meie traditsioone. Kui me halvustame seda suurepärast pidu, siis mille poolest me ise paremad oleme?”
Valdavalt olidki kommentaarid laulu- ja tantsupeo kohta suurtes venekeelsetes some kanalites tunnustavad. Ent Igor Kravtšuk avaldas 1969. aasta laulupeo foto ning lisas kommentaari: “Vaat nii surusid “okupandid” alla Eesti kultuuri. Rasked ajad olid…”
Propagandanarratiivide pikaajalist püsivust tõestas ka Jelena Sibirskaja kommentaar: “Muuseas, laululava ehitas Nõukogude Liit, seda ei meenuta keegi ega soovi laululava maha võtta.” Jelena Leonova lisas: “Ja laulupeo algatas (vene) tsaar. Esimesed seitse laulupidu toimusid ju tsaariigis.”
Muidugi pole eelnev loetelu ammendav, lähitulevikus tutvustab Propastop teisigi Kremli propagandistide uusi ja taaskasutatud narratiive.
