Propastop intervjueerib viimased kolm aastat Pakistani pealinnas Islamabadis elanud kogenud välissuhete eksperti Lauri Lepikut.
Kui India ründas 7. mail neljateist sõjalist objekti Pakistanis, siis kuidas reageerisid sellele Pakistani võimud ja kuidas ühiskond?
Pakistan reageeris vaoshoitult ja rahulikult. Valitsuse poolt oli antud eelhoiatus, et rünnak on vältimatu. Rünnakule järgnes periood, mil rahvale räägiti sõjaväeobjektide ründamise tulemustest, sellest kui palju rakette, droone ning India lennukeid suutis õhukaitse alla lasta. See oli kõrvaltvaataja jaoks üllatavalt vaoshoitud ja faktiline kommunikatsioon, kus emotsioone oli suhteliselt vähe.
Propaganda üleskütmine toimus konflikti kolmandal-neljandal päeval, kui narratiiviks muutus rahva ühtsus Pakistani armeega. Poliitikud kasutasid kõik propagandaüritused ära ja siis läks kommunikatsioon natuke eufooriliseks.
Kas 241 miljoni elanikuga autoritaarses Pakistanis kehtestati sõjalise rünnaku tõttu ka eriline inforežiim?
Pigem vastupidi. Pakistani valitsus on viimase aasta maadelnud vangistatud Imran Khani ja tema juhitud opositsiooniga. Selle pärast keelati mullu veebruaris julgeolekukaalutlusi ettekäändeks tuues Pakistanis ära X-i (Twitter) levi. Aga kui algas konflikt Indiaga, siis võimaldati Pakistani inimestele taas juurdepääs Twitterile.
Kuidas India võimud pärast Pakistani ründamist oma riigis rünnakut õigustavat narratiivi üles ehitasid?
Indias loodi pärast terrorirünnakut Kashmiri osariigis, kus terroristid tapsid 22. aprillil 26 siseturisti, narratiiv, et muidugi on terrorirünnakus süüdi Pakistani riik. Pakistani otseselt ei nimetatud, aga peaminister Narendra Modi ja riigi juhtkond andis sellele sama narratiivi kasutades hoogu juurde. Kuigi siiani pole mingit tõestust, et Pakistani valitsus oli kuidagigi terrorirünnakuga seotud.
Pakistani ründamise eel ja ajal suleti Indias massiliselt sotsiaalmeediakanalite kontosid. Nii näiteks X-s suleti umbes 8000 kontot, sama toimus Instagramis ja YouTubes. Suleti juurdepääs Pakistani meediakanalitele, aga ka näiteks BBC urdukeelne kanal ja India peavoolukanal Wire.
Samas paisati läbi hästiõlitatud WhatsApp gruppide meediasse desinformatsiooni. Kuna neid WhatsAppi
gruppe seostati võimuparteiga, tekkis ahelreaktsioon, kus riigitruu meedia hakkas desinformatsiooni omakorda võimendama. Levitati sulaselget valet, et India väed on Pakistani territooriumile tunginud. Või et üle 20 miljoni elanikuga Karachi linn juba põleb. India rahvale läks selline ässitamine hästi peale.
Oli päris kontrastne, et Pakistani kommunikatsioon oli suhteliselt faktiline ning vastaspoole jutt eufoorilis- hüsteeriline sündmustest, mida tegelikult ei toimunud.
Allikas: kuvatõmmis.
Valeinfo levikust India-Pakistani konflikti ajal on palju näiteid. Pakistani õhuvägi esitas väiteid India lennukite allatulistamise kohta, ent illustreeris neid videoklippidega, mis olid pärit varasematest sündmustest või koguni videomängudest. Omakorda Indias väideti, et eduka raketirünnaku tagajärjel lekib ühest Pakistani tuumabaasist radiatsiooni. Mitu populaarset India telekanalit levitas uudist India
mereväe õnnestunud rünnaku kohta Karachi linnas, kuid hiljem selgus, et videoklipp, milles väidetavalt kujutati purustusi Karachis, pärineb hoopis Iisraeli rünnakust Gazas. Kas selliseid valesid
levitati teadlikult ja valitsuste heakskiidul?
Oskan ainult oletada, aga arvan, et India valitsusel on meediale küllalt otsene mõju. Nüüd, vaherahu ajal on Indias hakatud taga kiusama neid ajakirjanikke, kes esitavad küsimusi, kuidas sai meedia kriisi ajal valdavalt labast valet levitada.
India valitsus oleks võinud konflikti ajal välja tulla oma narratiiviga ning rääkida, mida nad tegelikult on teinud või mitte teinud. Aga India valitsus ei pidanud tarvilikuks eitada meedias levinud valesid. Nüüdseks on vaid üks telekanal vaatajate ees poole suuga valeinfo levitamise pärast vabandanud.
Allikas: kuvatõmmis.
Vaherahu õnnestus sõlmida 10. mail ning selles protsessis osalesid ajakirjanduse andmetel kokku 36 riigi tippjuhid. Kui võrrelda Pakistani ja India ühiskonda, siis kumb pool tunneb end pigem võitjana ning kumb on konflikti tulemuses pigem pettunud?
Mulle tundub, et sõjalise konflikti võitjana tunneb ennast pigem Pakistan. Indial ei õnnestunud neile raketilöökidega väga suurt materiaalset kahju tekitada. Pakistani õhukaitse töötas päris hästi, hävitati märkimisväärne hulk rakette ja droone. Pakistanil oli ülekaal nii õhuseires kui õhuopetatsioonide juhtimises ning õhulahingutes hävitati märkimisväärne hulk India lennukeid. Ka Pakistani küberkaitse töötas väidetavalt päris tõhusalt.
India avalikkus on hakanud riigijuhtidele esitama küsimusi: mis siis tegelikult toimus? Näiteks ei ole India valitsus seni kinnitanud, kas ja kui mitu India lahinglennukit Pakistani õhuvägi alla tulistas.
Aga küsimus ei ole niivõrd sõjalises tulemuses kuivõrd rahvuslikus uhkuses. USA president Donald Trump esitles ennast säutsudes vaherahu eduka vahendajana veel enne, kui India ja Pakistani võimud ise vaherahust oma rahvast teavitasid. Just Indiale käib see au pihta, et nad lasid kolmandal riigil seda konflikti vahendada.
Kashmiri konflikt on kestnud 70 aastat ning Pakistan on püüdnud seda alati rahvusvahelistada, viies arutelu ÜROsse või kaasates muul moel vahendajana teisi riike. India on püüdnud seda konflikti hoida
kahepoolsena. Selles mõttes on seis praegu 1:0 Pakistani kasuks.
Samas peatas India konflikti käigus 1960. aastal sõlmitud Induse vee lepingu kehtivuse. Selle lepinguga jagati India ja Pakistani vahel ära Himaalajast tuleva vee kasutamine. Pakistani jaoks on võimalus seda vett kasutada elu ja surma küsimus. Kui India katkestab veevarustuse Pakistanile, võib viimase reaktsioon olla aimamatu. Konkreetseid samme veevarustuse lõpetamiseks pole India astunud, aga neil on see võimalus olemas ning seega on vaherahust hoolimata konfliktis veel palju lahtisi otsi.
Allikas: kuvatõmmis.
India pikaajaline peaminister Narendra Modi on end oma rahvale esitlenud mehena, kel on pikaaegne isiklik erisuhe Donald Trumpiga. Kuidas mõjutas Modi kuvandit see, et väidetav erisuhe ei andnud
Indiale mingit eelist ning Trump esitles ennast erapooletu vaherahu sõlmijana?
Ma ei tea, kas see erisuhe läheb India inimestele peale. Pigem püüab Modi näidata end tugeva juhina, kes otsustab asju ise. Sel taustal ei tõstnud Modi tuju muidugi Trumpi teade, et USA president isiklikult saavutas vaherahu sõlmimise.
Modi pidas oma rahvale 12. mail kõne, kus ta murettekitavalt teatas, et nüüdsest on India uue doktriini kohaselt võitluses terrorismi vastu lubatud kõik vahendid. Ei ole vaja tõendeid terrorirünnaku korraldajate kohta, India otsustab, keda ja mille eest ta karistab. Modi otsustas mängida kõva käega kõva meest. Aga kui naaberriiki – eriti tuumariiki – otsustatakse rünnata kõhutunde pealt, on taoline hoiak eriti ohtlik.
Pakistani-India konflikt tekitas maailmas mure selle pärast, et kahe tuumariigi sõjaline konflikt võib eskaleeruda kuni tuumarelvade kasutamiseni. Seda kartust võimendas fakt, et üks India raketirünnak
tabas Pakistani õhuväebaasi, mis asub vaid kilomeetri kaugusel Pakistani tuumavägede strateegilise juhtimise keskusest. Kas tuumakonflikti ohtu kardeti ka Pakistanis, mille relvastusse kuulub
170 tuumalõhkepead?
Tuumapommi omamine on suurim saavutus, mida Pakistani riik oma eksisteerimise ajal on saavutanud. Neil oli omal ajal isegi loosung: söögem kasvõi heina, aga meil peab olema tuumapomm! Pommi nad tegid ning pakistanlased tunnevad selle üle tohutut uhkust.
Samas on sellel mõõgal teine tera – inimesed kindlasti muretsevad võimaliku tuumakonflikti pärast. Avalikult sellest ei räägita, omavahel aga küll ning see on mõistetav. Pakistani valitsus andis konflikti ajal välja teate, et on kokku kutsunud National Command Authority (NSA) istungi. NSA tegeleb tuumapoliitika ja ka selle rakendamisega. Aga juba mõned tunnid hiljem öeldi, kohtumine jääb ära. See selgelt heidutav signaal oli mõeldud Indiale, mitte niivõrd Pakistani oma elanikkonnale.
Allikas: kuvatõmmis.
Mainisite juba India võimalust eskaleerida riikidevahelisi suhteid Induse vee lepingu katkestamisega, aga milline on praegusel hetkel teie prognoos konflikti arengu kohta lähikuudel? Eeldatavasti üritavad nii India kui Pakistan näidata, et just nende riik kontrollib olukorda ning mõlemad pooled üritavad kujundada enda jaoks kasulikku narratiivi.
Sellele küsimusele on väga raske vastata. Praegu on peatatud igasugune lävimine kahe riigi vahel: ei toimi piiriületus ega kaubavahetus, mõlemad riigid on ära keelanud teise poole tsiviillennukite ülelennud oma territooriumist. Riikidevaheline postiside ei tööta, viisasid vastaspoole kodanikele ei väljastata ning riigis viibinud vastaspoole kodanikud on välja saadetud.
Võibolla toimuvad kusagil kolmandates riikides varjatud läbirääkimised, kus kombatakse erinevaid avanguid praegusest olukorrast välja tulekuks.
Aga praegune konflikt tekkis hoolimata sellest, et Indial oleks olnud mingisugustki tõestust, et 26 ohvriga terrorirünnakus on süüdi Pakistan. Kui lähitulevikus juhtub Kashmiri osariigis või kusagil mujal jälle midagi
analoogset ja puudub selgus süüdlaste osas, võib arvestades eelmainitud India uut doktriini kahe tuumariigi vaheline sõjaline konflikt taas puhkeda samas või suuremas ulatuses. Olukord on tuleohtlik.
Milline on India-Pakistani konflikti mõju maailmale ja Euroopale?
Kui me võtame suurema pildi ja laiendame seda Hiinale, siis nii USA kui Euroopa Liidu viimaste aastate eesmärk on olnud luua telg, mis India suuruse ja võimsuse abil tasakaalustab Hiinat. Eks aeg näitab, kas
see telg tegelikult töötab.
Arvan, et India tunneb ennast nii võimsa ja erilisena, et võtab koostööst lääneriikidega selle, mis tundub kasulik, ja jätab kõrvale kõik selle, mis tundub olevat ebameeldiv või mittevajalik. See on pikema mõtlemise koht, kas Indiat saab kasutada lääne liitlasena Hiina vastu, või mängib ta ikka oma mängu.
