“Venemaal on õnnestunud tekitada 9. mai tähistamisest Ivangorodis sündmus, mis visualiseerib Vene Föderatsiooni ning NATO ja Euroopa Liidu vastasseisu just Eesti piiril,” ütleb Eesti üks parim fixer Maris Hellrand intervjuus Propastopile.
Maris Hellrand on fixerina nõustanud Eestisse saabuvaid välisajakirjanikke maailma kõige mainekamatest uudistekanalitest juba alates 2012. aastast. Tema püsikliendid on ajakiri Economist, telekanalid ARD, ZDF, Arte, Deutsche Welle, Euronews, BBC, RTS jpt. Igal aastal on välismeedia huvi Eesti vasti tipnemas 9. maiga Narvas.
Venemaa propaganda on aasta-aastalt suurendanud 9. mail Ivangorodis toimuvate ürituste tähtsust, investeerides sinna järjest rohkem raha ning teisalt saavutades ka järjest rohkem maailma meediakanalite tähelepanu Eesti piiril toimuvale show´le. Mille poolest erineb tänavuse üritusturundus eelnevatest aastatest?
Tänavuse 9. mai eel on Venemaa silmnähtavalt panustanud jõe-äärsesse infrastruktuuri. Silla ja kindluse vaheline plats, mis veel neli aastat tagasi oli võsa, on saanud korraliku betoonkatte, sillast allavoolu on valmis ehitatud pikki aastaid räämas olnud jõepromenaad ning nüüd on ka sinna paigaldatud hiiglaslik ekraan, nii nagu ka teisele poole silda. Kui varasematel aastatel sai Narva poolt seda etendust vaadata ainult otse kindluse alt, siis nüüd on see nähtav ka teiselt poolt silda, nii alumiselt kui ülemiselt promenaadilt.
Kuna kaks aastat toimunud üritus on saanud meedia tähelepanu, siis seekord tundub välismeedia huvi tõepoolest suurem kui varem. See on teatav lumepallieffekt – välismaa ajakirjanikud, kes Eestisse tulekule mõtlevad, googeldavad meediat, leiavad kajastusi ja pilte eelmiste aastate sündmusest ning tulevad sarnast lugu otsima.
Venemaa tabab nii kaks kärbest ühe hoobiga: narvalased, kes igatsevad “võidupüha” tähistamisest osasaamist, saavad kaasa juubeldada ja olla tänulikud, et Venemaa korraldab ja maksab kinni ekstra nende jaoks sellise pidustuse otse piirijõe ääres. Rahvusvaheline avalikkus saab aga sõnumi, et Narvas elavad inimesed igatsevad tagasi Venemaa rüppe, mis toetab Venemaa “õigustatud mõjupiirkonna” ootust.
Miks on just Narva-Jaanilinn kujunenud Venemaa jaoks selleks kohaks kogu tuhandete kilomeetrite pikkusel piiril Euroopa Liidu ja NATOga, kus sellist üritust korraldatakse?
Venemaa jaoks on Narva lihtsalt väga mugavalt käeulatuses ja iroonilisel kombel on ju just Euroopa Liidu raha eest rajatud Narva-poolne imeilus infrastruktuur selle etenduse vaatamiseks väga sobiv. Suur rahvusvaheline tähelepanu Narvale tuleneb esiteks selle linna objektiivselt 95 protsendilisest venekeelsest elanikkonnast, mis on Euroopas suhteliselt ainulaadne. Teiseks on Narva õnnistus ja needus visuaalselt võimas ja sümbolistlik füüsiline keskkond – kaks kindlust vastamisi piirijõe kaldal – pilt, mis räägib tele- ja fotokaamera ees ära kogu “tsivilisatsioonide kokkupõrke” loo ilma, et seda oleks üldse vaja sõnadega seletada.
Kuidas on lääne meedia paaril varasemal aastal Jaanilinna Narvale vastanduvat üritust kajastanud?
Varasematel aastatel on kajastused olnud veidi juhuslikumad. Ise sattusin 9. mail esimest korda Narva aastal 2019, kui see ei olnud veel rahvusvaheliselt nii suur teema. Tookord ei korraldanud Venemaa mingit üle jõe aktsiooni, sest surematu polgu marsi, kontserdi ja miitingu korraldasid Narva kohalikud keskerakondlastest poliitikud ise. Mitu tuhat inimest marssis Peetri platsilt punalippude ja georgi lintidega mööda jõepromenaadi teise maailmasõja mälestusmärgi juurde jõesadama taga, kus õigeusu papid viirukit tossutasid ja kõnesid peeti.
Venemaa propaganda etendust ja narvakate reaktsiooni sellele on tänavu vaatamas ja kajastamas vähemalt kümneid välisajakirjanikke. Minu teada saksa telekanalid ZDF, Deutsche Welle, ajaleht Süddeutsche Zeitung, ilmselt ka Kanada CBC. Ka mõned prantsuse meediakanalid on pöördunud minu poole abipalvega aidata neid 9. mail Narvas töötamisel.
Kui palju on läänes tähelepanu saanud Eesti poolsed vastuaktsioonid nagu tänavu juba teist aastat korraldatud Euroopa päeva tähistamine?
Eesti poolsetest vastuaktsioonidest on suurima tähelepanu saanud poster Narva kindluse seinal “Putin – sõjakurjategija”. Kõik küsivad, kas see tuleb tänavu jälle? Samuti pälvis tegelikult palju tähelepanu 2023. aastal Narva noore õpetaja Alina Vorontšihhina kodanikuprotest, kes tuli jõepromenaadile Putinit halvustava T-särgiga.
Euroopa päev ja selle sündmused välismeedia huvi ei pälvi. Aga kindlasti on see oluline märk Eesti ja Euroopa kohalolekust läänemeelsete narvakate jaoks.
Kui hästi toimib teie kogemuse kohaselt Eesti kommunikatsioonikorraldus 9. mail Narva sündmuste kajastamisel?
Riigikantselei on tänavu korraldanud välismeediale korraliku programmi, kus on ligipääs magusatesse kohtadesse nagu piirisid ning välismeedia poolt ihaldatud kõneisikutele – linnapea Katri Raigile ja Narva muuseumi direktorile Maria Smorževskihh-Smirnovale.
See on väga hea, sest mõlemad naised on pidevas välismeedia piiramisrõngas. Pärast Kaja Kallase lahkumist peaministri ametist pole ükski Eesti arvamusliider välismeedias olnud nii populaarne kui need kaks Narva naist. Ilma kindla kõneajata peaks nad praegu hommikust õhtuni ainult intervjuusid andma.
Tähelepanu koondumine Raigile ja Smorževskihh-Smirnovale toob samas välja suurima nõrkuse Eesti kommunikatsioonis – heade kõneisikute puuduse. Hädasti oleks vaja juurde huvitavaid ja julgeid kõneisikuid.
Samas tundub, et info Narva planeeritud meediaprogrammi kohta jõuab vaid väheste välisajakirjanikeni. Nii osutuvad Narva kõneisikuteks sageli piiripunkti juures passivad taksojuhid või kalamehed promenaadil, kes teadlikult esinevadki väliskaameratele. Võib vabalt olla, et ka FSB palga eest.
Kuidas on teie mitme aasta pikkuse kogemuse kohaselt muutunud narvalaste emotsionaalne kliima 9. mail?
Kui üldiselt tundub koos välisajakirjanikega linnas liikudes, et alates aastast 2014 on Narva inimesed muutunud kidakeelsemaks ja ettevaatlikumaks, siis 9. mail ja promenaadil väljendatakse oma tundeid üsna vabalt hoolimata ringlevatest kuulujuttudest, et “kapo kuulab pealt” või et ülejõe kontserdi jälgimise eest ähvardab 2500 euro suurune trahv. Tänane kogemus on kahjuks ka selline, et tore läänemeelne narvalanna loobus viimasel hetkel isa survel intervjuust saksa telekanalile, sest ei julge oma poliitiliste vaadete pärast vanematega konflikti minna.
Enamus Eestit külastavaid välisajakirjanikke räägib meist kahte lugu – esiteks e-Eesti edulugu ning teiseks sõidavad nad pärast e-Eesti show-roomi külastamist kohe Narva tegema dramaatilist lugu meie viiendast kolonnist. Miks?
Meedia lähtub oma lugudes ikkagi ürgsest loojutustamise põhimõttest, mille kohaselt peab olemas olema kangelane ja antikangelane. Teisisõnu ei jõua nüansid ja varjundid kunagi kahe minuti pikkusesse teleuudisesse. Seega võib seda “Putini-meelse” narvalase otsimist mõista.
Eesti asi on pakkuda välja teine pool – arhetüüpselt näiteks julge muusikaõpetaja Alina või muuseumidirektor Maria, kes tõestavad, et vene emakeelega narvalased ei oota pikisilmi Putini rüppe pääsemist.
Ja narvalastele, aga ka sillamäelastele, maardulastele jne, peaks pakkuma meie omi rituaale, mis ühendavad neid Eesti riigiga. Mullu ja tänavu Narvas korraldatud Euroopa Päeva kontsert on õige katse selles suunas.
