29. apr 2025

Vana vein uues pudelis 4: refleksiivne kontroll

”Vana vein” on sari, mille raames uurib Propastop sarnasusi kaasaegse vene propaganda ja nõukogude-aegse mõjutegevus vahel. Tänases artiklis kirjeldab Propastop üht vene propaganda teoreetilist alustala ehk Nõukogude Liidu ajal loodud refleksiivse kontrolli teooriat.

Mis on refleksiivne kontroll?

Refleksiivse kontrolli teooria töötas välja matemaatiline psühholoog Vladimir Lefebvre (1936-2020) töötades veel enne USA-sse emigreerumist nõukogude armee heaks.

Refleksiivse kontrolli loogika on lihtne: see on infovälja moonutamine selleks, et moonutatud infoväljast tulenevalt teeks sihtmärk (ka vaenlane) enda jaoks kahjulikke otsuseid. Refleksiivse kontrolli sihtmärgiks on iga inimese nö infofilter, mille abil me otsustame, milliseid infokilde usaldame ja milliseid mitte, ning millist infot me kasutame erinevate otsuste langetamiseks.

Refleksiivne kontroll peegeldab vastase otsustusprotsesse, võimaldades refleksiivse kontrolli algatajal näha, kuidas mingi tegelane tajub ümbritsevat maailma, kuidas see mõjutab tema tegevusi ja millised on sihtmärgi otsustusprotsessi nõrkused.

Kui inimene A vastab informatsioonile B tulenevalt oma isiklikust infofiltrist alati tegevusega C, siis ainus, mida refleksiivse kontrolli algataja peab tegema, on tagada informatsiooni B sattumine tegelase A infofiltrisse. Inimesele A tundub, et ta teeb otsuseid ise, kuid see on näiline – nii info, mis selle otsuseni viis, kui ka see otsus, mis sündis, on refleksiivse kontrolli algataja poolt valitud.

Refleksiivne kontroll oli ainult üks osa laiemast eelmise sajandi viiekümnendatel aastatel käivitunud Nõukogude Liidu strateegiast, mille eesmärk oli varjatud mõjutustegevus lääneriikides. See strateegia keskendus läänemaailma destabiliseerimisele kasutades tänapäeval paljude jaoks tuttavaid „aktiivseid meetmeid“.

Kolm liiki mõjuagente

Neid meetmeid viisid ellu kolm liiki mõjuagente: nn täiskohaga agendid, kes õõnestasid riigiasutusi seestpoolt ja levitasid propagandat ning tegelesid sabotaažiga, näiteks kuulus Cambridge’i viisik, kelle hulka kuulus ka Kim Philby.

Asukohariikidest värvatud kohalikud, kes levitasid oma ühiskonnas tasu eest kahjulikke narratiive. Ja lõpuks „kasulikud idioodid”, kes ei saanudki ise aru, et nende infovälja kontrollib täielikult vaenlane.

Mõjuagendid omakorda püüdsid mõjutada kolme tegurit, mis erineval määral võimaldavad refleksiivse kontrolli algatajal infovälja moonutada: esiteks kineetilised tegurid (konkreetsete sõjaliste võimetega seotud tegevused), teiseks infotegurid (infoväljaga seotud tegevused) ja kolmandaks psühholoogilised tegurid (sihtmärgi mõtteviisi mõjutavad tegevused).

Venemaa polnud ainus, kes kasutas refleksiivset kontrolli. Vene analüütikute sõnul oli Ronald Reagani algatatud Strateegilise kaitse algatus (SDI) koos tema agressiivse nõukogude-vastase retoorikaga üks parim refleksiivse kontrolli näide, kuna see sundis Nõukogude Liitu kulutama tohutult raha sarnase programmi algatamiseks. Allikas: Vikipeedia

Esmapilgul võib tunduda, et propaganda ja refleksiivne kontroll on väga sarnased, on ju mõlema puhul tegemist infoväljas toimuvate tegevustega. Samas on refleksiivne kontroll pigem propaganda ja teiste mõjutegevuste teoreetiline ja analüütiline alus, mis aitab neid koondada ühtseks strateegiaks ja seeläbi tõhusamaks muuta. Kui propaganda on “mis?”, siis refleksiivne kontroll on “kuidas?”.

Refleksiivne kontroll Gruusia näitel 2008

Refleksiivne kontroll kui Vene propagandamasina tööriist jõudis lääne avalikku teadvusesse 2014. aasta paiku, kui läänemaailm hakkas tõsiselt võtma Venemaa hübriidtegevusi Ukraina vastu. Nüüd ei jäta peaaegu ükski analüüs vene infosõjast mainimata refleksiivset kontrolli.

Nagu oleme kirjeldanud eelmistes „Vana veini“-sarja artiklites, siis Nõukogude Liidus nuputati omal ajal midagi välja ning Venemaa viis selle uuele tasemele.

Venemaa suurenenud sõltuvus refleksiivsest kontrollist tuleneb tõenäoliselt majanduslikest piirangutest. Venemaa ei suuda kulutada raha samas tempos läänemaailmaga, sest vene majandus on Euroopa omast kümneid kordi väiksem. Seetõttu toetub Vene sõjamasin propagandale ning infoväljaga manipuleerimisele. Refleksiivne kontroll toimibki eriti hästi digimaailma tekitatud infokülluses.

Asjatundjate sõnul oli Gruusia sõda hea näide sellest, kuidas Venemaa kasutas refleksiivset kontrolli sõja õigustamiseks. Esimene samm oli pikaaegne mõjutustegevus tolleaegse Gruusia presidendi Mikheil Saakašvili diskrediteerimiseks. Üpris tõhusa valeuudiste kampaania tulemusel näidati Saakašvilit egoistliku, lapseliku ja keevalise poliitikuna ehk kasutati refleksiivse kontrolli infotegureid.

Kampaania tulemusel tekkis sisepoliitikas olukord, kus Saakašvilil, kelle peamiseks valimiskampaania lubaduseks oli Gruusiast lahku löönud separatistlike piirkondade taasühendamine, polnud erilist ruumi poliitiliseks manööverdamiseks. Gruusia parlament võttis vastu mitu resolutsiooni, mis kutsusid Vene rahuvägesid Abhaasiast ja Lõuna-Osseetiast taanduma. Gruusia opositsioon ründas Saakašvilit pidevalt selle eest, et ta pole nendele resolutsioonidele piisavalt jõuliselt reageerinud ehk toimisid psühholoogilised tegurid.

Rööbiti poliitilise maastiku ettevalmistamisega tegeles Venemaa kineetiliste signaalide saatmisega, alustades Venemaa „rahuvägede“ varustamist Lõuna-Osseetias laskemoona ja relvadega ehk kasutas kineetilisi tegureid. Alustati ka suurõppusega Kavkaz-2008, mis koondas Lõuna-Osseetia lähedusse üle 10 000 vene sõduri. Refleksiivse kontrolli viimaseks sammuks oli Lõuna-Osseetia separatistide ründetegevuse sagenemine (sõja avapauguks loetakse 1. augustil plahvatust, mille tulemusena said kannatada mitu grusiini, ehkki sõda algas ametlikult nädal aega hiljem) ning Vene tehnika koondumine Venemaa-Lõuna-Osseetia piiril augustikuu esimestel päevadel. Nende tegevuste järel viis president Saakašvili ennetavalt Gruusia väed Lõuna-Osseetia pealinna Tskhinvali suunas. Venemaa jaoks oli see piisav, et lasta käiku narratiive tsiviilelanikkonna kaitsest „agressiivsete grusiinide vastu“ ning hästi ette valmistunud Venemaa ründas Gruusiat võidukalt.

Riigijuhtide asemel sihitakse tänapäeval tervet rahvast

Gruusia näide iseloomustab analüütikute sõnul olukorda, kus refleksiivset kontrolli kasutati riigi tippjuhtide vastu. Riigijuhid olidki esialgu refleksiivse kontrolli sihtrühm, sest üksikute inimeste infofiltritest oli lihtsam aru saada ning Nõukogude Liidu ja Venemaa arvates oli selle sihtrühma mõjutamisest kõige rohkem kasu.

Ent külma sõja aegne ja päris 21. sajandi alguse tehnoloogia lihtsalt ei võimaldanud koostada suurema sihtrühma – näiteks kogu riigi elanikkonna või selle suure allosa – täpset psühholoogilist profiili, millele refleksiivne kontroll tugineb.

Tänapäeval kogub iga sotsiaalmeedia platvorm oma kasutajate kohta tohutult palju isikuandmeid. Täpselt on teada, mis meile meeldib, mis ajendab meid mingit toodet ostma ja – mis kõige tähtsam – milline on meie infofilter. See teadmine võimaldab kasutada refleksiivset kontrolli ka palju suurematel sihtrühmadel.

Venemaa moodne 4D strateegia

Kõige otsesem viis refleksiivse kontrolli kasutamiseks suuremate sihtrühmadega manipuleerimisel on mõjuagentide kasutamine. Need võivad olla nii suure jälgijaskonnaga suunamudijad kui trollivabrikute ja bottide hallatud tuhanded libakontod. Mõjuagente kasutatakse infoväljal levivate narratiivide moonutamiseks ja segaduse tekitamiseks. 

Lääne analüütikud kutsuvad tänapäevast mõjuagentidele tuginevat Venemaa refleksiivse kontrolli strateegiat “4D strateegiaks”:

  • Dismiss (“eita” ehk eita fakte ja oma eesmärke): Putin eitas meedias esinedes pikalt, et Krimmi okupeerisid 2014. aasta veebruaris vene sõdurid;
  • Distort (“moonuta” ehk moonuta sihtrühma inforuumi ajades neid valeinfo abil segadusse): hea näide on provokatsiooni teostamiseks palgatud näitlejanna kurikuulsast Esimese kanali loost, mis väitis, et  Ukraina marurahvuslased lõid Slovjanskis 2014. aasta juulis risti kolme-aastase poisi;
  • Distract (“vii tähelepanu mujale” ehk mõtle välja uusi fakte, mis sunnivad sihtrühma oma otsustes kahtlema): endalt vastutuse veeretamiseks pakkus Venemaa välja aina absurdsemaid teooriaid Malaysia Airlinesi lend 17 allatulistamise kohta;
  • Dismay (“vihasta” ehk eskaleeri olukorda, et sihtrühm ei julgeks vastu hakata): näiteks endine Venemaa suursaadik Taanis ähvardas 2015. aasta märtsis suunata tuumarelvad Taani poole, kui see julgeb liituda NATO õhutõrjesüsteemiga;

Kuulsa trollivabriku Internet Research Agency üks kontoritest Peterburis. Allikas: Vikipeedia

On selge, et sellise strateegia eesmärk on moonutada infovälja nii, et ajada suuremaid sihtrühmi narratiivide paljususe ja vastuolulisuse abil segadusse. Kuigi tihti on ilmselgelt tegu vene propagandaga, leidub läänes alati inimesi, kes neid narratiive usuvad ja on seeläbi refleksiivse kontrolli abil haavatavad.

Kui need inimesed moodustavad näiteks valijategrupi, mis võib valimistel kaalukeeleks osutada, siis suudab Venemaa teatud ühiskondlikke protsesse välisriikides enda kasuks pöörata ilma, et need inimesed aru saaksid, et neid on ära kasutatud.

Ameerika mõttekoda Institute for Study of War on välja töötanud vene mainekujundamise skeemi, millel on neli osa:

1 Kremli võimu alus ehk kineetilised ja poliitilised survemehhanismid (tuumarelvastus, energiatarned Euroopasse, vetoõigus ÜRO Julgeolekunõukogus);

2 eelarvamused Venemaa kohta lääneriikides (hirm provotseerida tuumariiki, vale arusaam Venemaa välispoliitilistest eesmärkidest ning sellest tulenev Venemaa ohu üle- või alahindamine);

3 propaganda võimendajad (trollivabrikud ja meedia); aeg – kuna võim Venemaal ei vahetu, siis võib Kreml lihtsalt pisut oodata, kuni mingis konkreetses lääneriigis tuleb võimule Kremli-meelsem poliitik;  

4 Venemaa kuvand lääneriikides (Venemaa kui suurvõim, Venemaal on õigus oma mõjusfäärile, vastasseis Venemaaga on kontraproduktiivne).

Refleksiivne kontroll ühendab kõik need neli osa ning toetab Venemaa loodud kuvandit endast kui suurriigist. Just see kuvand tõukab sihtrühmi langetama otsuseid, mis on Venemaale kasulikud, sest kardetakse, et Venemaa vastu sõdida on lootusetu.

Kuidas refleksiivsele kontrollile vastu seista?

Refleksiivset kontrolli uurivate teadlaste sõnul on selle vastu olemas kolm sammu:

1 Refleksiivne kontroll tugineb selle algataja väga heale ülevaatele sihtmärgi infofiltritest, tehnilisest ja sõjalisest võimekusest, soovidest, eelarvamustest jne. Selle ülevaate loomine kestab väga kaua, et jõuda tasemele, kus refleksiivne kontroll on võimalik. Kui me raskendame Venemaa võimet mõista läänemaailma otsustusprotsesse, siis vähendab see refleksiivse kontrolli mõju, ehkki see ei ole läbipaistvust väärtustavas ühiskonnas kerge.

2 Refleksiivne kontroll põhineb teadmisel, et sihtmärgi tegevusi ja otsuseid on võimalik ennustada. Kui tegutseda üllatuslikul moel, siis heidutab see vaenlast.

3 Refleksiivne kontroll muutub ebaefektiivseks, kui see on paljastatud. Üksik valeinfo narratiiv ei ole meie infovälja jaoks surmav, kuid Venemaale omane infovälja üleküllastamine õõnestab meie infofiltrit ning teeb seda haavatavamaks. Meie infofiltrit on võimalik kaitsta tõhusa strateegilise kommunikatsiooni ehk valenarratiivide ümberlükkamise, haavatavate sihtrühmade kaasamisega meediavälja ning jätkuva hübriidsõja-alase harimise abil. Seega aitab iga paljastatud propagandajuhtum tekitada immuunsust refleksiivse kontrolli vastu.

Kindlasti on võimalik kasutada refleksiivset kontrolli ka Venemaa enda vastu. Just seetõttu hoiab Venemaa hoolega saladuses oma tegelikke otsustusprotsesse, varjab oma inimeste ja ühiskonna infofiltreid ja eelistusi ning sulgeb üha kindlamalt oma inforuumi.

Varasemad rubriigis “Vana vein” ilmunud lood on: Vana vein uues pudelis: Kremli sekkumine USA valimistesse; Vana vein uues pudelis 2: Venemaa biolaborite narratiiv ning Vana vein uues pudelis 3: Ukrainat alavääristavad narratiivid N Liidus.

Soovitame

Propamon |

Don't Miss rs