Kui Niina Petrõkina võitis jaanuari lõpus Tondiraba jäähallis ajaloolise Euroopa meistrivõistluste kuldmedali, läks sotsiaalmeedia kihama. Lisaks väljapaistvale saavutusele – Eesti pinnal olümpialal peetud täiskasvanute Euroopa meistrivõistlustel võitis meie sportlane viimati kulla 1938. aastal – rõõmustas paljusid ka see, et 20-aastane sportlane andis intervjuu soravas eesti keeles. Õnnitluste sekka sattus siiski ka ports negatiivseid, eeskätt venekeelseid halvustavaid kommentaare. Nende põhisõnum oli lihtne: Petrõkina võit polevat päris, sest vene iluuisutajad ju EM-il ei osalenud.
Venemaa ja Valgevene sportlased ei võta tõesti paljudest rahvusvahelistest võistlustest osa ning ka Tallinnas peetud iluuisutamise EM polnud erand. See ei alaväärista kuidagi teiste riikide sportlaste saavutusi, sest miks on venelased ja valgevenelased rahvusvahelises isolatsioonis?
Põhjuseid on kaks: Venemaa agressioonisõda Ukraina vastu, mida Valgevene toetab. Teiseks ulatuslikud riiklikult toetatud ja juhitud dopinguprogrammid, mis vilistavad ausa spordi põhimõtetele.
Vene spordi militariseerimine ja doping
Doping on spordiga kaasnenud aastakümneid ja isegi spordikauged lugejad mäletavad jalgrattur Lance Armstrongi või jalgpallur Diego Maradona dopinguskandaale. Ent neil juhtumitel oli tegemist konkreetsete sportlaste ja nende tiimide otsustega, mitte riikliku süsteemiga dopingu tarvitamise toetamiseks ja varjamiseks nagu Venemaal.
Sellise ulatusliku süsteemi paljastas 2015. aastal endine Venemaa antidopingu juht Grigori Rodtšenkov. Praegu USAs tunnistajakaitse all elav Rodtšenkov kirjeldas kogu maailmale, kuidas vene dopingusüsteem oli üles ehitatud ja FSB poolt koordineeritud. Selle loo võtab hästi kokku Oscariga pärjatud dokumentaalfilm Icarus.
Venemaal on sport osaks riigi mainekujundusest, seda rakendatakse juba nõukogude ajast saadik. Teemat uurinud teadlased toovad välja, et spordi abil allutab totalitaarne riik inimeste kehad endale: „Spordi esimene roll on seotud klassikalise biopoliitilise püüdlusega rahva tervise, produktiivsuse ja ühtsuse poole, nn kollektiivse keha loomisega massiürituste, rituaalide, jagatud emotsioonide ja üksikute kehade allutamisega kollektiivsetele eesmärkidele. Riik kohtleb inimkeha kui ressurssi, mida saab natsionaliseerida või vähemalt kasutada rahva hüvanguks.“ (Andrey Makarychev and Sergei Medvedev (2024). Biopower in Putin’s Russia: from Taking Care to Taking Lives. CEU Press, lk 71-72).
Veel olulisem on spordi roll nende sõnul sõjategevuse asendajana: „Teises rollis liigub biojõud geopoliitika valdkonda, muutes spordi globaalse poliitilise konkurentsi areeniks ja tõlgendades seda rahvastevahelise proksi-sõjana. Spordist saab hilismodernne lahinguväli, kus sõdurite kehad asendatakse sportlaste kehadega”
Totalitaarne riik ehitab üles struktuurid, mis keskenduvad sportlikele saavutustele, mitte pelgalt rahvaspordile või tervisliku eluviisi propageerimisele. Kõik ressursid suunatakse väljavalitutele, ega toetata kõigi jaoks avatud spordiobjektide rajamist ja terviseedendamist.
Keskmine venelane elab teleülekande vahendusel kaasa heal juhul paarile konkreetsele sportlasele. Kõige rohkem huvitab teda aga riigi võistkonna saavutatud koht olümpiamängude medalitabelis, sest ainult nii saab tunda uhkust oma riigi üle.
Spordi militariseerimine kajastub ka rahatusskeemides. Nõukogude ajal justkui ei olnud professionaalseid sportlasi, kuigi trenn oli nende ainuke töö. Paljude jaoks oli tööandjaks miilits või armee – vastavalt Dünamo ja CSKA (Armee Keskspordiklubi). Paljud sportlased kannavad mundrit ka tänapäeval. Suusataja, kolmekordne olümpiavõitja Aleksandr Bolšunov on Rosgvardija kapten ning kahekordne olümpiavõitja ja 28 maailmarekordi omanik teivashüppaja Jelena Issinbajeva armee major.
Suurvõistlused kui suitsukate ja pehme jõud
Omaette võimalus spordi kasutamiseks propagandas on suurte tiitlivõistluste korraldamine. Mitmel korral on nende ajastamisega püütud varjutada riigi agressiooni.
Sotši taliolümpiamängud olid enneolematud mitte ainult ulatuslike vene sportlaste dopingujuhtumite pärast, vaid ka eelarve poolest. 2014. aastal toimunud mängud maksid 51 miljardit dollarit ning toitsid Venemaal korruptsiooniskeemide kaudu Putini lähikonda (võrdluseks: mullused Pariisi suvemängud maksid 8,2 miljardit). Kohe pärast erakordselt suurejooneliste talimängude lõppu alustas Venemaa Krimmi annekteerimist.
Sama skeem toimis juba 2008. aasta suvel, siis ootas Venemaa ära oma liitlase Hiina jaoks üliolulise Pekingi mängude lõpu ning ründas kohe seejärel Gruusiat.
Mõnikord on Venemaal õnnestunud suurte spordisündmustega luua illusioon normaalsusest ja „euroopalikkusest“. 2018. aastal Venemaal peetud jalgpalli MM tõi riiki miljoneid välismaa jalkafänne ning suured meediaväljaanded langesid vene propaganda lõksu, rääkides kui hästi eurooplasi Venemaal vastu võeti.
Nukker olukord ja tulevikuväljavaated
Pariisi olümpiamängudest võttis neutraalse lipu all osa vaid 17 Valgevene ja 15 Venemaa sportlast. Paljud võistlustele kvalifitseerunud vene sportlased jätsid olümpiale tulemata, sest pidasid sellist kohtlemist kohatuks. See näitab ilmekalt, et võisteldakse ikkagi rahvusliku uhkuse, mitte sportlike saavutuste nimel.
Vähesed tippsportlased mõistavad vene agressiooni Ukraina vastu hukka, enamik neist on vait. Kuigi viimastel aastatel süveneb teine tendents: tippsportlased vahetavad kodakondsust. Näiteks hiljuti teatas tipptennisist Darja Kassatkina, et mängib edaspidi Austraalia lipu all.
Kuvatõmmis: Gazeta.ru
Isolatsioon viib ka jaburate olukordade ja rekorditeni. Näiteks vene jalgpallikoondis uhkustab, et neile pole juba kaheksa mängu ehk 774 mänguminuti jooksul ühtegi väravat löönud. See on nii, sest mängitakse ainult selgelt nõrgemate ja Venemaast geopoliitiliselt sõltuvate riikide koondistega. Viimased vastased olid Valgevene, Kuuba, Sambia, Serbia, Grenada, Vietnam, Brunei ja Süüria…
Millal naasevad vene sportlased normaalsetele võistlustele? See sõltub riigi käitumisest. Uus ROKi president Kirsti Coventry andis mõista, et arutelu selle üle on võimalik. Tõsi, palju sõltub konkreetsete alaliitude otsustest. Vene kõneisikud on juba rõõmustanud, et Coventry pärineb “venemeelsest” Zimbabwest ning meedia rõhutab, et Coventry võistles rahvusvahelisel areenil ka siis, kui tema koduriik oli sanktsioonide all.
Venemaa suusaliidu president Jelena Välbe sõnas mullu suisa, et venelaste võistlustele naasmiseks oleks piisanud Londoni kesklinna pommitamisest. See mõte ületas isegi Venemaal taluvuspiiri ning seda taunisid Riigiduuma liikmed.
Pärast märtsi keskel president Donald Trumpiga peetud telefonikõnet teatas Vladimir Putin, et kahe riigi hokiliigade staarid võiks omavahel esindusmänge pidada. Sisuliselt naastaks sellisel juhul külma sõja aegse malli juurde, kuigi vene dopingu- ja propagandamasinad on sellest ajast saadik kõvasti arenenud ja veelgi rohkem ühte kasvanud.
Kuvatõmmis: Sportbox.ru
Hoki on Venemaa rahvuslik uhkus ning Putini jaoks oleks see suur propagandavõit, mis näitaks kodupublikule tema võimet viia oma sportlased rahvusvahelisest isolatsioonist välja. Rahvusvaheliselt tekitaks USA-Venemaa tipptasemel hokikohtumine paljudele teisele spordialaliitudele, mis alates 2022. aastast on venelasi staadionitelt eemal hoidnud, tugeva surve Trumpi eeskuju järgimiseks.
