Rahvusraamatukogu üllitas äsja käsiraamatu „Kuidas orienteeruda infokülluses“, mille eesmärk on arendada täiskasvanud inimeste meediapädevust. Propastop tutvustab täna uut üllitist intervjueerides selle kaasautoreid Kristiina Kaju ja Kateryna Botnari Rahvusraamatukogust.
Raamatu esimene tiraaž on 500 eksemplari, aga see on saadaval ka e-raamatuna. Raamatust saab meeldivalt kiire ülevaate näiteks sellistest teemadest nagu tähelepanumajandus, klikisööt, kunstmuru, tajuvead meedia tarbimisel, ühismeedia platvormide manipulatsioonid ning tehisaru jõudsast pealetungist meie ellu. Aga lahti on kirjutatud ka erinevate pettuste liigid: veebilehtede võltsimine, libakontode kasutamine, identiteedivargus jm.
Rahvusraamatukogu on tegelenud meediapädevuse arendamisega süstemaatiliselt juba aastaid. Seni on teie tegevus olnud rohkem suunatud koolinoortele, kust tuli mõte pakkuda uusi teadmisi ka täiskasvanud inimestele?
Kristiina Kaju (KK): Jõudsime kollektiivselt järeldusele, et meil on vaja materjali koolitajate õpetamiseks. Teine põhjus on see, et vene keeles kvaliteetset meediapädevust tutvustavat sisu ei olnudki ja sellepärast on raamat kakskeelne.
Kateryna Botnar (KB): Ega ka eesti keeles ei ole viimastel aastatel ilmunud sellist õpperaamatut, kuigi palju on ilmunud raamatuid meediapädevusest või ajakirjandusest.
Loome rahvusraamatukogus oma meediapädevuse ekspertide ja koolitajate võrgustiku ja mõtlesime, et igaüks neist võib raamatu jaoks omal teemal kirjutada. Julia Rodina MTÜst Tuleviku Meedia koolitab meediapädevuse teemal venekeelseid õpetajaid, seetõttu kirjutab ta ka raamatus mitmel meediapädevusega seotud teemadel.
Kui te oma käsiraamatu struktuuri hakkasite koostama, siis kas te võtsite snitti haridusministeerium meediapädevuse õppekavast?
KK: Veidike ikka, kuigi meie mõtlesime rohkem täiskasvanute peale ning raamat on mõeldud raamatukoguhoidjatele ja teistele edasikoolitajatele. Haridusministeeriumi õppekava oleme oma töös varasemalt juba kasutanud.
KB: Meil on meediapädevuse võrgustik, mida haridusministeerium veab. Aga täiskasvanuid huvitavad natuke teised teemad kui koolide õppekavas olevad. Meie käsiraamatus on juttu internetipettustest, näiteks armupettustest, millega noored kokku ei puutu. Kuigi vist nn Omniva pettused on juba kõigile vanuserühmadele tuttavad.
Kes on teie käsiraamatu sihtrühm, sest täiskasvanud inimesi on palju ning nad jagunevad väga erinevatesse rühmadesse?
KB: See õpik on mõeldud edasikoolitajatele, kes hakkavad meediapädevust rahva seas edasi tutvustama. Raamatukogutöötajad, kogukonnakeskuste ja päevakeskuste esindajad, kes puutuvad inimestega igapäevaselt kokku. Neil tuleb inimestega juttu ka sellistel teemadel nagu internetipettused või õngitsuskirjad.
Meie esimesed koolitused on näidanud, et sellise raamatu järgi on suur vajadus.
Teie raamatus on info lühidalt ja selgelt esitatud. Ka meediapädevuse teemal pole probleemiks infopuudus, vaid info üleküllus. Näiteks haridusministeeriumi meediapädevuse õppekavas on palju materjali, aga see on halvasti liigendatud ning õpetajatel on igapäevatöös seda tülikas kasutada. Kuidas teie tegite oma käsiraamatu puhul suurest infomassiivist need rasked valikud: millised teemad tuleb raamatusse võtta, millised välja jätta?
KB: Me jõudsime ühiselt järeldusele, et üks osa käsiraamatust kirjeldab klassikalist meediapädevust ja info usaldusväärsuse hindamist. Teine osa tegeleb digipettuste ja lisaks tehisintellektiga.
Valisime sellised teemad, mis seostuvad inimeste varasemate teadmistega, aga annavad võimaluse hakata edasi mõtlema. Näiteks on meil raamatus juttu armupettust ning inimene saab ise edasi mõelda, milliste pettustega võib ta veel digimaailmas kokku puutuda.
Või teise näitena – kui saad selle raamatu abil teada mõistest kunstmuru, siis hakkad rohkem tähelepanu pöörama teistele võimalustele infoga manipuleerimiseks.
Kui te kirjutasite internetipettustest, siis kui palju te tegite koostööd politseiga?
KB: Õpiku tegemisse ei olnud politsei otseselt kaasatud, selle valdkonna ekspert on meil Diana Poudel. Politseiga on meil koostöö küll, kui oleme neid kaasanud koolitustele.
Kui palju meie raamatukogud teevad selliseid koolitusi, kus räägitakse inimestele nii meediapädevusest kui internetipettuste vältimisest?
KK: Selle projekti eesmärk on, et need koolitused läheksid käima ja raamatukogud hakkaksid neid tegema. See ei pea olema tingimata koolitus – võib olla kohtumine meediapädevuse eksperdiga või vestlus neil teemadel. Aga eesmärk on tõesti see, et raamatukogud kutsuksid oma kogukondades inimesi kokku ja tegeleksid ka nende teemadega. Raamatukogud saavad pädevaid koolitajaid leida ka rahvusraamatukogu vahendusel.
KB: Piltlikult öeldes võib meediapädevuse loomiseks oma telgi püsti panna laatadel, festivalidel, mitmesugustel kogukonna üritustel. Alati ei ole vaja ka rääkida, oleme kasutanud info levitamiseks ka ristsõnu ja viktoriine.
Kui te olete suhelnud oma väliskolleegidega, siis kui hea või halb on teie kogemuse kohaselt eesti inimeste meediapädevus naabritega võrreldes?
KK: Minu kogemus Leedus näitas, et nende raamatukogudes on meediapädevusega tegelemine paremal järjel kui meil. Selle projektiga me jõuame neile järgi. Samas ei ole Leedus ja Lätis koolide õppekavas meediapädevust sees ning selles osas on jälle meil asi parem.
Erinevus ongi see, et Eestis tegeletakse palju noorte meediapädevusega, lisaks õppekavale ka paljude erinevate mittetulundusühingute abil. Aga meediapädevus langeb vanuse kasvuga, meediapädevuse mõttes on unustatud inimesed vanuses 55 või 60 aastat. Nemad peaksid selles maailmas nagu ise hakkama saama.
KB: Rääkides kolleegiga Deutche Wellest selgus, et neil Saksamaal ei ole asjad kaugeltki nii hästi kui meil Eestis. See on suur asi, et Eestis on meediapädevus kooli õppekavas. Kui me praegu õpetame lapsi, siis kannab see tegevus vilja mõne aasta pärast.
Meediapädevuse õpetamine on palju keerulisem kui inglise keele või matemaatika õppimine, sest inglise keel ja matemaatika ei muutu põhjalikult iga kümne aasta järel. Aga meediapädevuse maailmas muutuvad asjad uue tehnoloogia peale tuleku tõttu tundmatuseni. Kuidas te olete oma käsiraamatus arvestanud sellega, et meedia- ja digipädevuse oskused aeguvad kiiresti?
KB: Tegelikult on nii, et kui me õpetame meediapädevusi või kitsama näitena tuues internetipettuste ära tundmist, siis me tegelikult õpetame inimestele kriitilist mõtlemist. See peab muutuma automaatseks, et inimene ei kliki tundmatult aadressilt tulnud kirjas olevale lingile. Ja käitub samal moel ka digitehnoloogia uuenedes.
Meediapädevus peaks olema nagu trepist alla kõndimine – keegi ei mõtle ju alla kõndides, et nüüd tõstan paremat jalga ja seejärel vasakut jalga. Me teeme seda automaatselt. Samal moel peaksime käituma ka meediapädevate inimestena automaatselt turvalisust tagavaid reegleid järgides.
Isegi kui meediapäevusega seoses tulevad uued teemad ja tekivad uued tehnoloogiad, siis inimeste hoiak peab samaks jääma. Hoiak, et enne otsustamist tuleb süveneda, enne klikkamist tuleb teha hingamispaus järelemõtlemiseks, et me ei reageeriks emotsioonidest lähtudes.
KK: Mina kirjutasin käsiraamatus tajuvigade peatüki. Üks tajuviga on kolmanda isiku efekt (ingise keeles third-person effect) – me arvame kogu aeg, et meid valeinfo ei puuduta, meiega midagi ei juhtu. See tunne on petlik, see on tajuviga.
Tean mitut väga intelligentset inimest, kes on ahastuses selle pärast, et ema või isa on end lasknud ära lollitada Kremli jutupunktidel või erinevatel uhhuu-teooriatel. Kas teie käsiraamat võib aidata ka sellist meeleheitel inimest oma uhhuu-usku lähedasega suhtlemisel?
KK: Te mõtlete kodaniku abiraamatut „Kuidas ennast kaitsta?“ (naerab). Meil on käsiraamatus rubriigid „Kuidas ennast kaitsta?“. Kui inimene need läbi töötab, siis ta oskab ehk nõu anda ka oma emale.
KB: Inimestel tekib uhhuu-teaduste vastu huvi vandenõuteooriate vastu siis, kui ta teadlikult või alateadlikult on sattunud mingisse infomulli. Võibolla paljud inimesed ei teagi, et ta on mullis ja loeb ainult neid postitusi, mille sisu talle meeldib. Ja jätab vahele need, mille sisuga ta nõus ei ole.
Siin tulevad mängu suurte sotsiaalmeedia platvormide algoritmid, mis inimestega manipuleerivad. Sellest kirjutab ka teie käsiraamat. Inimesed arvavad, et nemad valivad, mida nad netis loevad või vaatavad. Tegelikult annab selle sisu neile suuresti ette algoritm, mis lähtub omaniku soovist maksimaalselt kasumit teenida.
KB: Loodame, et inimene loeb seda raamatut ja see mõjutab teda. Näiteks tekib tal huvi, kes on autor Julia Rodina ja ta guugeldab tema nime, et rohkem infot saada. Võibolla siis mõjutab selline huvi ka algoritme – kui see inimene tundis huvi Rodina ja meediapädevuse vastu, järelikult tuleb sellele inimesele rohkem vastavat infot suunata. (Naerab).
Me üritame tekitada inimestes huvi sügavamate teadmiste vastu meediavaldkonnas. Kuigi see raamat on lihtsasti kirjutatud, avab ta meediamaailma süvitsi ja hästi.
Kas teil on oma töös juhtunud mõni koomiline lugu meediapädevusega tegeledes?
KK: Meil on koolitusel selline harjutus, et inimene peab teksti sisu teisele inimesele edasi andma kuulujutu vormis. See teeb alati palju nalja.
KB: Tukkusin kunagi bussis, ja kui ärkasin, vaatasin Facebooki. Näen mingit kuulutus ja loen sealt: „vananemise eri“. Mis asi on vananemise eri? Mingi kuldse sügise üritus? Kui kuulutust viieteistkümnendat korda üle lugesin, sain aru: „otsime vaneminseneri“.
See on nagu professionaalne dementsus, et kui tegeled palju vananemise teemaga, siis loedki hoopis „vananemise eri“.
Käsiraamat „Kuidas orienteeruda infokülluses?“ on valminud projekti “MeediaRadar” raames. Projekti esimeses etapis on raamatukogutöötajatel, kogukondade arendajatel, kultuuritöötajatel ja täiskasvanute haridusega tegelevatel koolitajatel võimalik end täiendada digi-, meedia- ja infopädevuse teemadel fookusega teadmiste edasiandmisele oma kogukonnale ja ka erineva keele- ka kultuuritaustaga inimestele.
Projekt viiakse ellu aastatel 2024-2028 ning seda kaasrahastab Šveitsi vähendamaks majanduslikke ja sotsiaalseid erinevusi Euroopa Liidus.
