Möödunud nädalal toimus Kaliningradis teaduslik-praktiline konverents „Vene kaasmaalaste olukord Balti regiooni riikides“, mille korraldas Välismaal Elavate Venemaa Kaasmaalaste Õiguskaitse- ja Toetusfond. Tänavu pöörati erilist tähelepanu Venemaale ümberasumise teemale, motiveerides selleks mitte ainult kaasmaalasi – kelleks Venemaa võimud peavad praktiliselt kõiki vene emakeelega inimesi – vaid ka välismaalasi.
Fotode põhjal osales üritusel ka endine erakonna KOOS juhatuse liige, praegune ühenduse „Vmeste“ Balti piirkonna juht Oleg Ivanov, kes elab nüüd Venemaal. Konverentsist tehti reportaaže venemeelses, ent end Läti meediakanalina esitlevas Telegrami-kanalis „Sprotid paguluses“. Reporteriks oli Ivanovi hea tuttav, meediakontserni Rossija Segodnja töötaja Aleksei Stefanov, kes on ise Lätist lahkunud ning sai hiljuti Venemaa kodakondsuse.
Venemaale ümberasumise teemale keskenduti põhjusel, et mullu 19. augustil allkirjastas president Vladimir Putin määruse „Humanitaarabi osutamisest isikutele, kes jagavad traditsioonilisi vene vaimseid ja moraalseid väärtusi“. Selle määruse kohaselt võivad nende riikide elanikud, mille võimud sunnivad kodanikele peale „destruktiivseid neoliberaalseid ideoloogilisi seisukohti“, saada lihtsustatud korras Venemaal ajutise elamisloa kuni kolmeks aastaks.
Venemaa valitsusmeelse väljaande “Vedomosti“ andmetel oli seisuga 24. märts 2025 sellise elamisloa taotluse esitanud 800 inimest.
Kaliningradi konverentsil toimus Riigiduuma liikme Maria Butina juhtimisel eraldi sessioon, mis oli pühendatud Venemaa piirkondade kogemustele välisriikidest pärit ümberasumisprogrammide elluviimisel. Butina (alumisel fotol) sai laiemale avalikkusele tuntuks 2018. aastal, kui ta vahistati USAs süüdistatuna välisagendina tegutsemises ja katsetes imbuda USA poliitikat kujundavatesse organisatsioonidesse. Aasta hiljem saadeti ta Venemaale ning veel kaks aastat hiljem viis võimupartei Ühtne Venemaa ta oma nimekirjas parlamenti. Kaliningradis teatas Butina, et Venemaa riiklikku ümberasumisprogrammi võidakse kaasmaalastelt laiendada kvalifitseeritud spetsialistidele teistest riikidest, kui need inimesed kannavad „vene vaimseid ja moraalseid väärtusi“.
Lisaks arutati Kaliningradis ka suuremahulise riikliku kaasmaalaste Venemaale tagasipöördumise programmi tulemusi. Ka selle programmi algatas president Putin oma määrusega juba 2006. aastal. Venemaa siseministeeriumi migratsiooniküsimuste peavalitsuse ülema asetäitja Vitali Jakovlev teatas, et Venemaale on nimetatud programmi abil ümber asunud üle 1,2 miljoni inimese, kuid seda arvu ei ole võimalik kontrollida.
Lähtudes Telegrami kanalites ilmunud infost, rääkisid Venemaale ümberasumise tulemuslikkusest Omski, Nižni Novgorodi, Pihkva, Kaluga, Leningradi, Kaliningradi ja teiste oblastite esindajad. Kõik nad kinnitasid valmisolekut võtta vastu uusi ümberasujad Läänest.
Lisaks riiklikele programmidele tegelevad Venemaal ümberasujate motiveerimise ja toetamisega mittetulundusühingud. Näiteks organisatsioon “Tee koju” registreeriti 2023. aasta alguses ning tegeles esialgu Saksamaalt pärit venekeelsete ümberasujate abistamisega. Kuid kahe aasta vältel on organisatsiooni juhi Anatoli Bubliku (alumisel pildil) väitel neile laekunud 180 000 päringut enam kui 25 riigist ning nende abiga on Venemaale ümber asunud üle 10 000 inimese. Ka neid andmeid pole võimalik kontrollida.
„Tee koju“ vastab üsna operatiivselt kasutajate küsimustele ümberasumise kohta oma Telegrami kanalil, millel on ligi 41 000 jälgijat. Nende YouTube’i kanal jagab ümberasujate lugusid, kus inimesed kiidavad üksmeelselt elu Venemaal ja kiruvaid neid riike, kus nad varem elasid. Nende hulgas on ka endisi Eesti elanikke ning pisut rohkem Lätist ära kolinud inimesi.
Kommunikatsiooniekspert Raul Rebane tutvustas hiljuti dokumentaalfilmist „Pribaltika. Vene valik“ leitud Läti kodaniku Ivo Miglinši lugu, kes kolis koos Vene kodanikust abikaasaga Novgorodi oblastisse. Miglinš tegi propagandafilmi kohaselt kodakondsuse saamiseks ära Venemaa ajaloo, seadusandluse ning vene keele eksamid.
“Huvitav on, et ka Venemaal tahetakse kodakondsuse andmiseks taotlejalt riigikeele oskust, seaduste ja ajaloo tundmist ja seal seda diskrimineerimiseks ei peeta,” ironiseeris Rebane. “Filmis pakutakse Balti natsionalistlike poliitikatega toime tulekuks kolme varianti: leppimist, vastuhakkamist ja ärasõitmist. Filmi kohaselt on ära sõitnud inimesed uuel kodumaal üliõnnelikud. Kõik on Venemaal parem kui siin.”
Ümberasumise abil üritab Venemaa näidata oma atraktiivsust ning tõestada, et Kremli kauaaegne narratiiv “roiskuvast läänest” peab paika. Ent näiteks Lätist pärit ümberasujate arvukus on seletatav Läti riigi tegevusega.
Lätis alalise elamisloaga elavad Venemaa kodanikud peavad hiljemalt tänavu 30. juuniks sooritama riigikeele eksami. Läti immigratsiooniseaduse kohaselt lõppes Venemaa kodanike alaliste elamislubade kehtivus juba septembris 2023. Lätis edasi elamiseks pidid vene kodanikud taotlema Euroopa Liidu alalise elaniku staatust, mille saamiseks tuleb omakorda tõendada Läti riigikeele oskust vähemalt algtasemel ning äraelamist võimaldavate rahaliste vahendite olemasolu. Viimasel hetkel enne nõuete jõustumist pikendati Venemaa kodanike jaoks nõuete täitmise tähtaega kahe aasta võrra, kuid tänavu suvel kukub ka see tähtaeg.
„Tee koju“ YouTube´i kanal reklaamib paljude edulugudega õnnelikku ümberasumist Venemaale.
Kalingradi konverentsil mainiti muuhulgas ära Eesti põhiseaduse muudatus, mis võtab Venemaa ja Valgevene kodanikelt õiguse hääletada kohalikel valimistel, ning muudatused kirikute ja koguduste seaduses, mis sunnivad Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirikul (alates eelmisest nädalast kannab uut nimetust Eesti Kristlik Õigeusu Kirik) loobuma kanoonilisest alluvusest Moskvale.
Lõppavaldusse kirjutati Balti riikide kohta sisse traditsioonilised süüdistused venekeelse vähemuse õiguste rikkumises: kodakondsuseta staatuse säilitamine, venekeelse hariduse likvideerimine, ajaloo „võltsimine“, õigeusu kiriku tagakiusamine, assimilatsioonipoliitika jne. Kuid seekord lisandusid uued punktid, milles Venemaa võime ja kodanikuühendusi kutsuti üles:
- looma andmebaas ohuolukorras viibivatest kaasmaalastest, kus hinnatakse nende võimaliku represseerimise tõenäosust;
- leidma uusi koostöövorme Venemaa toetajatega välismaal;
- suurendama sihipärast rahalist toetust ümberasumisega tegelevatele mittetulundusühingutele.
Kaasmaalastega tegelemine on Venemaa jaoks esiteks oluline demograafilisest seisukohast, sest hiigelsuure territooriumiga ning praeguseks 146 miljoni elanikuga riigi rahvaarv väheneb. Ukraina sõda on demograafilist kriisi võimendanud ning ümberasujad aitavad seda tendentsi veidigi leevendada.
Ent veel olulisem on välismaal elavate kaasmaalaste ümberasustamine propagandistlikust seisukohast, sest Vene Föderatsiooni elanikest enamik pole kunagi välismaal viibinud. Nende jaoks kinnitavad ka väheste ümberasujate näited, et Putini Venemaa on parem elukoht kui valede väärtustega ning vireleva majandusega Euroopa.
Putini Venemaa tegelemine ümberasujatega meenutab üht nõukogude aegset anekdooti esimese maailmasõja aegse genotsiidi tõttu Egiptusesse pagenud Armeenia perekonnast. Vaesuses virelenud pere otsustas naasta ajaloolisele kodumaale ehk Armeenia NSVsse. Kuna teati, et N Liidus kehtib range tsensuur, siis lepiti Egiptusesse jäänud sugulaste ja sõpradega kokku, et tegelikku olukorda nõukogudemaal kirjeldab Jerevanist saadetud perekonnapilt: kui fotol seistakse, siis on olukord nõukogude Armeenias hea, kui istutakse, siis on olukorda halb.
Pärast pikka ootamist saabus Egiptimaale perekonnapilt, millel ajaloolisele kodumaale tagasi rännanud armeenlaste perekond… pikutas.
