Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik* (MPEÕK) sattus esimest korda meedia tähelepanu keskmesse 2022. aasta septembris, kui tollane siseminister Lauri Läänemets nõudis Eesti Õigeusu Kiriku metropoliit Jevgenilt (kodanikunimega Valeri Rešetnikov) selget seisukohta Moskva ja kogu Venemaa patriarhi Kirilli avalduste kohta. Kirill väitis ja väidab, et Ukraina sõjas hukkunud vene sõdurid toovad „isamaa nimel ohvreid“ ja nende ohverdus „lunastab nende patud“.
Eesti valitsus mõistis Kirilli sõnad hukka kui selge soovi mõjutada õigeusklikke ja Venemaa agressiooni õigustamise. Kuna metropoliit Jevgeni ei võtnud Venemaa agressiooni suhtes selget seisukohta, ei pikendatud mullu tema elamisluba Eestis.
MPEÕK pole tänini distantseerunud patriarh Kirilli ideoloogiast. Kirill on nimetanud sõda „metafüüsiliseks võitluseks“, mille käigus Venemaa kaitseb traditsioonilisi väärtusi lääne mõju eest.
Seisukohata piiskop
Välja saadetud metropoliit Jevgenit abistab õigeusklike vaimuelu juhtimisel Tartu piiskop Daniel. Vastuseks küsimusele MPEÕK lahkumise kohta Moskva patriarhaadi alluvuse alt on Daniel korduvalt vastanud, et autonoomne struktuur ei saa end ise kõrgemast kirikuvõimust täiesti vabaks ja iseseisvaks kuulutada. „Riigivõimu esindajad sunnivad meid katkestama kõik kanoonilised sidemed Moskva Patriarhaadiga, kallutades meid seeläbi lõhenemise poole, mis on raske kanooniline kuritegu,“ on Daniel ajakirjanduses väitnud.
Piiskop Danieli väitel väljendab Venemaa õigeusukiriku seisukohta mitte patriarh, vaid kiriku Sinod (kristliku kiriku valitsemis- või nõuandev kogu). „Sellist kirikukogu, mis oleks vastu võtnud seisukoha Ukraina sõja kohta, ei ole toimunud,“ õigustas piiskop Daniel Vene Õigeusu Kirikut.
Kuvatõmmis: https://et.orthodox.ee/
Klooster ei mõista sõda hukka
Tänavu veebruari alguses saatis Pühtitsa kloostri iguumenja Filareta Kalatšova Eesti võimudele kirja, milles ta väitis, et kavandatavad muudatused kirikute ja koguduste seaduses võivad viia 96 nunna koduks oleva kloostri sulgemiseni. „Oleme maailmast lahkunud, meie jaoks on kauged poliitilised probleemid, me elame väljaspool poliitikat teenides Jumalat palve ja tööga – aga meid sõna otseses mõttes tiritakse poliitikasse ja süüdistatakse soovimatuses dialoogi pidada,“ kirjutas Filareta.
Veebruaris Riigikogus esimese lugemise läbinud kirikute ja koguduste seaduse muutmise seaduse eelnõuga keelatakse Eestis tegutsevatel kirikutel, kloostritel ja muudel usulistel ühendustel majanduslik või juhtimisalane seotus välisriikide institutsioonide või isikutega, kes ohustavad Eesti julgeolekut, avalikku korda või põhiseaduslikke põhimõtteid. (Tõenäoliselt lõpetatakse seaduseelnõu teine lugemine järgmisel kolmapäeval.) Seega keelustab seadusemuudatus jõustumise korral usuliste organisatsioonide juhtimise Moskvast ehk tegeleb juriidiliste probleemidega. Seadus ei võta õigust olla õigeusklik ning järgida oma usulisi veendumusi. Nii pole tegemist ka põhiseaduses sätestatud usuvabaduse piiramisega.
Postimehe ajakirjaniku küsimusele, kas iguumeenja Filareta ja Pühtitsa kloostri jaoks on Venemaa käitumine Ukrainas ränk patt, vastas kloostriülem, et „ei saa nende sündmuste üle kohtumõistjaks olla“. Nagu ametlik Kremli propaganda ei nimeta ka Filareta sõda Ukrainas sõjaks.
Iguumenja Filareta on korduvalt rõhutanud, et Pühtitsa kloostri stavropigiaalne ehk otse patriarhile alluv staatus ei võimalda tal jurisdiktsiooni vahetada.
See on eksitav väide, sest Moskva patriarhaadi alluvusest lahkumiseks on mitmeid võimalusi: esiteks võib Moskva patriarhaat ise kloostri teise jurisdiktsiooni alla anda, kuigi see on loomulikult väga ebatõenäoline võimalus. Teiseks võivad sekkuda kohalikud võimud ning oma seadustega muuta kirikliku organisatsiooni staatust. Kolmas võimalus on kloostri enda võimalik otsus lahkuda Moskva patriarhaadi alt. See võib tekitada konflikti Moskva patriarhaadiga, kuid põhimõtteliselt võib klooster liituda Konstantinoopoli Õigeusu Kirikuga või Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikuga, mis kuulub Konstantinoopoli patriarhaadi alluvusse. Kui Pühtitsa klooster otsustab minna teise jurisdiktsiooni alla, võib ta pöörduda Konstantinoopoli patriarhi poole, kes võib võtta kloostri oma vaimulikku hoolekandesse.
Näiteks Kiievi Petšerski suurklooster ehk koobasklooster teatas 2022. aastal suhete katkestamisest Moskva patriarhaadiga ning kuulub nüüdsest täielikult Ukraina Õigeusu Kiriku juhtimise alla. See tõestab, et kloostrid võivad kiriklikku alluvussuhet ise muuta, kui nad seda soovivad ning neil on selleks riigi toetus.
Kas lahkulöömine on patt?
Iguumenja Filareta kordab intervjuudes, et Moskva patriarhaadi alluvusest lahkumine tähendab kirikulõhet ning kohutavat pattu.
Autokefaalia (kirikukorralduse vorm, mille puhul on kohalikul kirikul täielik iseseisvus) ei ole hereesia (kehtestatud või üldtunnustatud kirikuõpetusest ja usudogmadest kõrvalekaldumine ) ega patt, kui see toimub kooskõlas kanooniliste reeglitega. Ka tänapäeva ajaloos on näiteid suhete katkestamisest Moskva patriarhaadiga – Ukraina Õigeusu Kirik kuulutas Moskva patriarhaadist lahkumise välja 27. mail 2022 ning Läti Õigeusu Kirik lahkus samuti Moskva alluvusest.
Iguumenja Filareta on sellest teadlik. Muidugi ei nõustu Moskva patriarhaat selliste otsustega ning seega ei ole väited „lõhenemisest“ ja „patust” teoloogilised. See on Moskva patriarhaadi poliitiline retoorika, mis lähtub soovist säilitada oma kontrolli Eesti õigeusklike üle. Moskva patriarhaadi alluvusest lahkumine ei oleks kiriklik lõhenemine, vaid administratiivsete sidemete katkestamine poliitilistel ja moraalsetel põhjustel – soovimatusest alluda patriarh Kirillile, kes toetab Venemaa sõda Ukraina vastu.
Kuvatõmmis: Varro Vooglaid, Facebook.
Eesti kirikul tasub Lätist eeskuju võtta
Meenutame Läti näidet: pärast Venemaa täiemahulise sõjalise sissetungi algust Ukrainasse 2022. aasta veebuaris tõstatas Läti valitsus Läti Õigeusu Kiriku ees samuti küsimuse kanooniliste sidemete katkestamisest Moskva patriarhaadiga. Läti võimude algatusel toimus õigeusu kiriku lahkumine Moskva patriarhaadi alt üsna kiiresti. Juba septembris 2022 võttis Seim vastu seadusemuudatused, mis kohustasid Läti õigeusu kirikut muutuma autokefaalseks ja Moskva patriarhaadist sõltumatuks.
Seadus jõustus 1. jaanuaril 2023 ning riik kinnitas Läti Õigeusu Kiriku kui iseseisva kiriku staatuse ka seadusandlikult. Läti Õigeusu Kiriku metropoliit Aleksandr (Kudrjašov) vältis algul selget seisukohavõttu kavandatava seadusemuudatuse suhtes, aga 2023 kinnitas Läti Õigeusu Kirik ametlikult oma põhikirjas uue autokefaalse staatuse, mis on vastavuses Läti seadustega.
Moskva patriarhaadi reaktsioon oli ootuspärane: Vene Õigeusu Kirik ei tunnistanud Lätis toimunud muutust ning väitis, et Läti Õigeusu Kirik sõltub kanooniliselt endiselt Moskvast. Patriarh Kirill nimetas Läti kiriku seisundit „võltsautokefaaliaks“ ning Läti võimude otsust „riigi jämedaks sekkumiseks kirikuellu“.
Lahkuda ei saa jääda**
Nii piiskop Daniel kui Pühtitsa kloostri ülem iguumenja Filareta väidavad jätkuvalt, et Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik ei saa iseseisvalt Moskva patriarhaadi alluvusest lahkuda. Kuigi kiriklik autokefaalia vastab kanoonilistele reeglitele, mille alusel said 20. sajandil autokefaalia ka Poola, Tšehhi ja Ameerika õigeusu kirikud.
Kokkuvõttes on Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirikul vähemalt kolm võimalust Moskva patriarhaadi alluvusest lahkumiseks: esiteks autokefaalia välja kuulutamine, teiseks üleminek Konstantinoopoli patriarhaadi jurisdiktsiooni alla ning kolmandaks iseseisva kirikliku struktuuri loomine, mida hiljem tunnustatakse samal moel nagu seda tehti Ukraina Õigeusu Kiriku puhul.
* Sinodi istungil valiti 10. jaanuaril 2025 kirikule uus nimi – Eesti Kristlik Õigeusu Kirik, kuid uue nimevaliku seaduslikkuse peab veel kinnitama kohus.
** Sõnamäng, mille puhul lause tähendus sõltub koma asukohast ning on vastandliku tähendusega: “Lahkuda, ei saa jääda” või “Lahkuda ei saa, jääda”.
