Eelmisel sügisel jälgisid ning analüüsisid mõned Tallinna Ülikooli eriala “Sotsiaalmeedia ja ühiskond” magistrandid õppejõud Jaana Davidjantsi juhendamisel venekeelseid ühismeedia rühmi. Pavel Prokopenko uuris 56 000 järgijaga Facebooki rühma Русскоязычная Эстония ning Propastop avaldab siinkohal kokkuvõtte tema tööst.
Prokopenko analüüs tuvastas rühmas Русскоязычная Эстония (Venekeelne Eesti) valeuudiste leviku, misogüünia kasutuse, bandwagoni ehk rahvamehe efekti ning inimestega manipuleerimise polariseerimise abil. Prokopenko sõnutsi tuginevad desinformatsiooni levitavad narratiivid suuresti emotsioonide kasutamisele, just negatiivsed emotsioonid võimendavad maailmavaatelisi erimeelsusi ning tekitavad inimestes usaldamatust.
Ühismeedias toimib kõige edukamalt viha õhutamine
Steve Rathje, Jay J. Van Bavel ja Sander van der Lindeni (2021) uuringu kohaselt muudab ühismeedia postitusi viraalseks viha vastandlike seisukohtade suhtes. Kuigi sotsiaalmeediaplatvormid ei ole täielikult läbipaistvad oma algoritmide tööpõhimõtete osas, teatas Facebook mõni aasta tagasi postituses „Inimeste lähendamine”, et muutis oma algoritme väärtustamaks „sügavamaid” seotuse vorme, nagu postitustele tehtud reaktsioonid ja kommentaarid. „Iroonilisel kombel olid postitused poliitilistest vastasgruppidest eriti tõhusad kommentaaride ja reaktsioonide, ja eriti just „vihase” reaktsiooni tekitamisel,” tõdes uuring.
Naistevihkamine kui desinformatsiooni tööriist
Üheks silmapaistvaks nähtus Русскоязычная Эстонияs oli laialdane misogüünia ehk naistevihkamine, mis oli suunatud silmapaistvate naispoliitikute, nagu (toonane USA presidendikandidaat) Kamala Harrise ja Kaja Kallase vastu. Selline suhtumine vastab Jane’i (2016) soolise kübersallimatuse käsitlusele, mille kohaselt teenib veebipõhine misogüünia sageli poliitilisi huve, õõnestades naispoliitikute usaldusväärsust ja juhtimisvõimet.
Русскоязычная Эстонияs võimendati misogüünseid narratiive sihipärase kriitika ja pilkamise kaudu, esitledes näiteks Harrist ja Kallast ebakompetentsete ja oma ametikohale ebasobivatena. Naispoliitikuid halvustav narratiiv kinnistab ebaõiglaseid soolisi stereotüüpe, aga juhib tähelepanu kõrvale ka naiste tõstatatud poliitilistest küsimustest.
Näiteks Kaja Kallase juhtimisstiili puudutavad kommentaarid raamistasid teda kui emotsionaalselt ebapädevat isikut, ning selline taktika on laialt levinud võimukate naiste alavääristamiseks. Naiste meestest suuremat emotsionaalsust rõhutavad narratiivid kasutavad ära auditooriumi eelarvamusi, sest sotsiaalseid hierarhiaid kinnistatakse kultuuriliste narratiivide kaudu, mis vähendavad teatud gruppide väärtust. „Pidev naisjuhtide ründamine tugevdab traditsioonilisi soorolle, suunates tähelepanu üldistelt probleemidelt isikustatud poliitilisele vastutusele,“ tõdes Prokopenko.
Bandwagoni ehk rahvamehe efekt
Ingliskeelse demagoogiavõtte nimetus “bandwagon efect” on eesti keelde tõlgitud kui “rahvamehe argument. Ingliskeelne nimetus võeti kuuldavasti kasutusele ajal, mil poliitikud veel koos muusikutega hobuvankrites mööda oma valimisringkondi ringi sõitsid ja vankritel seistes muusika saatel oma valimislubadusi karjusid. Kõiki, kes kandidaati toetasid, kutsuti paraadiga ühinema ja hobuvankrile hüppama, et nõnda oma toetust väljendada. Nii tekitati pealtvaatajates soov liituda inimestega, kes juba prii sõitu nautisid.
Rahvamehe efekt tähistab nähtust, kus avalik arvamus mõjutab iseennast. Inimesed kipuvad oma poliitiliste eelistuste ja seisukohtade kujundamisel ühinema nende seisukohtadega, mida peetakse ühiskonnas enamuses olevateks. (Schmitt-Beck, 2015).
Rühmas Русскоязычная Эстония jagati sageli küsitava usaldusväärsusega statistikat ja küsitlusi, et luua illusioon laialdasest usaldamatusest Eesti riigiasutuste vastu või rahulolematusest keskmise palgatasemega. Näiteks ühe postituse väitel ei ole „80% eestlastest valitsuse poliitikaga rahul”, kuid ei viidatud usaldusväärsele allikale.
Pidev sellise sisu esitamine tekitab rühmas kollektiivse rahulolematuse tunde ja võimendab üldist rahulolematust, survestades rühma liikmeid samastuma väidetava enamuse arvamusega. Toodetud konsensuse kaudu õõnestatakse usaldust ühiskondlike institutsioonide vastu ja suurendatakse rühmas üldist usaldamatust.
Valeuudised ja allikate usaldusväärsus
Valeuudiste levitamine on selles rühmas desinformatsiooni narratiivide loomisel kesksel kohal. Tavakasutajad jagasid vaadeldud ajalõigul regulaarselt kahtlase väärtusega statistikat ja linke Venemaa-meelsetele veebilehtedele, millest mõned olid ühemõtteliselt Kremli propagandakanalid.
Valeuudiste levitamine kasutas ära rühma liikmete madalat meediakirjaoskust ja eelarvumusi – seda nähtust on uurinud Wardle ja Derakhshan (2017:45). Kriitilise allikakäsitluse puudumine loob keskkonna, kus domineerib väärinfo.
Seda suundumust kehastab üks rühma viljakamaid kaasautoreid Denis Pastuhhov, kes postitab avaldab Русскоязычная Эстонияs pidevalt kaheldava sisuga uudiseid portaalist Tribuna, kus ta on ise uudistetoimetaja. Pastuhhovi topeltroll nii ühe kanali toimetaja kui rühma sisuloojana hägustab piiri uudiste levitamise ja arvamuste kujundamise vahel, õõnestades veelgi traditsioonilise ajakirjanduse usaldusväärsust.
Emotsionaalne manipuleerimine negatiivsetele tunnetele mängides
Русскоязычная Эстония rühmas oli olulisel kohal rühma liikmete mõjutamine emotsionaalse manipuleerimise, eriti negatiivse ja polariseeriva sisu avaldamise kaudu. Postitused apelleerisid sageli vihale ja hirmule, eriti seoses nende poliitiliste otsustega, mida tajuti venelaste õigusi piiravana.
Näiteks rühma administraatori Marina Pavlenko postitused demoniseerisid sageli konkreetseid poliitikuid või erakondi, kujutades neid venekeelsete Eesti elanike jaoks ohu allikana. Selliste postituste kommentaarid mobiliseerisid inimesi ohuallika suhtes sageli viha ja usaldamatust väljendama.
Kuigi Pavlenko püüdis aeg-ajalt muuta rühma meeleolu neutraalsemaks või positiivsemaks – jagades näiteks ilusaid fotosid Tallinnast või armsatest koduloomadest – varjutas neid postitusi Facebooki algoritm, mis eelistab negatiivseid ning suuremat hulka rühma kasutajaid kaasavat sisu.
Demoniseerimine ja võtmeisikute roll
Demoniseerimine, mis on tihedalt seotud emotsionaalse manipuleerimisega, keskendus pigem konkreetsete isikute solvamisele kui abstraktsete institutsioonide nagu valitsus ründamisele. Valitsust küll kritiseeriti, kuid peamiselt rühmas avaldatud kommentaarides, mitte postituste autorite poolt. Selline taktika omistab kriitika tavalistele inimestele, võimaldades teistel rühma liikmetel etteheidetega lihtsamalt suhestuda ning muudab nad emotsionaalselt mõjuvamaks.
Kuigi ka Denis Pastuhhovi postitused ründasid sageli mõningaid konkreetseid poliitikuid, kujutades neid korrumpeerunutena või ebapädevatena. Selline konkreetsete sihtmärkide ründamine on levinud äärmuslikes ja polariseeritud rühmades, kus sarnaste vaadetega inimesed kinnitavad vastastikku üksteise seisukohti. Sellist tehnikat nimetatakse raamistamiseks (framing), mis viitab sellele, kuidas antud juhul konkreetne autor pakendab ja esitab teavet avalikkusele (Communication Studies, 2024). George Lakoffi (2010:71-72) sõnul „kasutab kogu meie teadmine raamistikke ning iga sõna määratletakse nende raamistike kaudu, mida see ajus aktiveerib.”
Venemeelne propaganda – müüt või reaalsus?
Prokopenko tõdes, et tema töös on esitatud mitmeid tõsiseid väiteid venemeelse propaganda leviku kohta rühmas. „Enne nende väidete kinnitamist on vaja mõista, kui reaalne on Vene narratiivi oht Eesti sotsiaalmeedia maastikul,“ kirjutas ta. „Üks oluline vene sotsiaalmeedia mõju käsitlev Helmuse jt uurimus rõhutab, et Moskva mõju on kõige otsesem naaberriikides ja endistes Nõukogude Liidu vabariikides, kus elab märkimisväärne hulk etnilisi venelasi ja venekeelseid elanikke, keda sageli nimetatakse kaasmaalasteks.“
Venekeelne Kremli propaganda naaberriikides tugineb nende riikide ühisele minevikule kui postsovetlikele riikidele. Kremli peamised propagandateemad rõhutavad, et Lääs reetis need riigid eelmise sajandi üheksakümnendatel aastatel, jättes täitmata tekitatud lubadused jõukamast elujärjest; tekitab igatsust kaotatud suurriigi staatuse järele, rõhutab mõtet, et Euraasia tsivilisatsioon põhineb traditsioonilistel konservatiivsetel väärtustel nagu perekond ja õigeusk; ning lõpuks tekitab hirmu vägivaldsete revolutsioonide ees, mille proteste kujutatakse ohtliku teena veriste kodusõdadeni. (Helmus jt, 2018:10).
„Selline olukord ei põhjenda ainult vene propaganda uurimise asjakohasust, vaid kinnitab ka fakti, et grupi administraatorid on tõepoolest levitanud venemeelset propagandat, viidates sageli konservatiivsetele väärtustele ja petlikule Läänele,“ tõdeb Prokopenko.
Tema sõnul leidis Русскоязычная Эстония analüüsimise käigus kinnitust misogüünia ja bandwagoni efekti kasutamine, valeuudiste levitamine ja negatiivsetele emotsioonidele rõhumine. „Rühma võtmefiguurid Marina Pavlenko ja Denis Pastuhhov kasutavad neid strateegiaid grupi diskursuse kujundamiseks. Venekeelse kogukonna „vihaste“ liikmete mobiliseerimise põhjused võivad olla erinevad, kuid üks võimalus selliste toksiliste ökosüsteemide mõju vähendamiseks on meediakirjaoskuse suurendamine vene keelt kõnelevate lihttööliste seas,“ kirjutab Prokopenko.
Kokkuvõttes võrdles Prokopenko Русскоязычная Эстонияt teise suure, 52 000 liikmega Facebooki rühmaga Таллиннцы (Tallinlased). “Mõlemad rühmad suuresti kattuvad, nad jagavad sarnast sisu ning neil on sarnased profiiliga järgijad. Suurim erinevus on see, et esimest modereeritakse aktiivselt, aga teine on põhimõtteliselt kontrollivaba. Kuigi rühmade järgijate profiilid sarnanevad, siis demonstreerib Таллиннцы paljude oma liikmete siirast viha lääne vastu ning tugevat lojaalsust Venemaa suhtes,” tõdeb Prokopenko.
Õppetöö meetodid on välja arendatud projekti Trust And Visuality: Everyday digital practices (TRAVIS) raames. Projekti toetavad Eesti Teadusagentuur, Soome Akadeemia, Austria Teadusfond, ning Majandus- ja Sotsiaaluuringute Nõukogu (Ühendkuningriik) CHANSE ERA-NET kaasrahastamisprogrammi raames, mis on saanud rahastuse Euroopa Liidu teadusuuringute ja innovatsiooni programmi Horisont 2020 toetuslepingu nr 101004509 alusel.
Kasutatud ja tekstis viidatud kirjandus:
Communication Studies. 2024. „Framing Theory“ https://www.communicationstudies.com/communication-theories/framing-theory (visited 19.12.2024).
Gruzd, A., Haythornthwaite, C. 2013. „Enabling Community Through Social Media“ Journal Of Medical Internet Research, lk 1-17.
Helmus, T.C., Bodine-Baron, E., Radin, A., Magnuson, M., Mendelsohn, J., Marcellino, W., Bega, A., Winkelman, Z. 2018. „Understaing Russian Propaganda in Eastern Europe“ Russian Social Media Influence, National Defense Research Institute, lk 7-25.
Jane, E. A. 2016. “Misogyny online: A short (and Brutish) history” SAGE Publications.
Lakoff, G. 2010. “Why it matters how we frame the environment” Environmental Communication, vol. 4, nr. 1, 70-81.
Nabi, R. L. 1999. “A cognitive-functional model for the effects of discrete negative emotions on information processing, attitude change, and recall” Communication Theory, vol. 9, nr. 3, 292-320.
Rathje, S., Van Bavel, J.J., van der Linden, S. 2021. “Out-group animosity drives engagement on social media” Psychological and Cognitive Sciences.
Ridgeway, C. L. 2011. “Framed by gender: How gender inequality persists in the modern world” Oxford University Press.
Schmit-Beck, R. 2015. “The Bandwagon Effect” The International Encyclopedia of Political Communication,lk 1-5.
Wardle, C., & Derakhshan, H. 2017. “Interpreters: How do they make sense of messages?” Information disorder: Toward an interdisciplinary framework for research and policymaking, Council of Europe Report, 41-49.
