Julia Rodina arendab nii õpetajate kui õpilaste meediapädevust. Foto: erakogu:
Meediapädevuse õpe lisati Eesti kooliprogrammidesse juba 2011–2012 õppeaastal, kuid mitte kohustusliku õppeainena. Õpilased omandavad põhiteadmisi faktikontrolli kohta teiste ainete raames. See tähendab, et õpetajad peavad ka ise oma teadmisi meediapädevuse ja infoturbe valdkonnas pidevalt täiendama.
Selles aitab neid Julia Rodina – mittetulundusühingu Tuleviku Meedia asutaja ja juht. See organisatsioon edendab meediaharidust ja meediapädevust, aga toetab ka kvaliteetset ajakirjandust. Mullu teostas Julia üle kümne meediapädevust edendava projekti, milles osales enam kui 250 õpetajat ja 220 noort kogu Eestist.
Sinu seminaridel osales mullu 250 õpetajat, kas see on märk erilisest huvist meediapädevuse vastu?
Jah, viimane aasta oli tõesti eriti tegus, sest meediapädevus on õpetajate jaoks väga aktuaalne teema. Mul õnnestus ellu viia projekte, mis äratasid õpetajate huvi ja olid neile loodetavasti ka kasulikud.
Miks oled sina keskendunud just õpetajate koolitamisele? Tavaliselt on koolitajate sihtrühmaks noored, kellele õpetatakse info usaldusväärsuse kontrollimist.
Muidugi oleks tore, kui õpetajad juba kõike teaksid, aga praktika näitab vastupidist. Pedagoogidel on väga suur töökoormus: lisaks oma aine õpetamisele suhtlevad nad õpilaste, vanemate ja kolleegidega ning osalevad erinevate ürituste korraldamises. Samas on nad ise aktiivsed meediatarbijad ja infotehnoloogia maailm areneb tohutu kiirusega. Kui kolm aastat tagasi räägiti teatud ohtudest, siis viimase kahe aastaga on tehisintellekti kiire arengu tõttu toimunud tõeline revolutsioon ning see on meediatarbimise riske oluliselt laiendanud.
Lisaks seisavad venekeelsed õpetajad silmitsi uue väljakutsega: kooliprogrammi on nüüd lisatud meediapädevuse teema. Paljudele neist on see tõsine proovikivi, sest alati pole selge, kuidas seda teemat õpetada, kust alustada ja kuidas infot õpilaste jaoks struktureerida.
Traditsioonilise meedia, uute sotsiaalvõrgustike ja tehisintellekti tehnoloogiate vahel on põlvkondlik lõhe. Minu ülesanne on aidata õpetajatel leida õige tee selles info-ookeanis.
Vene koolide õpetajad huvituvad väga oma meediapädevuse arendamisest. Foto: erakogu.
Milliseid üldisi suundumusi sa õpetajate seas märkad? Kas on valdkondi, kus teadmiste puudujäägid on eriti ilmsed?
Olukord on väga ebaühtlane – palju sõltub konkreetsest koolist, selle traditsioonidest ja õpetajate vanusest. Nooremad pedagoogid omandavad tavaliselt uusi tehnoloogia arengust tulenevaid oskusi kiiremini. Aga õpetajaid ei tohi alahinnata. Olen näinud, kuidas ühe koolituspäevaga omandasid õpetajad ära filmimise, videotöötluse ja tegid nullist valmis täisväärtusliku videoloo, kuigi varem arvasid nad, et ei oska isegi nutitelefoni kasutada.
Paljud maailma riigid on koolides keelanud nutitelefonide kasutamise. Seda teevad ka mõned Eesti õpetajad. Kuidas sina sellesse suhtud ja kas oskad öelda, kui sageli lubavad meie õpetajad nutiseadmeid õppetöös kasutada?
Taas sõltub palju konkreetse kooli suhtumisest ja selle reeglitest. Ka õpetaja oskusest õpilastega kontakti leida ja usaldust luua.
Muidugi on probleem see, kui õpilased kerivad tunni ajal sotsiaalmeedia postitusi. Aga kui nutitelefoni kasutatakse infootsinguks, esitluste loomiseks või andmete kontrollimiseks, siis on see juba õppevahend.
Minu arvates on arutelu nutitelefonide kasutamise reguleerimise üle vajalik, sest lapsed on tihti infotulvaga üle koormatud. Nad veedavad pikki tunde internetis ja tarbivad seal sugugi mitte alati kvaliteetset sisu. See võib nende keskendumisvõimet negatiivselt mõjutada. Oluline on, et õpetaja suunaks õpilaste tehnoloogia kasutamise oskusi õiges suunas ja selgitaks, miks ja millal on vaja tänapäevaseid seadmeid kasutada.
Kes on sinu arvates meediapädevam – keskmine õpilane või keskmine õpetaja?
Nii õpilased kui ka õpetajad on meediapädevad, kuid erinevates valdkondades. Õpetajad orienteeruvad paremini traditsioonilises meedias ja oskavad hinnata teabe usaldusväärsust. Samas mõistavad õpilased sageli paremini sotsiaalmeediat, tunnevad kiiremini ära visuaalsed võltsingud ja võivad isegi õpetajaid uute tehnoloogiate kasutamisel juhendada.
Julia Rodinal on üle 20 aasta kogemust meedia, turunduse ja hariduse valdkonnas. Ta töötas aastatel 2019–2021 Postimees Grupi venekeelsete projektide brändijuhina, oli aastatel 2012–2017 portaali Rus.Delfi.ee peatoimetaja ning tegutses Tallinna Ülikoolis ajakirjanduse külalislektorina ja Stockholmi Kõrgema Majanduskooli Riia meediakeskuse Eesti programmide koordinaatorina.
