Allikas: Rahvusraamatukogu.
Kateryna Botnar, RaRa meediapädevuse spetsialist
Peter Pomerantsev „How to win an information war: the propagandist who outwitted Hitler“.
Kui paljud teist teavad nime Sefton Delmer? Aga Der Chef? Kas teadsite, et omal ajal redigeeriti ka paari Hitleri pilti? Kas oskate vahet teha, millal te olete teie ise ja millal teid mõjutavad teised inimesed? Neid küsimusi esitab raamatu autor Peter Pomerantsev juba raamatu esimestel lehekülgedel.
Peategelaseks on raamagtus Der Chef ehk Sefton Delmer ‒ briti päritolu, kuid Berliinis üles kasvanud ajakirjanik, kelle elu suurimaks ülesandeks sai võitlus desinfo ja propagandaga. Denis Sefton Delmer (1904 –1979) oli briti ajakirjanik ning Teise maailmasõja ajal briti valitsuse propagandist. Ta sündis Berliinis, valdas saksa keelt emakeele tasemel ning tal tekkisid noore ajakirjanikuna head suhted natsipartei sõjalise organisatsiooni juhi Ernst Röhmiga. 1931. aastal korraldas Röhm talle BBC jaoks isegi intervjuu Adolf Hitleriga.
1939. aastal ärritas Delmeri natsi-vaenulik käitumine BBC otse-eetris Saksamaa valitsust nii, et ta lisati nende inimeste nimekirja, kes kuulusid pärast kavandatavat Saksamaa sissetungi Suurbritanniasse koheselt arreteerimisele.
Teise maailmasõja ajal oli Sefton Delmer kõige mõjukam raadiohääl Saksamaa elanikele suunatud propaganda edastamisel. Wikipedia andmetel teeskles üks tema raadiojaam, et esitab tõsiusklikult natslikke vaateid, mis olid aga nii pöörased, et õõnestasid usku Hitlerisse. Nii see, kui ka teised tema juhitud raadiokanalid olid saksa sõdurite seas väga populaarsed ja kuulatavad.
Propaganda pole muutunud
Pomerantsevi teose lugemise käigus tekib üsna tihti tunne, et raamat jutustab meie ajast, mitte Teisest maailmasõjast, sest paljud infoga manipuleerimise meetodid ja võtted on jäänud samaks. Näiteks see, et propagandistid, nagu autor ise ütleb, tekitavad väljamõeldud hirme ja siis ehitavad nende ümber narratiivi; et informatsioon on vahend inimeste hirmude ja nõrkuste äratundmiseks; et „paanikas tunduvad kõik väljamõeldised olevat reaalsed“; et kahtlust saab külvata peaaegu kõige suhtes ja see levib aina edasi; et teise osapoole isegi kõige pisemad vead on sinu eelis, mida tuleb ära kasutada. Tuleb tuttav ette, eks?
Der Chefi tunti tema raadiosaadete kaudu, mis läksid eetrisse otsekui natside militaarmasina südamest ja milles ta pani kogu nende doktriini suure küsimärgi alla. Hitleri pooldajad uskusid, et raadiol on võim rahvast ühendada, sest kui raadio edastas Hitleri kõnet, peatus kogu maailm. Keegi ei teinud tööd ega õppinud ‒ kõik kuulasid. Hitleri sõnavõtud kostsid ka tänavakõlaritest, et kõik neid kuuleks.
Der Chef pööras aga sakslaste raadio-usu tagurpidi, sest tema saated raputasid saksa ühiskonda, esitades küsimusi ja püüdes ümbritsevat lahti mõtestada.
Der Chef kasutab terminit „propaganda“ üsna sagedasti, kuid otseselt ei defineeri seda. Tema käsitluses on see vahend, millega suuri rahvahulki veenda või eksitada. Tekib küsimus, mis on olulisel kohal ka praegu: kuidas avaldada inimestele tõde, kui nad on selle suhtes immuunsed? Kaasajal räägime sellest, et inimesed elavad kohati kahes erinevas inforuumis, neil on tekkinud omaette filtrimullid, millest nad kas ei saa või ei tahagi välja saada. Samasuguseid kunstlikult tekitatud filtrimulle (kuigi autor ei kasuta sama terminit) kirjeldab Pomerantsev, kui juhatab oma lugejaid Teise maailmasõja algusaegadesse, geograafiliselt natsi-Saksamaale ja sõjaeelsele Inglismaale.
Tema käsitluses on see vahend, millega suuri rahvahulki veenda või eksitada. Tekib küsimus, mis on olulisel kohal ka praegu: kuidas avaldada inimestele tõde, kui nad on selle suhtes immuunsed?
„How to win an information war“ sisaldab lõputul hulgal tähelepaneliku vaatleja kirjeldatud detaile: kuidas inimesed välja nägid, kuidas suhtlesid, milline oli nende kehakeel. Kusjuures väikestel asjadel on mõnikord suur tähendus. Näiteks nn sokkide juhtum: kui Sefton ja tema perekond lõpuks Saksamaalt oma kodumaale põgenes, naersid briti poisid tema sokkide üle, kuna need olid liiga lühikesed ‒ kõik briti poisid kandsid sellal põlvikuid. See lugu avab omakorda laiema teema: kuulumine ja kohanemine. Saksamaal oli väike Sefton alati der Engländer, kodus aga naerdi tema saksa sokkide ja aktsendi üle.
Küll aga ei naernud keegi tema oskuste üle luua kujuteldavat maailma, mis oli peaaegu identne pärismaailmaga. Delmer ja ta meeskond redigeerisid ja võltsisid Goebbelsi sõnavõtte, sest teadsid, kus ta teeb pause ja milline on tema kõnestiil. Järgmine samm oli õppida salvestama võlts-raadiosaateid, mis imiteerisid natside raadiot. Saksa näitleja mängis natsi-saatejuhti, helitehnikud lisasid pärisraadio heliefekte.
Doppelgangeri võtet kasutati juba 1942 aastal
Asi läks isegi nii kaugele, et kord ei osanud isegi Sefton Delmer ise eristada, kumb raadio hetkel mängib, ning tundis uhkust tehtud töö üle. Võltsitud raadioprogrammid tunduvad hetkel kahtlaselt sarnased Doppelgangeri kampaania eesmärkidele: kloonida uudisteallikaid, mis on teise poole jaoks usaldusväärsed, ning levitada nende kaudu oma propagandanarratiive.
„Delmer adus, et propaganda pakub inimestele naudingut,“ kirjutab Pomerantsev, mõeldes ilmselt inimesi, kes loovad propagandat ja tunnevad teiste eksitamise üle heameelt.
Propaganda tarbijatele pakkus see „identiteeditunnetust segases ja muutuvas maailmas“. Kas vastupropaganda suudab sama? Sefton Delmer uskus seda, pakkudes kuulajatele alternatiivlugusid, detailitihedat isiklikku vaadet n-ö tavainimese kööki, kus räägiti igasugu teemadel, sh kriitiliselt parteist ja võimuliidust; ta pöördus inimeste poole isiklikul tasandil ja kasvatas nii oma kuulajatest kogukonda, innustades neid vajadusel tegutsema.
Delmeri võrratu fantaasia on see, mis teeb raamatu põnevaks. Ja lõpuks saamegi vastuse küsimusele, kuidas infosõda võita ‒ kuid seda ma teile ei avalda, sest see oleks liiga lihtne. On vale arvata, et võidu saavutamiseks tuleb välja mõelda midagi uut, sest ka raamatut lugedes võisime mitu korda veenduda, et propaganda võtted ei ole sugugi uued. Nende isegi mitte tark, vaid pigem nutikas rakendamine annab võimaluse iga mängu enda kasuks pöörata. Soovin teile head lugemist!
Eesti keeles on Peter Pomerantsevilt ilmunud raamatud „Tõde ei ole olemas ja kõik on võimalik” (2015) ning ”See ei ole propaganda” (2019).
