Hiina mõjutustegevuse eesmärk on muuta USA poliitikat pikas perspektiivis

29.10.2024

Tauno Tõhk, Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse teadur.
Foto: Propastop

Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse teadur Tauno Tõhk kirjeldab intervjuus Propastopile, kuidas toimib Hiina riiklik propaganda.

Eestis märgatakse ainult vene propagandat ja desinformatsiooni-rünnakuid. Aga mujal maailmas käsitletakse sama tõsise ohuna ka Hiina Rahvavabariigi tegevust – näiteks USA presidendivalimiste mõjutamise puhul. Mille poolest erinevad Hiina ja Venemaa desinformatsioonirünnakud?

Ehkki mõlema tööriistakastis on päris palju sarnaseid elemente, on teatav erinevus, kuidas neid tööriistu kasutatakse. Ja Hiina puhul inforuumiga manipuleerimisest rääkides väga oluline: desinformatsioon (väära või kallutatud info levitamine koordineeritud viisil) on vaid üks osa Hiina infomanipulatsioonist. Sama oluline on Hiina püüd vaigistada nii üksikisikuid kui organisatsioone väljaspool oma piire, kasutades selleks erinevaid survestamismeetodeid. Mõlemat suunda toetab lisaks tegevus oma jalajälje suurendamiseks globaalses inforuumis ja infrastruktuuris. On keeruline tõmmata kindlat piiri Hiina infomanipulatsioonide ning muu mõjutustegevuse ja välise sekkumise vahele, kuna erinevaid taktikaid kasutatakse kombineerituna.

Erinevalt Venemaast nähakse Hiina riigimeediat kohati endiselt lääne meedia jaoks tõsiseltvõetava infoallikana. Lisaks ilmselgele info usaldusväärsuse küsimusele tekitab see laiemaid haavatavusi, sest Hiina on korduvalt näidanud valmidust rakendada kõiki koostööliine – meediakoostöö, akadeemiline partnerlus, majandussuhted – oma mõjutustegevuse, sealhulgas vaigistamise tööriistadena. Osalt saavad nad hoovana kasutada ligipääsu suurele ahvatlevale Hiina turule, teisalt on Hiina olnud Euroopa suunal oma narratiivides palju vaoshoitum kui näiteks Ameerika Ühendriikide suunal, millel on omakorda uinutav mõju.

Hiina pakub riiklikku propagandat ka ukraina keeles, kuigi toetab sõjas selgelt Venemaad.
Foto: China Radio International veebiväljaanne, kuvatõmmis.

Hiina on pikaajalise kommunikatsioonistrateegia alusel asutanud meediakanaleid või ühismeediakanaleid paljudes riikides, mis esitavad Hiina propagandistlikke seisukohti asukohamaa keeles. Sellised kanalid toimivad juba ammu Soomes ja Rootsis, miks pole nad veel Eestis oma propagandakanalit asutanud?

Hiina Rahvusvaheline Raadio (China Radio International) veebileht on saadaval rohkem kui 50 keeles ning eesti keel eelmisel kümnendil nende hulgas isegi mõnda aega oli. Hetkel mitte. Eks Hiina jagab ressursse tõenäoliselt keelte ja infoturgude suurust arvestades, ning vaja on lisaks ka inimressurssi ehk kohalikku keelt valdavaid koostööpartnertereid, ehkki see viimane on muutunud tõlketehnoloogiate arenedes vähem oluliseks.

Tihti on ka mõnes Euroopa keeles, näiteks prantsuse või hispaania keeles töötavad Hiina meediakanalid rohkem suunatud mitte Euroopa publiku, vaid mujal maailmas sama keelt rääkivate riikide – näiteks Aafrikas ja Lõuna-Ameerikas – inforuumi mõjutamiseks. Sealhulgas levitatakse näiteks inimõigusi, demokraatiat, Läänt ja NATOt diskrediteerivaid sõnumeid. Niinimetatud Globaalses Lõunas on riike, kes on Hiina propagandasõnumitele palju vastuvõtlikumad.

Teatud riikides ja teatud sihtgruppide tabamiseks polegi aga alati uute kanalite loomine kas siis meedias või ühismeedias Hiina jaoks kõige tõhusam, sest Hiinaga käivad kaasas teatud seosed, mis sõnumi mõjukust vähendavad. Ühe viisina sellest mööda pääsemiseks on Hiina näiteks hakanud palkama välismaa influentsereid, kes siis etteantud jutupunkte justkui sõltumatult edastavad.

Aga muidugi näeme me siiski ka lääne suunal Hiina süstemaatilist tegevust isegi juhul, kui nende sõnumid Euroopas eriti ei toimi. Nagu öeldud, ei kasuta Hiina propagandasurvet alati oma atraktiivsuse kasvatamiseks, vaid eesmärgiga piirata vähemalt Hiina suhtes kriitiliste arvamuste väljendamist.

Paljud riigid üritavad maailmas muuta oma kuvandit paremaks ja levitavad oma huvidele vastavaid narratiive ning seda ei saa neile ette heita. Aga Hiina on üks nendest riikidest, kes lisaks oma kuvandi arendamisele levitab teadlikult ka desinformatsiooni – näiteks erinevaid vandenõuteooriaid. Miks?

Kui oma riigi kohta levitatakse positiivseid narratiive kombinatsioonis desinformatsiooni levikuga või hirmutamisega, siis muutub igati seaduslik tegevus millekski palju probleemsemaks. Kui sul õnnestub enda suhtes kriitilist sõnumit vaigistada või sõltumatuid allikaid desinformatsiooniga diskrediteerida, siis tekitab see potentsiaalselt rohkem ruumi ka propagandasõnumile.

Näiteks on Hiina riiklik propaganda levitanud algselt Venemaalt pärinevaid vandenõuteooriaid selle kohta, et Ukrainas tegutsevad salajased bioloogilisi katsetusi tegevad USA laborid. Hiina levitas seda vandenõuteooriat vähendamaks oma vastutust COVIDi pandeemia eest. Aga nad levitasid seda vandenõuteooriat uuesti ka pärast täiemahulise sõja puhkemist Ukrainas, et kaudselt õigustada Venemaa algatatud sõda. Lisaks on Hiina riiklikult juhitud propagandasüsteem levitanud vandenõuteooriaid näiteks selle kohta, et ukrainlased on natsid või et Ukraina kaitsejõudude ridades võitlevad natsid.

Samas tasakaalustab Hiina oma propagandasõnumeid päris hästi selles mõttes, et erinevalt vene propagandast ei esita nad alati väga selgeid valefakte, mis on lihtsalt kontrollitavad ja koheselt ümber lükatavad. Pigem on Hiina sõnumid tihti varjatult kallutavad, nad püüavad ülemaailmses auditooriumis õõnestada lääne usaldusväärsust, rääkides näiteks Venemaa-vastaste sanktsioonide ebaseaduslikkusest. Hiina pikaajaline eesmärk on vähendada maailmas süstemaatilist toetust lääneriikidele ning demokraatlikele väärtustele ja põhiõigustele.

Hiina puhul lisandub propagandale ka enda jaoks ebameeldivate sõnumite süstemaatiline summutamine, mis tekitab rohkem ruumi Hiina enda sõnumite jalajälje kasvatamiseks. Seetõttu ei saa hinnata Hiina propagandat muude infomanipulatsiooni tehnikatega kombinatsioonis vaadatuna süütu tegevusena.

Kuidas see hirmutamine ja survestamine välja näeb?

Meetodite variatsioon selles infomanipulatsiooni valdkonnas on väga lai: alates üksikisikute hirmutamisest ja ahistamisest kuni ettevõtete ja organisatsioonide survestamiseni, kasutades negatiivseid või positiivseid majanduslikke motivaatoreid. Üksikisikute suunal on ähvardatud isiklikult ka Euroopas elavaid inimõiguste aktiviste, ajakirjanikke või teadlasi, kes tõstatavad või uurivad Hiina suhtes kriitilisi teemasid.

Lisaks üksikisikutele heidutatakse ka välisettevõtteid ja organisatsioone teatud teemasid tõstatamast. Koostöölepingute puhul võib see tähendada Hiina poole finantseerimise lõpetamisega ähvardamist või Hiina turule ligipääsu lubamist-piiramist. Äärmuslikumal juhul on nähtud ka diplomaatilisi sanktsioone – näiteks Berliinis asuv Hiina uuringutega tegelev mõttekoda Merics on Hiina poolt sanktsioneeritud.

Näiteks populaarse kauplusteketi H&M vastu Hiinas käivitatud tarbijaboikoti puhul, mille põhjuseks olid ettevõtte viited inimõiguste rikkumisele Xinjiangi puuvillatootmises, olid olulised tegijad kommunistliku parteiga seotud sotsiaalmeediakanalid. Partei ja riigi osalust Hiinas korraldatud tarbijaboikottide puhul lääne ettevõtete vastu on märgatud ka varem, hinnanguliselt vähemalt kolmandiku boikottide puhul. Tõenäoliselt tähendab selline kogemus, et konkreetne ettevõte ega teised H&Mi kogemusest „õppust võtnud“ lääne firmad pigem ei tõstata enam tulevikus inimõiguste teemat. Mis tähendab, et meil on jälle vähem ausat infot Hiina kohta.

Eelnev jutt näitab, et lisaks sihtmärgi otsesele vaigistamisele on Hiina üldisem eesmärk enesetsensuuri tekitamine läänes. Kui Hiina turust sõltuv ettevõte või Hiinaga koostööd tegev ülikool teab, et parem on Hiina jaoks probleemseid teemasid mitte tõstatada või Hiina suhtes kriitilist akadeemikut paneeldiskussiooni mitte kaasata, sest Hiina pool võib muidu pahandada ja ehk isegi ähvardada koostöö lõppemisega, on eesmärk saavutatud ilma, et oleks võimalik viidata Hiina otsesele rollile tehtud valiku puhul.

Igal juhul on nii otsese survestamise kui enesetsensuuri kultiveerimise puhul tegemist otsese püüdlusega piirata ka demokraatlikes riikides väljendusvabadust Hiina jaoks kriitilistel teemadel.

Olen ise kokku puutunud nii Euroopas ja USAs elavate hiinlastega, kes peavad isegi neis riikides päris tõsiselt muretsema oma turvalisuse pärast. Kui mõni Euroopas või Ameerika Ühendriikides elav hiinlane avalikult Hiinat kritiseerib, siis tekib oht, et ähvardatakse tema Hiinas elavaid perekonnaliikmeid ja sunnitakse nii kriitilised hääled vaikima.

Väidetav varjatud Hiina politseijaam aadressil London Watford Way 49, aastal 2022.
Foto: Wikipedia

Alles 2022. aastal teadvustati tänu Safeguard Defendersi raportile, et Hiina on vaikselt loonud välisriikides – sealhulgas Euroopas – üle saja nn politseijaama. Ühelt poolt tegelevad need punktid välismaal elavate hiinlaste abistamisega administratiivküsimustes, näiteks juhilubade uuendamisega. Teisalt on tegemist välismaal elavate hiinlaste kontrollimise ja survestamise vahenditega, mille üks eesmärk on jälgida ja survestada dissidente.

Peagi toimuvate USA presidendivalimiste eel töötavad vene desinformatsioonikampaaniad Donald Trumpi toetuseks. Kas võib väita, et Hiina tegutseb pigem Trumpi vastu, sest Trump ähvardab algatada täiemahulise kaubandussõja Hiina toodete impordi vastu?

Vaatlejate üldine hinnang tundub olevat, et väga tugevat eelistust ühe või teise kandidaadi suhtes on Hiina poolt hetkel keeruline välja lugeda. USA kaubanduspoliitikas võetud hoiak Hiina suhtes ei ole kummagi presidendikandidaadi puhul oluliselt erinev – ning saab analüütikute eelduste kohaselt olema Hiina jaoks ebasoodne, olenemata, kes presidendivalimised võidab. Hiina eelistab kindlasti maksimaalset stabiilsust ja ettearvatavust isegi negatiivse trajektooriga kahepoolsetes suhetes, ühtlasi sobiks Hiinale eelkõige isolatsioonipoliitikat viljelev USA.

Kui me räägime Hiina valimiseelsetest infooperatsioonidest ja mõjutustegevusest, siis üks suundumus, mida on Washingtonis läbivalt Hiina suhtes valitsevate negatiivsete meeleolude kontekstis märgatud, on fookuse nihkumine presidendikandidaatidelt rohkem kongressi ja kohalikuma taseme kandidaatidele, et kujundada pikemas perspektiivis Hiina jaoks soodsamat poliitilist keskkonda. Kuna madalama astme valimiste suhtes on ka vähem tähelepanu, on seal võimalik lihtsamini infooperatsioonidega märkamatuks jääda. Lisaks on sihistatumatel desinfooperatsioonidel ka potentsiaalselt suurem mõju.

Sotsiaalmeedias toimuvate Hiina infooperatsioonide puhul on aina enam märgata ka Vene stiilis ühiskondliku konflikti õhutamise ja destabiliseerimispüüdlusi – element, mis on Hiina infooperatsioonidesse ilmunud pigem viimastel aastatel. Ka juba enne presidendivalimisi on avastatud Hiina katseid manipuleerida ameeriklastega ning õhutada inimesi tänavale protestima tulema. Näiteks aastal 2023 palkas üks Hiina kommunikatsiooniagentuur ameerika aktiviste ühe USA vabakutseliste tööportaali kaudu proteste korraldama – ühel juhul Xinjangis toodetud kaupade suhtes kehtestatud USA valitsuse keelu vastu  – ilma, et osalistel oleks olnud aimugi, et nad Hiina heaks tegutsevad.

Aga sotsiaalmeedia manipulatsioonide puhul on Venemaa olnud lääne ühiskondades palju efektiivsem kui Hiina. Hiina infooperatsioonide kohta on seni valdav hinnang olnud, et need ei ole enamasti suutnud lääne auditooriumiteni välja murda. See hinnang on samas muutumas, sest näeme ka Hiina digitaalsete infooperatsioonide arengut ning taktikate mitmekesistumist eelkõige just infopesutaktikate, kus on eesmärk peita Hiinat kui info algupärast allikat – mainisin juba välismaiste influentserite palkamist, lisaks taskuhäälingu formaadi kasutamine või näiliselt Hiinaga mitteseotud uudistesaitide loomine.

Novembrist hakkavad kehtima Euroopa Liidu tollid Hiinas toodetud elektriautode suhtes. Tõenäoliselt järgneb kaitsetollide kehtestamine veel mitmete Hiina kaupade suhtes. Kuidas reageerib Hiina oma propagandas kaubandussuhete teravnemisele ELiga?

Üks Hiina peamine väide on viimasel ajal olnud see, et Euroopa Liidu jutt Hiina ülemäärasest tootmisvõimsusest ja dotatsioonidest elektriautode tootjatele on vale ja põhineb ekslikul infol. Sarnaseid asju on Hiina öelnud ka varasemate ELi sammude kohta – näiteks inimõiguste sanktsioonid või majandusliku survestamise vastane õigusakt.

Aga üldiselt oleme viimastel aastatel Hiina puhul näinud, et nende sõnumid ELi suunal on olnud läbivalt palju leplikumad kui nende sõnumid USA suunas.

Kui Hiina on ka kritiseerinud EL sanktsioone Venemaa suhtes, siis paljudel juhtudel esitleti neid kui USA survel tehtud otsuseid. Tõenäoliselt soovitakse nii lüüa lõhet liitlaste vahele, lahutada USAd Euroopast. Ka diskussiooni EL strateegilise autonoomia loomisest tõlgendab Hiina propaganda eelkõige mitte kui ELi strateegiliste huvide kaitset, vaid kaugenemist USAst ja väiksemat kriitilisust Hiina suhtes. Võib uskuda, et niikaua kuni on lootus tollide osas veel midagi muuta, on Hiina oma sõnumis pigem pehme. Tüüpiline on ka Hiina seisukohtadega ühilduvate osapoolte hääle võimendamine Hiina riigimeedia poolt, siinkohal näiteks mõnede Euroopa autotootjate, kes tollide vastu sõna võtnud.

Kas Euroopa Liidus on toimunud muutus avalikus kommunikatsioonis Hiina suhtes ning ka oma kodanikele esitletakse teda enam mitte kui olulist kaubanduspartnerit, vaid kui ohtlikku poliitilist ja majanduslikku rivaali?

See muutus sai alguse juba 2019. aastal, kui Euroopa Liidu riigid võtsid vastu Euroopa Liidu ja Hiina suhete raamdokumendi. Hiinat defineeritakse selles dokumendis kolme mõõtme kaudu: üks on koostööpartner sellistel globaalsetel teemadel nagu kliimamuutused või globaalsete konfliktide lahendamine. Teine mõõde on majanduslik konkurents ning kolmas mõõde on Hiina kui „süsteemne rivaal“. Viimane väljend kirjeldab seda, et Hiina levitab maailmas teistsuguseid väärtusi, valitsemispraktikaid ja teistsugust nägemust rahvusvahelisest korrast.

Eriti pärast Ukraina sõja puhkemist on pendel Euroopa Liidu mõtlemises ja retoorikas hästi palju liikunud süsteemse rivaali lahtrisse. Seetõttu on näiteks Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen viimastel aastatel Hiina suhtes kriitilisemaid asju välja öelnud ja Hiina tegevusest ajendatuna on algatatud erinevaid meetmeid alates nende välisinvesteeringute monitoorimisest kuni riskide maandamiseni EL konkurentsivõimes, mis tulenevad erinevate kaubagruppide puhul tekkinud sõltuvuses Hiinast.

Liikmesriigiti on vaated muidugi erinevad. Suhetes Hiinaga toimivad erinevad motivaatorid, sest iga liikmesriik tahab arendada oma majandust ja säilitada töökohti ja see tekitab kahepoolsetes suhetes Hiinaga mõnikord tegevusi, mis lähevad Euroopa ühise poliitikaga vastuollu. Selgelt on ühes äärmuses Ungari, mis eristub nii suhtumises Hiinasse kui Venemaasse. Aga kokkuvõttes on EL liikmesriikide suhtumine läinud kriitilisemaks ja mitmes olulises küsimuses on suudetud näidata end ühtsena.

Kas võib öelda, et kui Hiina üritas kohati väga agressiivse käitumisega – näiteks hundisõdalaste diplomaatiaga – teisi riike hirmutada, siis see toimis globaalses lõunas, aga Euroopa ühiskondades oli pigem kontraproduktiivne?

Ka mina väidan, et hästi palju suurenes lääne ühiskondades teadlikkuse tõus Hiinaga kaasnevatest riskidest just Hiina enda tegevuse tulemusel. Suhtumine Hiinasse on Euroopas muutunud negatiivsemaks, Hiina kuvand on muutunud halvemaks.

Muutus sai paljuski alguse 2019 Hong Kongi protestide ajal, kuid eriti COVIDi ajal, mil Hiina diplomaadid võtsid ühismeedias väga agressiivselt sõna, kuid levitasid ka erinevaid vandenõuteooriaid. Hiina püüdis anda sõnumit, et kui te ei käitu nii, nagu meile meeldib, siis sellele järgnevad jõulised Hiina vastusammud.

On selline mõiste nagu „autoritaarne inflatsioon“. Selle kohaselt hakkavad narratiivid autoritaarse riigi võimsusest ühel hetkel elama oma elu ja toimima iseenesliku heidutusmeetodina. Praktikas tähendab see, et hoolimata kriitilisemast suhtumisest Hiinasse me aegajalt ikka kogeme suhtumist – võibolla ei peaks üht või teist asja tegema, sest see ärritab Hiinat ja võib tekitada Hiina vastureaktsiooni. Selline hoiak näitab iseenesest, et tegelikult on Hiina agressiivsusega osaliselt oma eesmärgi juba saavutanud, normaliseerides sellise mõtlemise.

Tauno Tõhk on Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse teadur, kes on õppinud Hiinas COVIDi pandeemia tõttu kurikuulsaks saanud Wuhani linnas ning uurib Hiinat ning Hiina mõjutustegevust.