Kersti Kaljulaid: Kurski operatsioon tõi edu ka kommunikatsioonirindel

Tulite just Kiievist YES ehk Jalta Euroopa strateegia konverentsilt, mille kaaskorraldaja olete. See foorum koondab kogu maailmast arvamusliidreid, kes tõesti Ukraina pärast muretsevad ja sõdivat riiki toetavad. Kuidas hindate selle kogemuse pinnal praegust olukorda Ukrainas 10-palli skaalal?

Täpselt aasta tagasi oli tunda sellist vastu panemise viha, aga hinne olukorrale oli kuus. Nüüd ütleksin, et hinne olukorrale on isegi seitse, sest rünnak Kurski oblastisse on ukrainlaste meeleolu päris korralikult tõstnud.

Kiievi konverentsist kokkuvõtteid tehes tõdesime, et sõnades on paljud inimesed väga ühtselt Ukraina selja taga. Siis tulevad tuppa ukrainlased ja ütlevad, et ameeriklased võiks meil lasta kaugemale tulistada, prantslased võiks lõpuks anda neid relvi, millega saab nii kaugele tulistada. Aga kõigil riikidel on tuhat põhjust, miks ukrainlaste soovitud asju teha ei saa.  

Olen igal pool levitanud meie kaitseministeeriumi strateegiapaberit, mille kohaselt on Ramsteini koalitsioon kahe aasta jooksul kulutanud Ukraina toetamiseks 0,2 protsenti oma SKTst. (Tuntud ameerika ajakirjanik ja politoloog) Fareed Zakaria avaldas selle numbri oma kodulehel, sest see tundus talle väga tähtis näitamaks, et tegelikult ei tee me midagi.

Ukrainlased proovivad praegu partnereid veenda, et nende kaitsetööstuse tootmisvõimsus on täna 20 miljardit eurot aastas, aga nad toodavad seitsme miljardi eest. Nende sõnum on: andke meile raha ja järgmisel aastal suudaks me relvi toota juba 30 miljardi eest.

Nende rahapuudus on meeletu, ehkki Euroopa Liidu esindajad olid Kiievis väga rahul, et nad on kokku leppinud 35 miljardi euro lisaraha andmise Venemaa külmutatud vahendite arvelt. Ameeriklastel ei olnud sedagi rääkida.

Te juhtisite konverentsil paneeli „Kas aasta pärast USA toetab veel Ukrainat?“, millel osales viis USA kongresmeni ja eks-senaatorit nii vabariiklaste kui demokraatide parteist. Kuidas te ise sellele küsimusele vastate?

See oli üks kõige kehvemaid paneele minu elus. Ükskõik, mida ma ei üritanud küsida, siis vastuseks tuli selline kerge huumoriga vürtsitatud valimiseelne jutt. Nõrgaks jäid nii vabariiklased kui demokraadid. Kõigil on mure, kas jätkub demokraatide tagasihoidlikkus (pärast Kamala Harrise võimalikku valimisvõitu) ja kuhu kalduvad vabariiklased. Ühel pool on vabariiklastel president Donald Trumpi eelmise administratsiooni riigisekretär Mike Pompeo, kes kinnitab, et (Trumpi võimaliku valimisvõidu korral) saab Ukraina kõik, mis tal sõja võitmiseks vaja on. Teisel pool on Trumpi asepresidendikandidaat JD Vance, kelle sõnul on ukrainlased nii korrumpeerunud, et neid pole üldse mõtet aidata.

Olin lõpuks sunnitud ütlema, et sõbrad, tund aega tagasi, kui me seda paneeli alustasime, oli natuke rohkem Ukraina sõdureid elus kui praegu on.

Ukraina hirmutas 2023. aasta suve eel Venemaad suurpealetungiga, see kukkus läbi ning tulemuseks oli suur pettumus nii kodu- kui välismaal. 2024. aasta suvel on Ukraina istunud suure surve all kaitsepositsioonidel ning kommunikatiivselt on see olnud nagu köielkõnd. Nad pidid abi juurde paluma, aga samas ei saanud lasta tekkida muljel, et nii nõrka riiki polegi mõtet toetada. Kuidas te hindate Ukraina kommunikatsiooni tänavust edukust?

Ma ei ole kindel, et aasta tagasi ajasid ukrainlased ise vastupealetungi ootused kõrgeks, sest oli palju igasugustest rahvustest kindraleid, kes pealetungist kõva selge häälega teada andsid. Mind on kogu aeg häirinud, et me (lääneliitlased) arutame pool aastat ette, kas me midagi anname või mitte. Selleks ajaks kui ameerika tankid eelmisel suvel rindele jõudsid, olid venelased ehitanud neile ette sellised tõkked, et tankidest enam nii palju kasu ei olnud.

Praegu arutame sama moodi kui kaugele võib lääne relvadest lasta ja eks venelased vaatavad, et nende tehnika oleks täpselt selle joone taga. Minu meelest on pigem liitlaste kommunikatsioon vilets olnud.

Ukrainlaste kommunikatsiooni kohta võib öelda, et taktikaliselt õnnestuvad nad peaaegu iga kord. Kui UK peaministri Keir Starmeri ja president Joe Bideni kohtumiselt tuli eelmisel nädalal suhteliselt nõrk järeldus (lääne relvade kasutamiseks Venemaa territooriumi asuvate sihtmärkide tabamiseks), siis ütles Zelenskõi kohe Kiievis, et on minemas president Bideni juurde Ukraina võiduplaaniga. See oli vajalik, sest üha selgemini kostab ka Ameerikast, et on vaja rahuplaani. Seepeale räägib Zelenskõikõiki võiduplaanist.

Samas vahetasid ukrainlased välja välisministri Dmõtro Kuleba, aga uus välisminister Andri Sõbiha rääkis YES-konverentsil ukraina keeles. See tekitab küsimuse, kas ta ikka saab hakkama? Neil oli välissuhtluses karastunud Kuleba, kes oli veenev diplomaat, kes oskas partnereid veenda, paluda ja tänada. Samasugune muutus toimus kaitseministeeriumis, kus Oleksii Reznikov ei käinud võibolla ministeeriumist üle, detaile ju ei tea, aga ta oli kindlasti tugevam diplomaat kui uus minister Rustem Umerov. Selles mõttes ei ole muutused Ukraina meeskonnas just kommunikatsiooni aspektist olnud kõige paremad. Sisulisest küljest ei julge ma nii väita.

Kas välisministri vahetus võib olla märk, et president ja tema administratsioon ei olnud rahul diplomaatide võrgustiku suutlikkusega?

Vahel öeldakse tõesti, et liiga väike osa maailmast mõistab Ukraina muret ja toetab Ukrainat, aga Kuleba sai oluliste parkettide peal kõndimisega hakkama. Teiselt poolt öeldakse, et kui Ukrainas saab kellestki inimesena liiga suur sümbol, siis ta pigem vahetatakse välja. Sellest tekivad vandenõuteooriad, et president Zelenskõi ei taha lasta kellelgi enda kõrvale kasvada.

Kriisikommunikatsiooni rusikareegel on see, et kommunikatsioon koondatakse selguse huvides ühe inimese kätte. Sõja alguses oli kommunikatsiooni koondumine president Zelenskõi kätte loomulik, aga kui edukalt toimib ukrainlaste silmis ühe-mehe-šõu kaks ja pool aastat pärast sõja algust?

Ukraina presidendi populaarsus on langenud, aga jääb üle 40 protsendi, mis pole keskmise demokraatliku riigi kohta kindlasti halb tulemus. Eks inimesed tajuvad võimu koondumist, mitte ainult kommunikatsiooni, vaid ka muudes aspektides Zelenskõi-Andri Jermaki tandemi kätte, mis üha rohkem ja selgemini riiki kontrollib. See võib ukrainlasi murelikuks teha.

Aga samal ajal on ka opositsiooni sõnumid välisriikide inimestele hästi ühtsed. Praegu on nad rahul sellega, et riiki juhib Zelenskõi, kes on suutnud just kommunikatsiooni hästi hoida ja selle eest teda Ukrainas ei kritiseerita.

See on muidugi kõrge riskiga mäng, sest kui Ukrainal on mingil põhjusel vaja kasutada kõneisikuna kedagi teist, siis ei ole välissuhtluses Zelenskõiga ligilähedaseltki samal tasemel inimest võtta ja see risk on hajutamata.

Kuidas on meeletu pinge all töötav Zelenskõi sõja ajal inimesena muutunud?

Maailma majandusfoorumil Davoses oli meil tänavu Ukraina majas näitus, kus anti natuke tulevikulootust näidates videosid Venemaalt Ukrainasse tagasi toodud lastest. Saime seal Poola president Andrzej Duda ja Zelenskõiga nö omade keskel kokku õhtul pärast seda, kui Ukraina president oli päev otsa veennud kõiki oma rahuplaani teemadel. Kogesin siis, et minu arust on ta muutunud mitteformaalses olukorras siiramaks. Ta otsib ise emotsionaalset tuge, sest tipus on tuuline ja üksik olla.

Ühtpidi tugevneb kuvand võimu koondumisest presidendi kätte, aga sellistes mitteformaalsetes olukordades on Zelenskõi pigem siiram, tahab suhelda ja rääkida ka sellest, millised tunded tal on. Muidugi on tunda ka väsimust.

Kui hästi on Ukrainal õnnestunud rahvusvahelises suhtluses hoida initsiatiivi ja oma rahuplaan välja mängida?

Väga hästi ei ole. Nad ei suutnud rahuplaani tippkohtumisele juunis saada inimesi, kes oleks võinud sinna minna. Eriti silmatorkav oli Joe Bideni puudumine, ehkki ta oli ainult päev varem helikopterilennu kaugusel Itaalias. Selles mõttes ei olnud Ukraina esimene katse väga edukas, aga nad ei ole alla andnud ja pusivad edasi.

Rahuplaani põhihäda on see, mis alguses tundus plussina – seal on koos erinevad asjad alates maailma rahust kuni maailma toitlustamiseni. Tegelikkuses loob töövoogude paljusus riikidele võimaluse justkui millegagi nõus olla, kuid jätta kõrvale peamise teema ehk Ukraina territoriaalse terviklikkuse taastamise. Teemade paljusus võimaldas paljudel riikidel näiliselt Ukraina rahuplaaniga kaasa minna, vältides samas toetust kõige olulisemas küsimuses ja fookuse hajumine on oluline probleem.

Kuidas hinnata Eestis valdavat hoiakut, et igakordne sõna „rahuplaan“ mainimine võrdub automaatselt kavatsusega Ukrainat reeta?

Olin Davoses ühes paneelis kogu maailmas tuntud majandusteadlase Nouriel Roubiniga, kes ütles, et kuigi me oleme ukrainlastele kõik andnud jäi selle sõja tulemus viiki. Nüüd peavad nad Venemaaga kokku leppima.

Küsisin seepeale Roubini käest, mida tähendab „kõik“? Tal ei olnud õrna aimugi, et see „kõik“ on ainult 0,2% Ukrainat toetava koalitsiooni riikide kahe aasta SKTst. See on üks kõige suurem kommunikatsiooniviga, mille me oleme kollektiivselt teinud, et usume nagu oleksime Ukrainale väga palju abi andnud. Sellest tulenevalt tundub, et kuna Ukraina sõda võita ei suuda, siis tuleks hakata kokku leppima.

Kurski operatsioonil oli palju eesmärke – hajutada vene vägesid, tekitada Putinile piinlikkust – aga üks eesmärk tundub olevat ka see, et kui Ukrainal ikkagi läheb vaja territoriaalset vahetuskaupa, siis neil on midagi vahetada.

Vene meedia kasutab mõnuga ära Ukraina ühismeediast üles korjatud videoklippe sellest, kuidas Ukraina mobilisatsiooniametnikke sõimatakse turgudel ja tänavatel, kus nad kontrollivad mobilisatsiooniealiste meeste dokumente. Need visuaalselt mõjuvad näited seavad kahtluse alla ukrainlaste kaitsetahte püsimise. Kuidas teie seda hindate? 

Kuulsin Ukrainas juhuslikult tavaliste inimeste arutelu selle üle, kas me peaksime jätkuvalt surema nende territooriumite pärast, mis on sõjas tuhaks põletatud ja kus keegi enam nagunii elama ei hakka? Ma ei tea, kui laialdaselt on see mõtteviis levinud. Samas sellist mõtet, kas üldse vastupanu jätkata, Ukrainas ei ole.

Ukrainlased ei ole oma avalikus ruumis olnud valmis rääkima millestki muust kui täielikust territoriaalse terviklikkuse taastamisest. Aga kommunikatsiooniprobleem on seegi. Nüüdseks ongi see muutunud millekski, millest vähemalt president Zelenskõi ei saa taganeda.

Võibolla ainult juhul, kui ta – oletuslikult – läheb president Bideni juurde ja esitleb USA presidendiga kokku lepitud asju kui võiduplaani, mille üks osa on see, et kõige eest enam ei võidelda. Võibolla sellisel juhul Zelenskõi tuleb praegusest olukorrast välja, kui tema käitumise valideerivad välismaised liitlased. Aga praegu ei ole Ukraina ühiskonnas mingit avalikku valmisolekut teha mistahes kokkuleppeid territoriaalse terviklikkuse arvel.

Sõjas on lisaks rahalisele ja relvastusabile oluline ka kommunikatsioon, millega võib vaenlast edukalt heidutada. Kas võib öelda, et üks osa Ukraina probleemist on see, et kõige olulisemate partnerriikide – USA, Prantsusmaa ja Saksamaa – liidrid on praegu nõrgad ega kasuta oma kommunikatiivseid võimalusi ära?

Seda muret jagavad paljud inimesed, aga ei oska selle ravimiseks midagi teha. Kui me hakkame iga päev hommikust peale muretsema, et ega Putin täna ei pea meie tegevust olukorra eskaleerimiseks, siis me ju tegelikult näitame, et ebalemegi hommikust peale. Ma ei kujuta ette, et Kuuba kriisi ajal 1962. aastal oleks (USA president JF Kennedy juhtimisel) samamoodi käitutud.

Üks asi on see, kui luurejuhid arutavad suletud ruumis võimalikke stsenaariume. Teine asi see, kui poliitikud arutavad seda avalikus ruumis. Järjest selgub, et „Putini punased jooned“ oleme suuresti ise maha tõmmanud.

Kurski operatsiooni kommunikatiivne edu võib olla just see, et Ukraina väed asuvad Venemaa territooriumil ja mingit tuumarünnaku ohtu ei ole tekkinud. Just kommunikatiivselt on probleem see, et me anname Ukrainale liiga vähe abi ja siis paistame veel kogu aeg ebalevad.

Avalikus ruumis tundub, et Prantsusmaa toetab Ukrainat kõvasti, sest president Emmanuel Macron on selline sõjahüüu mees. Rahalises mõttes on olukord vastupidine – sakslased on panustanud Ukraina abistamisesse kaheksa (!) korda rohkem kui prantslased. YES-konverentsil esindas Prantsusmaad äsja ametist lahkunud peaminister Gabriel Attal, kes pidas tõelise kihutuskõne. Aga Attali käest ei küsitudki arutelupaneelis, millal Prantsusmaa rahaliselt panustama hakkab? Sakslastel oli nagu alati kohal (kaitseministeeriumi planeerimisosakonna juht) kindral Christian Freuding, kes ei kõhkle ütlemast, et tema on valmis ukrainlasi toetama Krimmi tagasivõitmiseni. Aga tema ei ole see tase, mis kommunikatiivselt mõjub.

Kuidas toimib sõja ajal Ukraina ajakirjandus? Telemaastikul on ühiskondliku kokkuleppe kohaselt sisuliselt ainult üks kanal, mida tehakse koostöös. Muul ajakirjandusel on aga eetiliselt rasked valikud: kui rääkida ausalt näiteks korruptsioonist kaitseministeeriumis, siis annab see kütet Ukraina toetamise vastastele. Kui ajakirjandus selle maha vaikib, siis varastatakse vanaviisi edasi.

Loomulikult toimivad ajakirjanike jaoks need moraalsed dilemmad. Ka sõltumatud ajakirjanikud väidavad, et kui asi puudutab sõjateadete edastamist või edastamata jätmist, siis nad kaitsevad sõjasaladust.

Aga sõltumatud ajakirjanikud ütlevad, et nad ei kõhkle korruptsioonijuhtumitest kirjutamast. Kuigi olen aru saanud, et nad on tugeva surve all, mille eesmärk on, et nad korruptsioonist ei räägiks.

Kuidas valmistavad Ukraina juhid oma inimesi psühholoogiliselt ette nüüd järgmiseks talveks olukorras, kus Venemaa ründab süstemaatiliselt energiataristut ning talvel ähvardab miljoneid inimesi elektri, kütte ning vee puudus?

Ega ei valmistata. Juhtisin Kiievis ka energiapaneeli ja seal torkas silma, kuidas nende energeetikaminister Herman Halushchenko ütles, et Ukraina saab hakkama. Ja olulistele välismaistele otsustajatele jäigi mulje, et Ukraina on purustatud taristu asendamiseks piisavalt lahendusi leidnud. Pärast seda ei sobinud suurte energiaettevõtete juhtidel öelda, et nad on tegelikult halvemas seisus kui eelmisel sügisel.

Ukraina luurejuht Kõrõlo Budanov laskis hiljuti sõja ajaraamidest rääkides käibele aastanumbri 2026. Mis on teie meelest sellise ajahorisondi pakkumise eesmärk?

Ma arvan, et Budanov püüab luua ruumi ja võita aega, kuna kõiki huvitab, kes on USAs 2025. aastal president. Võibolla tekib 2025. aastal Ameerikas edenemine.

Aga pange tähele,  Zelenskõi ja Budanovi jutt võib tihti erineda. Zelenskõi läheb nüüd Bideni juurde võiduplaaniga, aga Budanov räägib 2026. aastast. Budanovil tundub olevat hästi iseseisev mõtlemine ja ta võib-olla koordineerib oma sõnumeid presidendiga mõnevõrra vähem kui teised inimesed. Budanov on minu arust väga siiras, jätab veenva mulje. Mulle tundub, et tema oma peas soovib lisaaega ja -ruumi.

Mida saab Eesti lisaks senitehtule Ukraina toetamiseks ära teha?

Soovin, et kaitseministeerium uuendaks oma strateegiapaberis esitatud andmeid lääne makromajandusliku panuse kohta Ukraina aitamiseks. Olen seal esitatud numbreid juba peaaegu aasta aega kasutanud. Selle aja vältel on olukord muutunud, tahan teada ja maailma teavitada, kuidas me oleme tänavu edasi liikunud.

Olen kindel, et suurusjärkudes me praeguseid kaitseministeeriumi numbrid kasutades ei eksi, aga kui numbrid on uuendatud, siis on see mõjusam. Need numbrid on šokeerivad ja kui nad on meil kogu aeg värskelt võtta, siis oleks sellest palju abi. Saan näiteks helistada Fareed Zakariale ja teda uute numbritega varustada, mida tema saab omakorda oma arvukale jälgijaskonnale edastada.