Eesti sõjablogijate väike välimääraja

Öeldakse, et tõde on iga sõja esimene ohver. Strateegilistel kaalutlustel on sõdivate poolte huvides tekitada sõja ümber uduloor – näidata enda kaotusi tegelikkusest väiksematena ja vastase omi suurematena, korraldada pettemanöövreid ja infooperatsioone.

Sõjaudu tõttu ei tasu eeldada, et ükski sõjablogija saaks olla absoluutse tõe allikas. Ent nad teevad ära suure töö info kogumisel, sorteerimisel ja avalikkusele tarbitaval kujul serveerimisel. Oluline on ära tunda, kas serveeritakse külmi fakte, tuliseid hinnanguid või miskit nende vahepealset. 

Sestap tasub teada, milliseid infoallikaid sõjablogija kasutab, millises meediakeskkonnas tegutseb ja mis on tema tegutsemise peamine motivatsioon – kas lihtsalt vahendada infot või ka luua meeleolu. Sellest sõltub stiil, kui külmalt või tuliselt sõjablogija oma kogutud ja sõelutud infot avalikkusele serveerib. 

Nendest kategooriatest lähtuvalt analüüsime nelja Eesti tuntumat sõjablogijat: Igor Taro, Teet Kalmust, Rainer Saksa ja Artur Rehi.

Igor Taro

Riigikogu ja Eesti 200 liige ning endine ajakirjanik Igor Taro pidas “Ukraina päevikut” ka Vene agressioonisõja esimeses faasi ajal aastatel 2014-2016. 

Infoallikad: saatele “Ringvaade” antud intervjuus (ETV 21.12.2022) ütles Taro, et tema infoallikad kujunesid välja juba sõja esimese faasi päevilt ja tõi neist esile: Live Universal Awareness Map, Deep State, Censor.net, Liga.net. 

Taro sõjapäevikut lugedes tuleb arvesse võtta, et ta ei tegele ajapuuduse tõttu ise faktide kontrollimisega. Ta ütles intervjuus „Ringvaatele“, et Vene röövsõja kontekstis ei ole võimalik taga ajada objektiivsust ega neutraalset hoiakut.

Meediakeskkond: Taro kirjutab oma postitusi peamiselt Facebooki. Samuti on aeg-ajalt võimalik lugeda tema sõjapäevikut meediaväljaannete Postimees ja Delfi vahendusel. 

Et Taro on ühiskondlikult aktiivne, on sõjapäeviku pidamine viimasel ajal tagaplaanile jäänud. Viimane pikem „Ukraina päeviku“ postitus ilmus tema Facebooki lehel 26. mail. Siiski pole ta otseselt avalikult teatanud, et päeviku avaldamise lõpetab. 

Motivatsioon: Taro ütles „Ringvaatele“, et sõjablogi kirjutamise peamine motivatsioon on vähendada inimeste ärevust, mille tingis süstematiseeritud info puudus pärast täiemahulise sõja vallandumist. 

Stiil: Paraku pole Taro ja sõjakokkuvõtted olnud kõigile rahustavad. Postimehe all ilmunud ja nüüdseks suletud väljaandes Ypsilon väljendati Igor Taro ja Teet Kalmuse sõjaraportite suunal anonüümset kriitikat põhjusel, et nad proovivat sõda kajastada liialt meelelahutusliku keelekasutusega ning raporteerivad iga infokildu liigse enesekindlusega (Ypsilon 04.10.2022). 

Ajakirjanik Mikk Salu on nõustunud Ypsiloni kriitikaga, kuna Taro ja Kalmuse kokkuvõtetes on korduvalt esitatud kinnitamata infot tõe pähe ja tehtud kindlas kõnetoonis ennustusi, mis hiljem on osutunud valeks (Postimees 20.12.2022).

Igor Taro tunnistas Ringvaatele, et on tõepoolest pidanud oma keelekasutust korrigeerima, kuid põhjusel, et tema kirjutiste peamine meediakeskkond Facebook kippus ära kustutama postitusi, kus ta andis omapoolseid hinnanguid, näiteks Vene sõdureid orkideks nimetades. 

Samuti on tema postituse juures märgata meelelahutusliku ja rahvapärase keelekasutuse vähenemist. Tarole pole viimasel ajal ka kuidagi võimalik ette heita, et ta ennustaks liigse enesekindlusega mõne sündmuse mõjusid sõja edasisele kulgemisele. Sellest võib järeldada, et Taro info serveerimise stiil on tulisemalt temperatuurilt liikunud külmemate faktide suunas. 

Igor Taro “Ukraina päeviku” firmamärgiks on saanud tekstile illustratsiooniks lisatud Ukraina kaart, millele märgitud kirjeldatud sündmuste toimumiskohad.

Teet Kalmus

Ettevõtja ja IT-mees Teet Kalmus ongi laiemale üldsusele peamiselt tuntud sõjablogijana. Teet Kalmusel on Igor Taroga palju ühiseid jooni. Kaht meest ühendab juba see, et mõlemad kirjutavad Ukraina sõja kokkuvõtteid Kagu-Eesti metsade vahelt. 

Infoallikad: ent Kalmus erineb Tarost ja teistest Eesti sõjablogijatest infoallikate poolest, kuna ta kogub infot peamiselt Vene sõjablogijatelt. 

Kalmus ütles Ekspressile antud intervjuus, et 90 protsenti infost ammutab ta YouTube’ist venekeelseid intervjuusid kuulates. Ta tunnistas 12. augustil saates “Ukraina stuudio” (ETV 12.08.2024), et tõde on sõjas äärmiselt suhteline. Oma allikate puhul on ta ajapikku pidanud katse-eksituse meetodil ja tagantjärele analüüsides aru saama, millist allikad võib vähem ja millist rohkem uskuda. 

Kalmus sõnul puutub ta vene sõjablogijaid jälgides enamasti kokku läänevastast vihkamist täis tekstiga ja tema ülesanne on teha “kõntsast” viisakal moel esitatavat materjali. Kalmuse võime tegeleda niivõrd musta materjaliga teeb tema töö väga tänuväärseks. 

Meediakeskkond: sarnaselt Igor Tarole kirjutab Teet Kalmus oma ülevaateid peamiselt Facebooki, ent tema ülevaateid saab lugeda ka Eesti suuremate meediaväljannete veebist. 

Motivatsioon: sarnaselt Tarole on Kalmuse kirjatööde peamine motivatsioon vähendada ärevust. Kalmus ütles Eesti Ekspressile (13.04.2022), et alguses ta rahustas tekstide kirjutamisega end ise, kuid tema tekste hommikukohvi kõrvale tarbides rahunesid ka lugejad. Seepärast saavutas Kalmus sõja esimesel aastal suure tuntuse ja autoriteedi.

Stiil: ka Kalmus sai kriitikat liigselt rahvapärase keelekasutuse ja kindlas kõneviisis tehtud ennustuste eest, mis hiljem osutusid valeks. Viimase eest sai Kalmus kriitikat näiteks EKRE väljaandes Uued Uudised põhjusel, et ta olla Postimehes liiga kergekäeliselt ennustanud Venemaa raketivarude peatset lõppemist (Uued Uudised 29.01.2023).

Ka Kalmus tundub olevat kogemusest õppinud ja liigselt uljaid ennustusi pole tema ülevaadetes enam märgata olnud. Stiili osas on Kalmus endiselt rahvapärane, kuid selle tingib asjaolu, et tema infoallikad on Vene sõjablogijad. 

Näiteks siis, kui Ukraina väed hõivasid augustis Kurski oblasti alasid ja Ukraina pool sel teemal vaikis, siis said paljud meediaväljaanded samuti ainsaid infokilde vene sõjablogijatelt.  Sarnaselt teistele kasutas neid infokilde briti ajalehe The Telegraph igapäevane podcast „Ukraine: The Latest“. Ent seal rõhutati iga sellise infokillu juures korduvalt, et vene sõjablogijatelt pärit infot ei ole võimalik kuidagi sõltumatult kinnitada. Samasugune märkus peaks lugejal meeles mõlkuma ka Teet Kalmuse tekste lugedes.

Seetõttu ei vahenda Kalmus tihti mitte vene blogijatelt pärit infot, vaid pigem nende meeleolusid. Ennekõike meeleolusid, mis teevad rohkem heameelt Ukraina toetajatele. Kui Taro „Ukraina päevikut“ iseloomustab Ukraina kaart, siis Kalmuse firmamärgiks on kujunenud sõnad: “Z-blogijad on paanikas”.

Nii täidab Kalmus hästi eesmärki luua meeleolu, et väheneks ärevus ning et inimesed ei kaotaks Ukraina teemal huvi ega lootust.

Rainer Saks

Saks on olnud ajalooõpetaja, välisministri nõunik, riigikantselei koordinatsioonidirektor, presidendi kantselei direktor, välisluure juht ja välisministeeriumi kantsler. 

Infoallikad: Saks on Postimehele öelnud (07.02.2024), et kasutab infoallikatena Ukraina meediat, sotsiaalmeediat ja inimestega suhtlemist. 

Meediakeskkond: kaks aastat pärast röövsõja algust on Saksast kujunenud Eesti kõige populaarsem sõjakolumnist. Tema tekste avaldatakse absoluutselt igas olulises Eesti meediaväljaandes ja lisaks on ta väga sage külaline kõikvõimalikes raadio- ja telesaadetes. Rainer Saks on ka Postimehe aasta arvamusliider. 

Motivatsioon: Saks on 8. veebruaril 2024. aastal Pärnu Postimehele öelnud, et teda motiveerib igapäevaseid sõjasündmuste kommentaare kirjutama Ukraina tuttavate olukord, kes võitlevad ja kel ei paista horisondil ühtegi puhkepäeva: “Seetõttu ei tasu ka minul pidada pausi. Kuni ukrainlased suudavad, peame meie ka suutma.”

Stiil: kui Taro oskus infot sõeluda pärineb ajakirjanikutööst ja Kalmus on iseõppija, siis Saksal on varnast võtta tohutu infoga töötamise kogemuste pagas riigitöölt. Ta on öelnud: “Blogitekste luues on mu teadlik valik mitte kasutada emotsioone. Ja kindlasti ei taha ma libastuda propagandale. Riigitöö jooksul omandatud kogemus ütleb, et inimesed suudavad vastu võtta kontsentreeritud ja selget informatsiooni, ning sinnapoole ma ka püüdlen“ (Postimees 07.02.2024).

Täiemahulise agressioonisõja esimese aasta lõpus kirjutas ajakirjanik Mikk Salu: „Saksa ülevaated on napimad, emotsioonitumad, võiks öelda, tehnokraatlikumad. Tema stiil on ettevaatlik, ta rõhutab sõjaudu ja teadmatust ning seda, kui tegu on kontrollimata infoga (Postimees 20.12.2022).“ 

Et Saks ammutab oma infot Ukraina meediast, keskendub ta tihtipeale pikemalt Ukraina või Venemaa ühiskonnas toimuvatele sündmustele ja protsessidele. Kui lugeja tahab teada, mis toimub rinnetel, siis tavaliselt on see paari lausega ära öeldud sõjaraporti lõpus. Teinekord aga on seal leiduv info sõja kulgemise osas mõneti olulisemgi kui eelnev kirjeldus. 

Kokkuvõttes on Saksa sõjaraportid on võrreldes teiste sõjablogijatega kõige konkreetsemalt infoallikad, mitte niivõrd tujutekitajad. 

Artur Rehi

Kaitseväe reservväelane ja juutuber Artur Rehi on teistest Eesti sõjablogijatest nii erinev, et pole päris selge, kas teda nimetada Eesti sõjablogijaks või lääne sõjablogijaks. 

Võib isegi vaielda, kas teda saab pidada puhtakujuliseks info vahendajaks või on pigem tegu aktivistiga. Rehi on aktiivne Ukraina abistaja, kes on kogunud sadade tuhandete dollarite väärtuses raha, et soetada Ukraina sõjaväele droone ning muud sõjatehnikat. 

Infoallikad: Postimehele antud intervjuus avaldas Rehi, et kasutab infoallikatena peamiselt Telegrami ja Twitterit/X-i. Enda sõnul uurib ta videomaterjali valdavalt ise läbi, kuid kirjalike analüüse loevad tema tiimi teised liikmed (Postimees 10.06.2024).

Meediakeskkond: Rehi vahendab oma YouTube’i kanalil inglise keeles ja peamiselt lääneriikidest pärit vaatajaskonnale. 

Rehi erineb teistest sõjablogijatest veel seetõttu, et juutuberina ta elatub loodud videotest, kogudes YouTube’ilt reklaamiraha (Postimees 10.06.2024). 

Motivatsioon: Rehi peamine motivatsioon pole raha teenimine vene sõjast videoblogi pidades, pigem kannustab teda patriotism ja isamaaline kasvatus. 

Kuna Rehi eesmärk on sõjablogi toel aktiivselt Ukraina poolt materiaalselt aidata, siis võib järeldada, et tema tegevuse motivatsioon läheb pelgalt meeleolu loomisest veel sammu võrra kaugemale. 

Ta selgitas Postimehele antud intervjuus: “Asi on selge: ma teen kõik Ukraina võidu nimel, seega otseselt ka Eesti vabaduse nimel, sest siin kasvasin mina, siin kasvavad minu lapsed. Siin on minu üks ja ainus emakeel ning kultuur, minu rahvas“ (Postimees 03.01.2024). 

Stiil: Siiski määrab raha ja YouTube’i meediakeskkond üldiselt stiili, mida Rehi sõja kajastamisel kasutab või on sunnitud kasutama. Rainersaksalikult emotsioonide mahakeeramisega YouTube’is ära ei ela. Rehi ütles intervjuus Postimehele, et ta paneb rõhku oma sisu õigesti pakendamisele ja mahlakale esitusele. Samas proovib ta oma videotele läheneda huumoriga, kuid mitte liiga emotsionaalseks minna. Ta väldib sõnakasutusi, mis võivad ta reklaamirahast ilma jätta (Postimees 10.06.2024). 

YouTube’is tuleb ellu jäämiseks pilku püüda. Seetõttu kubiseb ingliskeelne YouTube videotest, mis klikipüüdjatena teevad üksiksündmustest liialt uljalt põhjapanevaid järeldusi: näiteks kuidas üks või teine sündmus viivad Venemaa või Ukraina sõjaväe või riigi kiire ja vältimatu kokkuvarisemiseni. 

Nendega konkureerimiseks leiab ka paraku Artur Rehi videote pealkirjadest ennatlikke järeldusi näiteks Vene majanduse kokkuvarisemise kohta. See näitab, et Rehi räägib lisaks rindeolukorrale ka üldisematest protsessidest. Ta kommenteerib sotsiaalmeediapostitusi ja reageerib erinevatele videotele. 

Rehi loodud sisu läheb rahvale peale ja temast on YouTube’is saanud maailma üks tuntumaid ingliskeelseid sõjablogijaid. Rehi erineb teistest Eesti sõjablogijatest kardinaalselt oma stiili poolest ja on vaieldamatult kõige meelelahutuslikum.

Kokkuvõte

Kõiki Eesti sõjablogijaid ühendab üks: nad on selgelt ja avalikult Ukraina poolel, mistõttu oleks nende pakutavast sisust mõttetu eeldada neutraalset või täiesti objektiivset käsitlust. Kui sõjas edeneb Ukraina pool, siis pööratakse sellele palju rohkem tähelepanu ja elatakse kaasa. Vene poole sõjalist edenemist kajastatakse vähem ja sellele loomulikult kaasa ei elata. 

Kui hinnata Eesti sõjablogijaid tulise meelalahutuslikkuse ja külma faktipõhisuse skaalal, siis kõige meelelahutuslikum on Artur Rehi, talle järgneb Teet Kalmus, seejärel Igor Taro ja kõige külmemalt faktipõhist sisu pakub Rainer Saks. 

Lõpetuseks tuleb kõiki sõjablogijaid kiita, et nad on sõja-aastate jooksul nii palju oma aega panustanud infomürast nende infokildude välja sõelumiseks, mis aitavad kogu avalikkusel toimuvat paremini mõista ja vältida lootusetuse tunde tekkimist.