Kremli propagandal ei õnnestunud Narva tanki taaskäivitada

29.08.2024

Narva tank “Monumentide kaitsealal”.
Kuvatõmmis: https://zapovednik.kp.ru/

Mullu oktoobris üritati Moskvas võimalikult suure meediakära saatel käivitada projekti „Monumentide kaitseala“. Selle autorid on firma Dobro Agency ning mõjukas ajaleht Komsomolskaja Pravda. Partnerid-toetajad aga Vene Föderatsiooni välisministeerium, Venemaa sõjalis-ajalooline ühing, presidendi kultuuriliste algatuste fond ning Rossotrudnitšestvo ehk täieliku nimetusega SRÜ Riikide Küsimuste, Välismaal Elavate Kaasmaalaste ja Rahvusvahelise Humanitaarkoostöö Föderaalagentuur.

Projekti esitleti väitega, et tegemist on kogu maailmas ainulaadse virtuaalselt 3D formaadis taastatud interaktiivsete mälestusmärkide kogumiga.

(Kuri)kuulus Vene välisministeeriumi pressiesindaja Maria Zahharova tutvustas ametlikus pressiteates projekti nii: „Sellised projektid näitavad ühiskondlikku toetust nendele jõupingutustele, mis sündisid meie ametkonnas palju aastaid tagasi. Sündisid juba siis, kui need tendentsid (mälestusmärkide teisaldamine välismaal) polnud veel massilised.“

Projekti autor Maksim Bobrov lisas omalt poolt: „Viimase kolmekümne aasta vältel on välismaal maha võetud sadu vene mälestusmärke ning tulevikus see tendents võimendub. Kõige olulisemad neist mälestusmärkidest ilmuvad kindlasti kaitsealale. Võib hävitada mälestusmärgi, kuid ei ole võimalik hävitada mälestust meie esiisade kangelastegudest.“

Paraku pole Bobrov lubadust pidanud – virtuaalne „Monumentide kaitseala“ on netis rippunud ligi aasta, kuid algsele üheksale monumendile pole ühtki uut juurde lisandunud. Seda eeldatavasti põhjusel, et veebi on lihtne üles riputada mida iganes, aga palju raskem on tekitada inimestes huvi veebisisu vastu.

Mälestusmärkide sõda laiendatakse veebi

„Monumentide kaitseala“ pole esimene projekt, millega üritatakse mälestusmärkide sõda virtuaalmaailmasse üle kanda. Juba viis aastat tagasi kirjutas Propastop sarnasest projektist. Kremlimeelne noorteliikumine Set (Võrk) lõi 2019. aastal rakenduse, mis tõi liitreaalsuse abil pronkssõduri ja selle ees lõõmava „igavese tule“ virtuaalselt Tõnismäele tagasi.

Äpp nimega Cyber History töötas iPhone nutitelefonis. Kui rakenduse kasutaja suunas telefoni mälestusmärgi endisele asukohale, nägi ta liitreaalsuse abil telefoniekraanil pronkssõdurit väidetavalt sellisena, nagu see algselt oli.

Ettevõtmisest kirjutasid toona Venemaa propagandakanalid, näiteks Izvestija, Regnum, Vzgljad jt.

Toonase tehnoloogia kohaselt loodud projekti oli aga nii keeruline kasutada, et vaevalt keegi seda kunagi üldse tegi ning ainsana teenisid selle pealt projekti teostajad. Seda tõestab asjaolu, et viimased Seti virtuaalsed projektid pärinevad aastast 2020, kuigi kremlimeelse ühenduse välja surnud veebisait on veel üleval.

Sihikul Eesti, Poola, Ukraina, Tšehhi ja Läti

2023. aasta sügisel loodud “kaitsealal” esitletud üheksast projektist kaks on Eestist – pronkssõdur ja Narva tank. Poola pealinnast Varssavist on „kaitsealale“ viidud mälestusmärgid nõukogude-poola relvavendlusele ja tänumälestusmärk Punaarmeele ning Pieniężno linnast mälestusmärk kindral Ivan Tšernjahhovskile; Lätist vabastajate monument Riias; Ukrainast Nõukogude Liidu relvajõudude lahingukuulsuse monument Lvivis ja kindral Nikolai Vatutini mälestusmärk Kiievis ning marssal Ivan Konevi mälestusmärk Tšehhi pealinnast Prahast.

Sõjamuuseumi direktori Hellar Lille sõnul on propagandaprojekti valitud need Eesti, Läti, Poola, Ukraina ja Tšehhi monumendid, mis on olnud neis maades olulisemad ja tuntuimad Vene maailma ja sellega tihedalt seotud nn Suure isamaasõja narratiivi jutustavad mälupaigad.

„Nende monumentide abil on Venemaa püüdnud edastada oma poliitilis-kultuurilist sõnumit,“ selgitab Lill Propastopile. „Mõistagi on see ka põhjus, miks need monumendid on avalikust ruumist teisaldatud või ümber paigutatud. Püüd neid virtuaalmaailmas esitleda kinnitab, et teisaldamised on olnud vajalikud.“

Lill on veendunud, et virtuaalruumis monumentide esitlemine ei oma samasugust mõju, kui nende esitlemine avalikus ruumis. „Küsimus on ju avaliku ruumi valitsemises, aga virtuaalsete monumentide kaudu ei saa Vene maailm enam võõral territooriumil kohal olla. Pealegi, ka virtuaalmaailmas on nende esitlus üsna tagasihoidlik,“ selgitab Lill.

Sõjamuuseumil on peagi plaanis avada andmebaas, milles on jäädvustatud Eesti avalikust ruumist eemaldatud monumendid koos piltide ja nende juurde käiva infoga. Mitu algsest asukohast teisaldatud monumenti on leidnud uue koha mäluasutustes. Eestist Moskva projekti valitud monumendid on tegelikult samuti mõlemad alles, kuid uues asukohas, meenutab Lill.

„Kuivõrd pronkssõdur oli hauatähis, asub see koos maetute säilmetega juba 2007. aastast Kaitseväe kalmistul ja Narvas asunud tank T-34 asub meil sõjamuuseumis,“ selgitab muuseumidirektor.

Tehniliselt on venelaste loodud „Monumentide kaitseala“ üsna lihtsakoeline, 3D võimalusi on kehvalt ära kasutatud ning mingit elamust virtuaalse kaitseala külastamine ei paku. Lisaks Komsomolskaja Pravdale promoti „kaitseala“ mullu ka teistes suuremates ja väiksemates vene meediakanalites, kuid ilmselt ei eristunud see patriootliku propaganda massist ega pälvinud keskpärase teostuse tõttu tähelepanu.

Valed saatetekstis

„Kaitsealal“ pronkssõdurile lisatud saatetekstil on faktivead. Ekslikult väidetakse, et monumendi teisaldamise ajal puhkesid 2007. aastal massilised protestid, mis põhjustasid verevalamise mitmetes Eesti linnades.

Narva tanki kohta annab saatetekst teada, et sõjamasin seati mälestusmärgina üles 1970. aastal, kuid 2022. aastal viidi see Eesti valitsuse korraldusel kohalike inimeste vastuseisust hoolimata Viimsi sõjamuuseumisse.

„1944. aastal konkreetselt seda mudelit, T-34/85 seal piirkonnas isegi ei kasutatud,“ selgitab sõjamuuseumi direktor Hellar Lill. „Kui need tankid 1960. aastate lõpus Nõukogude relvajõudude relvastustest maha arvati, oli neid võtta ja siis püstitati selliseid üle kogu toonase Nõukogude Liidu. Eestiski polnud Narva tank ju ainuke.“

Oma tänases asukohas, muuseumikeskkonnas on Narva tank lahti haagitud propagandistlikust eesmärgist ning esitletud Teise maailmasõja ajaloo ja sõjatehnika ajaloo kontekstis. „Narva tank on toonud sõjamuuseumisse juurde suure hulga venekeelseid külastajaid ja see on andnud neile võimaluse tutvuda lähemalt Eesti ajalooga ning – mis eriti tähtis – ausama teise maailmasõja looga, kui idanaabri esitatud narratiiv,“ kinnitab Lill.

Kreml investeerib monumentide sõtta palju

Venemaa sõjalis-ajaloolinse ühingu stiilinäide: nende rahastusel Serbia pealinna Belgradi püstitatud mälestusmärk Nikolai II-le.
Foto: Wikipedia

Kuigi virtuaalne „Monumentide kaitseala“ kukkus läbi, tasub tähele panna selle projekti tugiõlga, selle projekti toetaja Venemaa sõjalis-ajalooline ühing on võimas nii riiklikult kui oligarhide poolt heldelt teotatud organisatsioon.

Mulluses ühingu tegevuse kokkuvõttes nenditakse: „Oma tegevusaja vältel on ühing Venemaal ja selle piiride taga püstitanud 250 mälestusmärki.“

Näidetena tuuakse teiste seas ka mälestusmärk tsaar Nikolai II-le Belgradis, mälestusmärk „Vene ja nõukogude sõjameestele, kes langesid esimese ja teise maailmasõja ajal Sloveenia pinnal“ Ljublajanas, Aleksander Nevski mälestusmärk Peipsi idakaldal, mälestusmärk Mihhail Kalašnikovile Moskvas ja paljud teised.

„Monumente rajavad kõik ühiskonnad, et jutustada oma ühiskonna ja kultuuri lugu, et inimestel oleks võimalik nende abil ühiskonna väärtushinnangutega suhestuda. Ent eriti tähtsad on monumendid totalitaarsetele režiimidele, et nende abil kujundada inimeste ajalooteadvust ja meelsust,“ selgitab fenomeni Hellar Lill.

Ta lisab: „Venemaa soovib monumentidega näidata oma mõjuvõimu ka välismaal. Monumendid räägivad rohkem nende püstitajatest kui nendest, kelle auks nad on püstitatud.“