Kuidas toimib armukolmnurk Venemaa – Hiina – Põhja-Korea?

Lühike vastus pealkirjas toodud küsimusele: ei toimi ega hakka toimima, kuigi Venemaa ning Hiina vaheline liit on võimalik. Samas on võimatu selle kolmnurga tekkimine Põhja-Korea ja Hiina vastandlike huvide tõttu.

Pikk vastus: narratiivide ajalugu uurides ilmneb tõsiasi: vahel rõhutatakse mõnd väärtust või eesmärki, sest ühiskonnas pole seda piisavalt. Näiteks Hiinas rõhutati 2500 aastat tagasi pojalikkuse tähtsust Pojalikkuse Klassikas (väidetavalt Konfutsiuse poolt kirjutatud konservatiivseid väärtuseid au sees hoidev lühike kanooniline õpetustekst) ning Jaapanis toonitati, et olulisim bushide (samuraide) voorus on lojaalsus nende isandate suhtes. Neid väärtusi jutlustati rahvale sellepärast, et nii pojalikkust kui ustavust polnud ühiskonnas piisavalt.

Ka viimasel ajal maailma ajakirjanduses ilmuvad artiklid Vene ja Hiina sõprusest on üsna pinnapealsed, sest Hiina ei eelista venelasi teistele välismaalastele ning vene kultuur on hiina omast väga erinev. Pinnapealsus ilmneb selles, et Hiina ei ole avalikult toetanud Venemaa eesmärki vallutada Ukraina. Hiina ei toeta seda eesmärki ka varjatult, vähemalt mitte täielikult.

Ometi on õigustatud küsimus, miks kaldub Hiina oma välis- ja sisepoliitilistes narratiivides esitama rohkem Vene kui Ukraina poolt. Üks näide on see, et Rahva Päevalehes ehk Hiina kompartei ametlikku seisukohta väljendavas People’s Daily esineb anonüümne autor Jun Sheng, kes pidevalt kritiseerib USA sõjalist toetust Ukraina sõjas ning USA silmakirjalikkust.

Teiseks näiteks võib tuua asjaolu, et 2022. aasta algusest saati ei kasuta ka Hiina parteiline meedia mõistet „sõda“, vaid nimetab Venemaa agressiooni „erioperatsiooniks“ või „Ukraina kriisiks“.

Hiina rahvuslus versus Vene ideoloogia 

Ka tänapäevase Hiina hindamisel peab meeles pidama, et 1949. aastal loodud Hiina Rahvavabariik erines algusest peale Nõukogude Liidu kommunismist. Erinevalt leninismist pööras Hiina komparteid esimees Mao Zedong põhitähelepanu talupoegadele, kes moodustasid toona riigi elanikkonnast 90 protsenti. Proletaarlasi oli industrialiseerimata riigis vähe ning linnadest Mao eriti ei hoolinud. Nõukogude Liidu algusaastatel suhtuti talupoegadesse halvustavalt kui revolutsiooni läbiviimist takistavasse klassi. Seevastu Mao kuulutas, et tööstuseelsetes ühiskondades juhivad revolutsiooni ühisrindena progressiivsed jõud, kelle sekka kuuluva ka talupojad.

Nõukogude Liidu ja Hiina Rahvavabariiki ideoloogiline lahknemine jätkus kuuekümnendatel aastatel pärast Stalini isikukultuse lammutamist, mil nõukogude kommunistid võõristasid Hiina komparteid. Hiinas peeti omakorda Nõukogude Liidu kommuniste hereetikuteks ehk kommunismi-usust taganejateks, keda Hiina juht Deng Xiaoping nimetas 1974. aastal ÜRO peaassambleel kõneledes „sotsialistlikuks impeeriumiks“. Dengi väitel teostasid lääneriigid Aafrikas neokolonialismi, aga NSVL rakendas neokolonialismi oma liitlaste suhtes Tšehhoslovakkias (1968) ning teistes Ida-Euroopa nn sotsialismileeri riikides.

„Kui Hiina Rahvavabariik peaks kunagi muutuma superjõuks, türanniks, mis teisi riike kiusab, ekspluateerib ning ründab, peaksid maailma rahvad kuulutama ta sotsialistlikuks imperialismiks, ning Hiina rahvaga koostööd tegema, et ta paljastada ja kukutada,“ rääkis Deng.

Kolmandaks ei ole Hiina kunagi teinud sellist kommunistlikku misjonitööd nagu Nõukogude Liit, ehkki relvadega on toetatud sotsialistlikke riike nagu Põhja-Korea. Omas kolonialistliku mineviku tõttu teevad hiinlased rahvusvahelisel tasandil reaalpoliitikat ega oota vastuseks abi eest, et nende partnerid muutuksid ideoloogiliselt kommunistlikuks.

Kolonialismi asemel separatismi vastu võitlemine

Hiina lääne-suunaliseks propagandaks võib nimetada kommunistliku suurriigi rahvusluse õigustamist. Hani rahvuslusest tulenevalt on  Taiwan, Hong Kong, Xinjiangi uiguurid ja Tiibet kõik Hiina jaoks territoriaalsed probleemid, mitte ideoloogiliste väärtuste kaitsmine.

Loetletud alad on Hiina Rahvavabariigi jaoks Hiina osad ning neid hiinastatakse sooviga suruda alla separatism. Näiteks Tiibetis õigustab Hiina oma tegevust Tiibeti kaasajastamisega, sest kaotas seal feodalistliku teoorjuse süsteemi ning India laadis puutumatute klassi, ehitas teid, haiglaid ja koole. Nende investeeringute motiiv on kontrolli saavutamine Tiibeti territooriumi üle ning mingi osad tiibetlasi ongi moderniseerumise narratiivi omaks võtnud, kuna taristu on tajutavalt paremaks muutunud.

Kuigi Hiina ning Venemaa pole sarnased riigid, võivad nad välispoliitikas kasutada sarnaseid kontseptsioone. Nii Hiina kui Venemaa on vastu ühe riigi ehk USA hegemooniale kogu maailmas. Võimu võrdsem jaotus üle ilma lubaks kummalgi riigil saavutada oma regionaalseid huvisid.

Ent Hiina ja Venemaa eesmärgid on erinevad. Peab meeles pidama, et ka Venemaa kultuur on Euroopa poolde pöörduv ning täiesti erinev Hiinast. Samas mäletatakse Hiinas siiamaani Venemaa rolli nende koloniseerimisel.

Hiina soovib küll tagasi Taiwani samal moel nagu Venemaa tahab tagasi võita Ukrainat, ent Hiina tunnustab Ukrainat iseseisva riigina ega pea Taiwani erinevalt Ukrainast riigiks.

Hiina ning Vene eesmärkide vastuolu

Ukraina-Vene sõda on midagi, mis Hiina plaanidesse ei sobi. Hiina lähtub kahesaja aastasest plaanist. Selle järgi soovib Hiina saada 2021. aastaks, mil möödus 100 aastat Hiina kompartei loomisest, mõõdukaks ühiskonnaks xiaokang 小康, ning 2049. aastaks, mil möödub 100 aastat Hiina Rahvavabariigi loomisest, jõukaks ühiskonnaks.

Selleks, et saada jõukaks ühiskonnaks peab Hiina vältima sõda. Erand võib olla Taiwani ründamine, seda võidakse teha ka majanduslike huvide arvelt.

Venemaa rünnak Ukrainas ei sobitunud seega Hiina plaanidesse, sest valides selles sõjas selgelt poole, ei saaks Hiina mõlemaga võrdselt kaubelda ning edukas kaubandus on oluline osa kahesaja-aastases plaanis. Venemaaga kaubanduse lõpetamine teeks Hiinale kahju, sest Venemaa on riigi suurim maismaanaaber. Lääne firmade mõju Hiina majandusele on aga liiga suur ning ka nendega ei saa kaubandust lõpetada.

Seepärast ei saa Hiina avalikult Venemaad toetada. Toetus läheb Venemaale pigem formaalselt erafirmadest, näiteks Kaili Industrial H.K. Limited ja Shenzhen Speed Industrial Materials Co on Venemaale mikrokiipe müünud.

Mõned Hiina firmad lõpetasid sõda ettekäändeks tuues Venemaaga kauplemise, kuid salaja müüvad sinna ikka suurtes kogustes varustust. Näiteks 27. aprillil 2022 teatas droone tootev DJI Technology Co esimese Hiina firmana, et lõpetas Ukraina sõja tõttu Venemaale oma droonide müümise. Ent 2023. aasta märtsis raporteerisid New York Times ning Politico, et DJI Technology Co transportis sõja algusest saati Venemaale 12 laadungit droonide detaile. Teise Hiina firmana on nii Venemaale kui Iraanile relvade transportimise pärast kuulus Norinco. Samas ei oli Hiina hakanud erafirmasid Venemaale relvade müümise pärast survestama.

Mõned Hiina tipp-poliitikud on küll avalikult rääkinud Venemaa toetamisest, näiteks tegi seda tänavu jaanuaris kaitseminister ja admiral Dong Jun. Dong Juni sõnul pooldab Hiina selles sõjas Venemaad, kuigi lääneriigid survestavad Hiinat toetust lõpetama.

Ilmselt on Hiina valitsuses erinevad leerid, kellest üks toetab Venemaad, teine neutraalsust või isegi lääneriikide toetamist. Ametlikult väitis endine Hiina kaitseminister Wei Fenghe, et Hiina ei ole sõja jooksul kordagi Venemaad materiaalselt toetanud ning vältimaks kaubanduskonflikte läänega tahetakse hoida ametlikku neutraliteeti.

See näitab, et Hiina ei ole ametlikult Venemaaga ühes paadis. Hoolimata sellest, et on Venemaale relvastust tarnivaid erafirmasid ning Hiina valitsuses Venemaad toetavaid ministreid. Isegi kui Hiina toetab salaja Venemaad, ei saa seda nimetada otseseks toetamiseks. Hiina tunnustab Ukraina iseseisvust ning maksimaalselt saab Hiinat selles konfliktis pidada kasulõikajaks või vene poole sümpatiseerijaks nende ühise vastase USA tõttu.

Põhja Korea tekitab pingeid

President Vladimir Putini ning Põhja-Korea liidri Kim Jong-Uni kohtumise järel tänavu juunis oli Hiina oma kommentaaris napisõnaline – teatati vaid, et see kohtumine oli nende kahe riigi omavaheline asi.

Tegelikkuses on Hiinale vastukarva Venemaa ning Põhja-Korea vahelise sõjalise kaitsepakti loomine, kuna Hiina oli just süüdistanud USA-t sõjaliste blokkide loomises. Hiina on pidanud Põhja-Koread oma mõjualaks, millesse nüüd on sekkunud Putin.

Ka Hiina ja Põhja-Korea vahele on tekkinud mõningased lõhed. Põhja-Korea mõistis tänavu 27. märtsil hukka nii Hiina, Lõuna-Korea kui Jaapani soovi muuta Korea poolsaar tuumarelva vabaks alaks. Seda soovi on kolm riiki väljendanud 2019. aastast alates toimunud ainulaadsetel tippkohtumistel.

Põhja-Korea hinnangul on „selline kohtumine solvang, mida ei saa kuidagi vabandada ning tähendab sõja kuulutamist Demokraatliku Korea Vabariigi suhtes“. Hiina on Põhja-Koread ka varem vihastanud kirjutades aastatel 2006-2017 alla ÜRO Julgeolekunõukogus Põhja-Korea denukleariseerimise resolutsioonidele.

Seega on kindel, et ei toimi Hiina, Põhja-Korea ja Venemaa vaheline kolmikliit, kus kõik riigid pooldavad üksteise sõjalisi ettevõtmisi. Nad on üksmeelel selles, et läänele tuleb vastanduda, kuid praktikas on kolmikliit kolme riigi erinevate huvide tõttu vastuoluline ning toimib pigem armukolmnurgana.

Kokkuvõtteks

Hiina võib küll olla ühiste vaenlaste tõttu Venemaa poole kaldu, lubades oma riigi firmade relvamüüki Venemaale, kuid Hiina pole ilmselgelt põhimõtteline Ukraina sõja pooldaja. Hiina hoiab häid suhteid Venemaaga soodsatel tingimustel toimuva kaubanduse jätkumiseks ning tuleb seepärast Venemaa ootustele mõneti vastu.

Hiina ja Põhja-Korea vahelised huvid on aga täiesti erinevad – Hiina pooldab denukleariseerimist, mis on Põhja-Koreale täiesti vastuvõetamatu. Samuti ei kiida Hiina heaks Venemaa ning Põhja-Korea loodavat sõjalist blokki.

Küll on võimalik, et Hiina suurendab toetust Venemaale, kui halvenevad suurriigi suhted USA-ga. Praegu ei võimalda vajadus säilitada kaubandussidemeid lääne majandustega Hiinal sõprust Venemaaga palju sügavamaks muuta.

Artikli autor Rando Künnapuu on Tallinna Ülikooli Aasia uuringute magistrant. Autor on õppinud hiina keelt Cambridge’i Ülikoolis, Taiwanil Riiklikus Normistlikus Ülikoolis ning hiljuti Pekingi Ülikoolis. Valdab hiina keelt kõrgtasemel.