Pariisi olümpiamängude kaheksa poliitilist sõnumit

UKRAINA VÕIT. Muserdavast sõjast ja kehvadest treeningoludest hoolimata esines Ukraina koondis Pariisi olümpiamängudel hiilgavalt: võideti 12 medalit ning kolm neist olid kuldsed. Selle tulemusega oli Ukraina medalivõitjate pingereas auväärsel 22. kohal.

Võrdluseks – 2021. aastal Tokyos toimunud mängudelt tõi suur ja suurte sporditraditsioonidega Ukraina ainult ühe kuldmedali. Kreeka-rooma maadluses selle kulla võitnud Jean Belenjuk, kes sportimise kõrvalt esindab juba mitu aastat Raadas president Volodõmõr Zelenskõi parteid Rahva Teener, naases Pariisist pronksmedaliga.

Sport pakub inimestele ja rahvustele kangelasi ning eriti on neid vaja rasketel aegadel. Iseloomulik on ühe Ukraina ajalehe pealkiri: „Legend Harlan ja kuninganna Mahutšihh“.

Ukraina sportlastest muutus espadronivehkleja Olga Harlan vastupanuvõitluse sümboliks juba mullusel MMil, kui ta keeldus kätlemast vene konkurendiga ning selle eest diskvalifitseeriti. Pariisis näitas Harlan sportlikku sisu võites naiskondliku kuldmedali ning individuaalse pronksi.

Ja kui vehklemine on spordiala, mis erilist rahvusvahelist tähelepanu ei pälvi, siis kogu maailma kergejõustiku üks suurimaid staare on tänavu kõrgushüppes olümpiavõitjaks tulnud Jaroslava Mahutšihh (tema selja taga võitis pronksi Irina Heraštšenko, seega ukrainlastelt võimas esitus ühel kergejõustiku paraadalal). Erinevalt paljudest koondisekaaslastest ei räsinud rasked treeningolud tema ettevalmistust, mis suuresti toimub eesti manageri loodud suurepärastes tingimustes Eestis.

VENEMAA KUI PAARIARIIK. Nii olümpiamängud kui suve alguses toimunud jalgpalli Euroopa meistrivõistlused näitasid venelastele selgelt, milliseks paariaks on nad rahvusvaheliselt muutunud. Kuigi Kremli propaganda mõnitas ja pisendas Pariisi mänge igati, ei lubatud teleülekannete õigused ostnud kanalitel mänge siiski näidata kartuses, et see tekitab luuseritunnet.

Seepärast keskendus Kremli-meelne meedia mängude eel ja ajal kõrvalistele uudistele, mille abiga üritati Pariisi mänge alavääristada. Mängude lõpupäevil ilmusid sellised uudised nagu „USA veepallur rebis vastasel ujukad jalast“ ning „Autasustamisel aeti sassi Tadžikistani ja Tai lipud“. 

Väheste mängudele pääsenud sportlaste medalisaak jäi ka AINi ehk „individuaalsete neutraalsete sportlaste“ lipu all võisteldes ootamatult kahvatuks. Viiest AINI lipu all võistelnud medalist neli läks Valgevenesse ning ainsate venelastena võitsid Mirra Andrejeva ja Diana Shnaider hõbeda tennise paarismängus.

PRESIDENT BACH – VÕÕRAS ISEGI VENELASTELE. Ainult tänu Rahvusvahelise Olümpiakomitee presidendi Thomas Bachi isiklikule survele pääses kokku 32 Venemaa ja Valgevene sportlast Pariisi mängudele, ehkki need riigid vastutavad Ukraina sõja vallapäästmise eest.

ROKi väitel järgisid topeltstandardeid need riigid, mis nõudsid vene ja valgevene sportlaste täielikku kõrvalejätmist Pariisi mängudelt. „Me pole neilt riikidelt kuulnud ühtki hinnangut nende sportlaste osalemise kohta, mille riigid on osalised ülejäänud maailmas toimuvas 70 sõjas või relvastatud konfliktis,“ ütles ROK ühes avalduses.

Veel olümpiamängude lõpukõnes eile õhtul esines ROKi president maailma rahupooldajate eestkõnelejana. Paraku ei toonud see ametist lahkuvale Bachile toetajaid sõjas Ukrainat toetavas rahvusvahelises koalitsioonis ega ka Venemaal.

Pärast Bachi teadet ametist loobumise kohta parastas teda Riigiduuma rahvusvaheliste suhete komitee esimees Aleksei Puškov. „Bachil on tõesti aeg ametist lahkuda, sest ta jääb meelde Pariisi mänge saatnud skandaalidega,“ õelutses Puškov ja viitas väidetavale transsooliste poksijate osalemisele mängudel. Transsooliste sportlaste teema on rahvusvaheliselt palju tähelepanu pälvinud, aga see võib olla Kremli infooperatsioon Pariisi mängude ja ROKi maine kahjustamiseks.  

VENE VANGLAS ISTUNUD BRITTNEY GRINER. Oma come-backi olümpiamängudele tegi ka kümme kuud vene vanglas veetnud USA naiskorvpallur Brittney Griner. Sportlikult jäi Pariisis kolmanda olümpiakulla võitnud 33-aastase staari tagasitulek tagasihoidlikuks, sest ülipõnevas finaalmängus Prantsusmaa vastu julges treener teda väljakule saata vaid mõneks minutiks.

Ent see-eest oli 206-sentimeetri pikkuse Grineri kaasamine ninanips Venemaale ning väike kummardus LGBT kogukonna poole. Aastaid lisaks USA profisarjale ka Vene kossuliigas lisaraha treeninud Griner sattus kogu maailma tähelepanu keskmesse, kui teda süüdistati 2021. aastal Venemaal kanepiõli omamises. Süüdistuse eesmärk oli USA valitsusele probleeme tekitada ning leida nimekas ameeriklane, keda Kremli jaoks olulise relvaärimehe Viktor Buti vastu välja vahetada.  

Samas sobis Grineri ründamine kokku Kremli konservatiivsete väärtuste kaitsmisega, sest tegu oli esimese avalikult lesbilisust tunnistanud sportlasega, kellega Nike julges reklaamilepingu sõlmida. Ja vaid kolm nädalat enne Pariisi mängude algust sünnitas Grineri seaduslik abikaasa Cherelle neile poja.

HIINA vs USA. Poliitikute, aga ka miljonite spordisõprade jaoks on pärast olümpiamänge alati oluline see, kui kõrgel kohal medalitabelis on nende riik. Tänavu jäid USA ja Hiina 40 kuldmedaliga viiki ning ameeriklastele andis edetabelis esikoha suurem hõbe- ja pronksmedalite arv.

Nii nagu Hiina on tõusnud USA kõrvale majanduslikult jõult ning muutub üha ähvardamaks ka sõjaliselt jõult, peegeldab kommunistliku üliriigi mõju kasvu ka olümpiamängude medalitabel. Suveolümpiamängude medalitabelid on ajaloos üsna hästi ära näidanud suurriikide mõjujõu: alates 1896. aastast on enim medaleid enamasti võitnud USA, kokku 19 korral. Seejuures on ameeriklased enim medaleid kogunud alates 2012. aasta mängudest.

USAlt võttis külma sõja ajal kuuel korral esikoha sporti tohutult raha panustanud Nõukogude Liit. 1936. ja 2008. aastal kogusid enim medaleid korraldajamaad, vastavalt natsi-Saksamaa ning kommunistlik Hiina. Nüüd tõusis Hiina ameeriklaste kõrvale ka võõral väljakul võisteldes. Aga juba Tokyos oli USA ülekaal kuldmedalites mõõdetuna ainult 39:38.

HIINA VS TAIWAN JA HONGKONG. Hiina tugevdab järjest oma mõju Hongkongi üle ning üritab sama teha ka Taiwaniga. Hakkamata siinkohal keerulisi ajaloolisi taustu selgitama piirdume vaid näidetega poliitilistest pingetest, mis kajastusid ka Pariisis.

Hiina surve tõttu esinesid Taiwani sportlased mängudel “Hiina Taipei” nime all ning Hongkongi tiimi nimi oli ametlikes paberites „Hongkong, Hiina“.

Seepärast võis see Taiwani fännidele olla magus hetk kui meeste sportvõimlemises jagasid pronksmedalit hiinlane Zhang Boheng ja taivanlane Tang Chia-Hung.

New York Times kirjeldas, kuidas Hiina ja Taiwani sportlaste vahelise sulgpallimatši ajal konfiskeeriti ühelt pealtvaatajalt sall, millele oli tikitud „Taiwan“ – käsitledes seda poliitilise sõnumina. Taiwani sportlased keeldusid pärast võistlust vastamast poliitilistele küsimustele, et vältida võimalikke probleeme.

Aga poliitilised probleemid tekkisid mängudel mitte ainult riikide vahel, vaid ka riikide siseselt. Eestis sai neil mängudel tuntuks poolfinaalis Nelli Differti alistanud Hongkongi epeevehkleja Vivian Kong. Teise kulla tõi ametlikult „Hiina erihalduspiirkonna“ staatuses olevale Hongkongile floreti vehkleja Cheung Ka-long.

Hiina tugevdab järjest oma kontrolli Hongkongi üle ning inimesed kaitsevad oma vabadusi massiliste tänavaprotestidega. Sel taustal võeti ka vehklemise kullavõitjaid kodumaal täiesti erinevalt vastu: Vivian Kongi süüdistati Hiina-meelsuses, sest ta on kritiseerinud tänavaprotesteijaid. Seevastu Cheung Ka-longi tunnustati kodusaarel kui riigi vabadusvõitluse sümbolit.

See on loomulik väikeriigis, mille elanikke suhtumist Hiinasse kirjeldab juhtum võimlemise meeskonnavõistluse ajal. Üks Hiina võimleja kukkus kaks korda ning tänu sellele võitis kuldmedali Jaapan. Hongkongi ühismeedias puhkes seepeale (kahju)rõõmupidu. “Mul on nii hea meel, et hiinlane kukkus,” kirjutas üks kommentaator. “Hiina kaotus teeb isegi suuremat rõõmu kui oleks teinud Hongkongi võit võimlemises.”

ARMEENIA – MEDALID KUI PALSAM HAAVADELE. Kogu maailma tähelepanu keskmes on olnud kaks ja pool aastat sõdinud Ukraina, aga selle tragöödia varju on jäänud Armeenia kaks suurt ja valusat sõjalist kaotust Aserbaidžaanile.

Nafta- ja gaasimüügiga ülirikkaks saanud Aserbaidžaan panustab rahvusvahelise maine parandamiseks sporti meeletuid summasid, ostes muuhulgas kokku teistest riikidest tippsportlasi. Pariisis jäi aserite saagiks seitse medalit, neist kaks kuldset ning medalitabelis jagati selle tulemusega 30. kohta. 

Armeenia rahvas on seevastu emotsionaalselt väga raskes seisus ja riigi poliitiline ning majanduslik tulevik tume. Õnneks pakkusid Pariisi mängud armeenlaste jaoks hädasti vajatud häid emotsioone.

Armeenia kolm hõbedat ja üks pronks jääb küll Aserbaidžaani saagile alla, aga kõik need medalid võitsid armeenia oma atleedid. Seevastu Aserbaidžaani lipu all võitis judos kulla osseet Zelim Kotsojev, taekwandos hõbeda dagestanlane Gashim Magomedov, poksis hõbeda kuubalane Loren Alfonso Dominguez ja judos pronksi grusiin Giorgi Meshvildishvili.

PARIISI JA PRANTSUSMAA EDU. Ja loomulikult tõestasid Pariis ja Prantsusmaa oma võimekust ülemaailmset suursündmust edukalt korraldada. See parandab riigi mainet rahvusvahelisel tasemel alates turismist kuni poliitikani ning kindlasti tekitab kordaminek eduelamuse prantsuse ühiskonnas.  

Kui enne mänge võimendas ülemaailmne meedia kõikvõimalikke probleeme alates terroriohust ja lõpetades prantslaste pahameelega mängude suhtes, siis tegelikkuses laabus kõik ilusti. Pariis mängis olümpiamängude taustal välja paljud oma ajaloolised vaatamisväärsused, võistlused toimusid heal tasemel, publikut oli kõigil aladel palju ning mängude külastajatel oli mugav ja turvaline olla.