Kuidas Kremli propaganda üritab Poolat Ukrainaga tülli pöörata

19.06.2024

Kui president Volodõmõr Zelenskõi mälestas koos Poola kolleegi Andrzej Dudaga 9. juulil 2023 Võlõõnia massimõrva ohvreid Lutskis, siis oli see tugev vastulöök Venemaa katsetele kaht naaberriigi tülli ajada.  Allikas: X, Poola presidendi kantselei.

Kuigi Poola suhted Venemaaga polnud peaaegu kunagi olnud soojad, näeb Pew uuringukeskuse viimaste küsitlustulemuste järgi Venemaad positiivselt vaid 2% poolakatest, mis on selle sajandi kõige madalam tulemus.

Poola-Vene suhete lühike ajalugu 

Poolakate suhtumise esimeseks põhjuseks on sajanditepikkune ajalugu, mille jooksul on peetud mitu Poola-Venemaa sõda ning mille vältel Venemaa on Poolat mitu korda okupeerinud. Pärast kommunistliku režiimi lagunemist võis täheldada lühikest suhete paranemist perioodi, mis aga kiiresti rauges. Põhjuseks oli Venemaa imperialistlik välispoliitika ja Gruusia sõja puhkemine. Viimaseks piisaks Poola-Vene suhete halvenemisel oli Krimmi okupeerimine, mille järel Poolast sai üks kõige häälekam Venemaa-vastaste sanktsioonide pooldaja. Selle tagajärjel intensiivistus Venemaa propagandategevus Poola sees ning välismaises meedias.

Propastop uurib siinkohal kolm peamist Venemaa Poola-teemalist narratiivi ning nende haakuvust laiemate Vene strateegiliste narratiividega: teise maailmasõja sündmused ehk Ukraina denatsifitseerimise narratiiv; Ukraina põgenike teema ehk migratsoonivastased narratiivid; ning Poola roll Ukraina riikluse kehtestamisel ehk kunstliku riigi narratiiv.

Teise maailmasõja sündmused

Poola on üks Ukraina tähtsaimatest liitlastest ning toetas ühena esimestest riikdiest Ukraina liikmelisust Euroopa Liidus ja NATOs. On arusaadav, et üheks Venemaa propaganda eesmärgiks on seega Poola-Ukraina suhete kahjustamine, mille jaoks üritab Venemaa kasutada teise maailmasõja sündmusi. Mustaks plekiks Poola-Ukraina suhetes on 1943-1945 toimunud Volõõnia ja Ida-Galiitsia tapatalgud (Poolas nimetatakse neid sündmusi ametlikult genotsiidiks).

Fotomälestus Volõõnia massimõrvast, mille käigus mõrvas Ukraina Ülestõusuarmee 1943. aasta suvel tuhandeid poolakaid. Allikas: Wikipedia

Volõõnia on Loode-Ukraina osa Volõõnia ja Rivne oblastite territooriumil, mis kahe maailmasõja vahel kuulus Poolale. Sel territooriumil elasid toona nii ukrainlased, poolakad kui ka juudid. Kui Lääne-Ukraina osa jäi Saksa okupatsiooni alla, asus Ukraina Ülestõusuarmee (ukraina keeles Українська повстанська армія, УПА) läbi viima territooriumi etnilist puhastamist poolakatest, et pärast sõja lõppu ei saaks Poola nõuda kontrolli oma endiste ukrainlaste enamusega alade üle. Tapatalgute vältel sai ametlikel andmetel surma 60,000 kuni 120,000 poolakat. Teise maailmasõja lõpus langesid omakorda tuhanded ukrainlased poolakate kättemaksurünnakute ohvriks.

Nende aastate traagilised sündmused takistavad siiamaani Poola ja Ukraina häid tihedaid suhteid. Alles eelmise aasta suvel nimetas tolleaegne Poola asevälisminister Pawel Jablonski Volõõnia tapatalgusid üheks lahendamata probleemiks kahe riigi vahelistes suhetes. Õnneks areneb ajalooliste traumade ületamine õiges suunas – Poola ja Ukraina teadlased töötavad koos ajaloolise mälu hoidmisel ning Ukraina ja Poola presidendid osalesid eelmisel aastal koos mälestusüritustel Lutskis.

Poola faktikontrolli projekt FakeHunter toob välja Volõõnia tapatalgud kui ühe kõige olulisema Venemaa propagandanarratiivi Poolas. Selle narratiivi abil kinnitatakse poolakatele, et ukrainlased jäid Volõõnia tapatalgute eest karistamata ning praegune sõda Ukrainas ongi kättemaks selle kuriteo eest. See väide haakub hästi ka Putini lemmiknarratiiviga Ukraina denatsifitseerimisest.

Euroopa Liidu välisteenistuse desinformatsiooni vastane töörühm juhib tähelepanu narratiivi võimendamise kuupäevale. Narratiiv levis Poola X-s ehk Twitteris 2022. aasta aprilli alguses, seega kohe pärast vene armee taganemist Butšast. Narratiivi eesmärk oli toona näidata, et tegelikult ei olnudki Butša massimõrv võrreldamatult halb kuritegu, sest ukrainlased sooritasid teise maailmasõja ajal poolakate vastu veel palju julmemaid kuritegusid.

Artikkel uudisteagentuurilt TASS . Vene välisministeeriumi esindaja Maria Zahharova kutsub Volõõnia tapatalgute ohvrite mälestuse nimel Poolat üles mitte toetama Kiievit. Zahharova sõnul ei ole “Kiievi režiimi sooritatud kuriteod midagi muud kui teise maailmasõja-aegsete Ukraina natsionalistide töö jätkamine”. Kogupikkuses on tekst saadaval TASSi veebilehel.

Ukraina põgenikud Poolas

Poola tundis täiemahulise sissetungi tagajärjel alanud rändekriisi esimesena. Pea poolteist miljonit ukrainlast on vene rakettide eest Poolasse pagenud ning Poola humanitaarabi Ukraina sõjapõgenikele oli eeskujuks kogu Euroopale. Samas andis Ukraina pagulaste suur hulk Venemaale võimaluse lasta käiku oma traditsiooniline pagulasnarratiiv. Selle narratiivi eesmärk Poolas oli ja on tekitada poolakates Ukraina pagulaste vastu viha või vähemalt ükskõiksust.

Eesmärgi saavutamiseks kasutab Venemaa Poolas toimuvaid sündmusi ning moonutab neid oma huvides. 8. mail 2022. aastal leidis Varssavi vanalinnas aset pussitamine, mille käigus tapsid kolm kallaletungijat noore poolaka, kes üritas kaitsta üht neiut soovimatute ligitikkujate eest. Kuna juhtumit kajastati Poola meedias laialdaselt, hakkas vene propagandamasin sellest oma negatiivset narratiivi ehitama. Vene meedia kajastust selle juhtumi kohta saab lugeda näiteks Vesti.ru-s, news.ru-s ja ajalehes Moskovski Komsomolets.

Kaks nendest allikast viitavad Poola ajalehele Wprost, mis ei maini ründajate rahvust, nimetades neid lihtsalt välismaalasteks. Samas väitis vene meedia kindlas toonis, et pussitajad olid just ukrainlased. Moskovski Komsomolets lisas, et Ukraina põgenikud “käituvad kummaliselt” ning et see tekitab eurooplastes küsimusi. Lähemalt saab mõrva ära kasutamisest Venemaa meedias lugeda Poola Pressiagentuuri veebilehelt.

Lisaks üritas Venemaa kunstlikult tekitada pingeid Ukraina põgenike suhtes levitades valeuudiseid Ukraina piiril toimuvatest vargustest ja teistest ukrainlaste poolt toime pandud kuritegudest. Levisid ka valeuudised, et tegelikult ei ole ukrainlastest põgenikke nii palju ning üle piiri liiguvad peamiselt mehed Lähis-Idast ja Aafrikast. Vene propaganda mõju oli sõja alguses siiski pigem piiratud. Mõned huligaanid küll ahistasid põgenikke, samas reageeris Poola valitsus propagandale kiiresti ning eesmärke see ei saavutanud. Sellest saab pikamalt lugeda siit.

Näide vene meedias levinud fotodest, mis tõestavat Poola soovi annekteerida Lääne-Ukraina. Sildil on hind nii grivnades kui zlottides. Allikas: kuvatõmmis.

Pahatahtklike pagulaste narratiivi on Venemaa varemgi kasutanud. Üks kuulsaimatest vene propaganda võltsuudistest oli “Lisa juhtum” Saksamaal. 2016. aasta alguses levis saksa meedias kulutulena valeuudis vene-saksa päritoluga tüdrukust Lisa, keda väidetavalt vägistasid kaks Türgi päritoluga pagulast. Selle juhtumi puhul kasutas vene propaganda edukalt ära saksa ühiskonnas tekkinud pingeid. Saksamaa poliitilist ja ühiskondlikku elu mõjutas aastatel 2015-2016 migratsioonikriis, mille käigus saabus Saksamaale üle miljoni põgeniku peamiselt Lähis-Idast.

Poola ja Ukraina rahvusriiklus

Huvitaval kombel on Ukraina riikluse narratiivil kaks esmapilgul täiesti vastupidist poolt. Ühelt poolt on Ukraina rahvusriik 19. sajandist pärit Poola poliitilise eliidi projekt, ehkki Poola (ja ka Leedu) on sajandite jooksul ukrainlasi nende õigeusu pärast taga kiusanud.

Oma “ajaloolises essees” väitis Vladimir Putin, et ukrainlaste rahvuslik identiteet on tegelikult loodud 19. sajandil poolakate poolt selleks, et luua puhvertsoon, mis piirab vene võimu läänes. See arusaam ukrainlaste identiteedist kui välismaalaste poolt pealesurutud identiteedist on oluline osa Putini maailmavaatest. Ta on korduvalt väitnud, et ukrainlaste identiteet erineb venelaste identiteedist põhjusel, et seda on neile läbi aegade peale surunud naabrid. Esmalt poolakad 19. sajandil, mil Poola rahvas tõusis üles vene võimu vastu, Seejärel Austria-Ungari keisririik, mis soovis nõrgestada Venemaad esimeses maailmasõjas. Seejärel bolševikud ja lõpuks lääs “anti-Venemaa” loomiseks. Selle mõttekäigu tulemusel väidab Putin, et Ukraina kui eraldiseisev riik on imporditud mõtteviis ning õige Ukraina saatus on kuuluda koos Venemaaga ühe riigi koosseisu. (Pikemalt loe selle narratiivi kohta varasemast Propastopist.)

Kuvatõmmis Dmitri Medvedevi Telegrami kanalist. Pildi kommentaar: “Psühhotroopsete ainetega kahjustatud Ukraina presidendi ajus tekkis selline pilt tema riigi tulevikust (Pilt 1). Lääne analüütikud aga ennustavad hoopis seda (Pilt 2)”.

Teiselt poolt väidab vene propaganda, et Poola eesmärk on saada tagasi pärast teist maailmasõda Ukrainale kaotatud alad. Lääne-Ukraina alad on kuulunud päris pikka aega Poola koosseisu, näiteks ka maailmasõdade-vahelisel perioodil.

27. juulil 2022 avaldas Dmitri Medvedev oma Telegrami kanalis “lääne analüütikute poolt koostatud kaardi Ukraina tuleviku kohta pärast sõda”. Kaardi kohaselt peaks Venemaa okupeerima kogu Dnipro idakalda, Rumeenia haaraks endale Tšernivtsi ja Vinnõtsja oblastid ning Poola kogu Lääne-Ukraina ala oma “ajalooliste piiride taastamiseks”. Ukrainale jääks ainult Kiiev. Vene meedias levitati selle väite tõestuseks pilte Lvivi toidupoodidest, kus hinnasildid olevat juba praegu nii Ukraina grivnades kui ka Poola zlottides. Samuti väideti, et head suhted Ukraina ja Poola vahel on märk sellest, et Ukraina pole oma riigi lääneosa Poolale loovutamise vastu.

Sama narratiivi on levitanud välisminister Sergei Lavrov, need väited on dokumenteeritud Vene välisministeeriumi veebilehel. Lavrov oli muuhulgas üllatunud, et lääneriigid on tauninud Venemaa otsust anda okupeeritud aladel lihtsustatud korras välja vene passe, sest Poola (ja Rumeenia) käituvat Lääne-Ukrainas karistamatult samal moel.

Tegu on klassikalise vene propagandavõttega – süüdista läänt neis pattudes, mida ise teed. Kunstliku rahvusvähemuse tekitamine passide jagamise kaudu on olnud Venemaa välispoliitika meede juba aastakümneid. Seda on kasutatud Gruusia sõja ning Lõuna-Ossetia ja Abhaasia okupeerimise ettekäändena. Ehkki venelasi on mõlemas rahvusvahelise õiguse kohaselt Gruusia Vabariigile kuuluval okupeeritud alal vaid paar protsenti, jagas Venemaa kõikidele nende elanikele vene passid. Seejärel hakkas Kreml kasutama narratiivi vajadusest kaitsta oma kodanikke ning nüüd kasutab Venemaa sama meetodit okupeeritud Ukraina aladel.