Vene sõjablogijad: Harkivi suunal ei jätku mehi

Vene sõjablogijate seas võtab maad pettumus, et nende armee rünnak Harkivi oblastis on kinni jooksnud, Ukrainal õnnestub uute Lääne relvade toel rinnet hoida ning ka vasturünnakuid teha.

“Harkivi suunal on meie sõduritel raskeks läinud,” kirjutas 11. juunil sõjablogija Oleg Tsarjov (tema Telegrami kanalil on ligi 310 000 jälgijat). “Tohutu hulk tehnikat, reaktiivraketisüsteemid, droonid, Ukraina relvajõudude isikkoosseis – tundub, et Sõrskõi ja Zelenskõi seavad sellele rindelõigule kõik panused. Vaenlasel on taktikalisi edusamme, droonide ja suurtükiväe tegevus takistab vasturünnakut. Olukord on sisuliselt sama nii Vovtšanskis ja Glubokojes kui Liptsis.”

Venemaa piiri lähedane Ukraina Vovtšanski väikelinn oli ka maikuus Vene armee põhiline sihtmärk, mille vallutamise nimel pingutati, aga rünnak jooksis ummikusse ja linna pole venelased ära võtta saanud.

Ukraina liigutas üksuseid Harkivi suunale

Tsarjov kurtis 12. juunil , et venelaste edasiliikumist on sealkandis vaid nime poolest – paiguti sada, kakssada meetrit: “Ukraina relvajõud ründavad väga võimsalt ega ole end veel ammendanud.”

„Harkivi suunal jätab vene armee igapäevaselt üksikuid pealetungi üritusi, mis enam tulemusi ei anna,“ kinnitas täna ka sõjablogija Rainer Saks. „Vene armee üritab rajada mõne kilomeetri kaugusel riigipiirist Ukraina territooriumil kindlustatud positsioone. Sõjalises plaanis ei ole sellel mitte mingisugust tähtsust. Rindejoone fikseerimisega mõne sammu võrra piirist Ukraina poolel oleks lihtsalt poliitilise kommunikatsiooni tähendus, mis justkui jätab selle rünnakusuuna aktiivseks. Suurema pealetungi jaoks Harkivile ei ole vene armeel praegu ega ka lähitulevikus jõudu.“

Ukraina poolel sõdiva Vene vabatahtlike “Siberi pataljoni” liige sõjanimega Ksendz kirjeldab pataljoni Telegrami-kanalil, et Vovtšanski võitlustest jäi eriti meelde Vene armee puruks lastud kohalik haiglahoone ja öösel põlevad eramajad.

“Minu ettevalmistus oli selleks piisav, et mitte jääda seal kusagil puu alla vedelema, nagu Kremli sõdurid. Hoolimata sellest, et nende varustus on kõvasti paranenud ja suurtükituli täpsemaks muutunud”.

Ksendz töötas rahuajal suure Vene riigiettevõtte juristina. Ta ütleb, et vastase tegevuses on näha lahingute kogemust. “Aga meie olime ikkagi paremad. Uskumatu oli tavaliste sõdurite julgus ja kindlameelsus, kes kaitsesid linna okupantide eest”.

Üks otse rindelt sündmusi vahendav Vene sõjablogija varjunimega MultiXam kirjutas 12. juunil, et lõuna pool, Tšassiv Jari all asuvad Ukraina relvajõud kaitses, hoiavad positsioone ja mõnel lõigul korraldavad vasturünnakuid. Venelaste nägemuses on Tšassiv Jari linnake nende kindel saak, millest ukrainlaste väljalöömine peaks olema vaid aja küsimus. Ukrainlased on pidanud sealt ka üksuseid mujale ära viima.

“Ukraina relvajõudude ülemad paiskavad võitlusvõimeliste üksuste põhiosa Harkivi operatiivsuunale, lootes seal vasturünnakule minna. Kuid samal ajal ka tugevdab kauglaskesuurtükkide positsioone Tšassiv Jari taga,” kirjutas MultiXam.

Blogija märgib, et seal asuvad ukrainlastel kindlustatud rajoonid, mille sügavus on 8-10 kilomeetrit. Juhul, kui Ukraina ka otsustab Tšassiv Jari maha jätta, ei saa venelaste edasiliikumine sealt olema hõlbus. Ukrainlased viskavad öösiti “Baaba-Jagaa” droonidelt miine Vene armee liikumisteedele, ning annavad kõrgustikelt tõkketuld.

Vene blogija: mobilisatsioonita Vene võitu ei tule

Sõjablogija nimega Junker kurdab, et Vene armeel pole õnnestunud lahti saada kaitsjate pealesunnitud positsioonisõjast: “Otšeretine all (asula Donetski oblasti keskel – toim) jäi rünnak toppama ühel põhjusel – pole kellegagi saavutatud edu edasi arendada, vägesid pole. Needsamad, kes kaitsest läbi murdsid, kindlustavad end seal ja peavad ka tiibasid tagama”.

See olukord paneb blogijat järeldama, et Venemaal on ikkagi vaja läbi viia mobilisatsioon. “Mobilisatsiooni ei taha keegi, aga see on vältimatu, kui me tahame võitu. Kui me ei võida, siis Venemaa lakkab olemast praeguses territoriaal-poliitilises ja sotsiaalses vormis,” järeldab Junker.

Junkerile vastas 95 000 jälgijaga vene sõjablogija Aleksei Živov, kelle hinnangul oleks Vene armeel tõepoolest tarvis positsioonisõjast vabaneda ja liikuma pääseda, sest siis oleksid ka kaotused märgatavalt väiksemad. Kuid seda takistab Ukraina relvajõudude poolt Lääne abiga korraldatud tõhus kaitsesüsteem.

“2023. aastal katsetas vaenlane (ukrainlased-toim.) teatud rindelõikudes digitaalset sihtmärkide analüüsi ja lahingujuhtimise süsteemi, mis on võimeline jälgima üheaegselt kogu rinnet ja jagama reaalajas tulejõudu vajalikesse lõikudesse. 2024. aastal pandi see süsteem meie pealetungioperatsiooni ajal Harkovis täielikult tööle, ning ühes muude jõupingutustega võimaldas [vene] rünnakut kiiresti murda.”

Kui antud süsteem on täielikult kasutusele võetud, suureneb Ukraina kaitse paindlikkus märkimisväärselt, märgib Živov. Venelaste ainsaks võimaluseks niisugust süsteemi halvata on hävitada Ukraina sideühendusi – Starlinki internetiühendus ja mobiilside. Esimesi on võimalik segada ja teise puhul lasta puruks sidemastid.

Vene sõjablogijad toovad sageli välja sündmusi ja nüansse rindel toimuvast, millest n-ö suur riiklik meedia ei räägi ning eriti suurema auditooriumiga blogijatel on ka teatav mõju Vene sõjalises juhtkonnas. Uus kaitseminister Andrei Beloussov korraldas juuni algul kohtumise “sõjakorrespondentidega”, kus osalesid ka blogijad. Selle sisu ei ole avaldatud, kuid mõned osalejad on Vene meediale väitnud, et vestlus oli avameelne ja arutati kõiki tõstatatud probleeme.