Ott Järvela: Pariisi olümpia tõestab Venemaa kaotust

Venemaa sportlased on Pariisis esindatud, sest Rahvusvahelise Olümpiakomitee (ROK) president Thomas Bachi moraalimajakas on (väga) viltu. „Aga kuna venelasi võistleb Pariisis vähe ja neile näidatakse näpuga, siis tähistab Pariisi olümpia sisuliselt ikkagi Venemaa kaotust,“ ütleb spordiajakirjanik Ott Järvela.

Kellegi jaoks pole uudis, et tippsport ja suurvõistlused on Venemaa jaoks olnud vahend oma mõjuvõimu suurendamiseks maailmas. Tippspordi kui pehme jõu abil on Vene Föderatsioon tõestanud oma vägevust siseriiklikult ning parandanud mainet välismaal. Kahe kuu pärast algavad olümpiamängud Pariisis tähistavad suurt pööret – need näitavad Venemaa nõrkust.

„Muuseas, ka Eesti tippspordis tegutsejatelt võis kuni 2022. aasta veebruarini kuulda õhkamisi stiilis „vaadake, kui tore on tippsporti teha Venemaal ja/või Valgevenes, kus kõik tingimused on riiklikult tagatud”. Miks meil nii ei ole?“ sõnab Järvela kõrvalpõikena.

Aga sissejuhatuseks toob Järvela välja Venemaa kohad olümpiamängude medalitabelis sel aastatuhandel (sulgudes ära on toodud kullad-hõbedad-pronksid ja medalite koguarv, andmed Wikipedia):

2000 Sydney – medalite arvult 2. (32-28-29, kokku 89)
2002 Salt Lake City – 5. (5-4-4, kokku 13)
2004 Ateena – 3. (28-26-36, kokku 90)
2006 Torino – 4. (8-6-8, kokku 22)
2008 Peking – 3. (24-13-23, kokku 60)
2010 Vancouver – 11. (3-5-7, kokku 15)
2012 London – 4. (18-21-26, kokku 65)
2014 Sotši – 1. (11-10-9, kokku 30)*
2016 Rio de Janeiro – 4. (19-17-20, kokku 56)

* See arv tekkis pärast mitmete medalite äravõtmisi ning osade tagasiandmist vene sportlastele.

Olümpiamängude medalitabel on Venemaal olnud tippspordi hindamise lakmuspaberiks Nõukogude Liidu aegadest saadik. Spordiajakirjanik Järvela meenutab, kuidas ta Venemaal suurvõistlusi kajastades tippspordi propagandavahendina kasutamist vahetult pealt nägi:

„Mäletan, kuidas 2014. aasta Sotši olümpiamängude viimasel päeval pressikeskuses kuulutas üks Venemaa spordiajakirjanik kolleegidele siira uhkuse ja rõõmuga: ma poleks kunagi arvanud, et me koduse olümpia ära võidame („выиграем олимпиаду“)!“

Sotšis valitseski tavaliste venelaste leeris siiras vaimustus, et nad on maailma parimad. Ega nad tol hetkel ju teadnud, et medalisaju taga oli riiklik dopinguprogramm. Kui see hiljem välja tuli, siis ega Venemaal ju süüd ei tunnistatud, kõik tembeldati lääne vandenõuks.

„2018. aasta jalgpalli MM-i ajal viibisin taas Sotšis ning nägin oma silmaga, et olümpiapargis asuval memoriaalil olid Venemaa dopingusportlaste medalivõidud endiselt kenasti ja uhkelt kirjas. Kindlasti on praegugi,“ ütleb Järvela.

Alates 2018. aastast ilma vene liputa

Alates 2018. aastast Venemaa enam olümpiamängudel niivõrd-kuivõrd osalenud ei ole. Sotši olümpial Venemaa riikliku dopinguprogrammi eest vastutanud Grigori Rodtšenkov põgenes kodumaalt ja rääkis dopinguprogrammi kohta kõik ausalt ära. Selle ülestunnistuse toel algatatud uurimised paljastasid süsteemse dopingutarvitamise (ka eesti keeles on ilmunud Rodtšenkovi raamat “Võit või surm: Venemaa salajane dopinguprogramm“).

Venemaad karistati, aga kahjuks pigem sümboolselt. Venemaa sportlasi ja võistkondi olümpiamängudelt ei eemaldatud, neil keelati kõigest kasutada oma riigi lippu ja hümni. 2018 Pyeongchangis võistlesid nad nimetuse Olympic Athletes from Russia (OAR), 2021 Tokyos ja 2022 Pekingis Russian Olympic Committee (ROC) all.

Medaleid võideti, aga vähem kui varem. Pyeongchangis oldi medalitabelis 12., Tokyos 5. ja Pekingis 9. kohal. “Kahanenud medalite arv ja dopingupaljastuste järel Venemaa sportlaste suhtes rakendatud palju tugevam kontroll olid omavahel kindlasti seotud,” osutab Järvela. “Väikest nihet paremuse poole Pekingis võrreldes Pyeongchangiga võib selgitada koroonapandeemiaga, mille ajal dopingukontrollide töö oli oluliselt raskendatud. Naiivne oleks arvata, et sohki ja pettust sallivad riigid poleks seda võimalust kasutanud.”

Kuigi Venemaa lippu olümpial ei näinud ja hümni ei kuulnud (erandiks 2018. aasta meeste jäähokiturniir, kus meeskond eiras hümnikeeldu ja autasustamisel seda ise laulma hakkas), siis reaalses elus nimetati võistkondi ikkagi Venemaaks.

Järvela meenutab seika 2018. aasta Pyeongchangi olümpialt: „Sattusin jäähokihalli pressitribüünil istuma kahe Rahvusvahelise Jäähokiliidu (IIHF) ametniku kõrvale, kes omavahel vesteldes naeruvääristasid lühendi OAR kasutamist. Nende juhtmõte oli, et „jäähoki pole mõeldav ilma Venemaata ja mida rutem see OAR-narrus ära lõpeb, seda parem, sest meie alal ju dopingust eriti kasu pole“.

Täiesti vastutustundetu jutt, aga arvestades, et IIHFi toonane president Rene Fasel on Vladimir Putini isiklik sõber ja istus ühel tema ametisse vannutamise tseremoonial peaaegu esireas, siis kahjuks mitte üllatav. „Spordiorganisatsiooni juhi moraalikompass paneb päris sageli paika ka alumiste tasandite vaated,“ tõdeb Järvela.

Sama printsiip kehtib Rahvusvahelise Olümpiakomitee kohta. Selle president Bach on alates Sotši dopinguskandaali vallandumisest proovinud Venemaa sportlasi karmidest karistustest säästa. Ta ise ütleb, et on mistahes kodakondsuse alusel võistlemise keelamise vastu isikliku kogemuse tõttu. Nimelt jäi Lääne-Saksamaa vehklejal Bachil boikoti tõttu vahele 1980. aasta olümpia Moskvas.

Samas on võimatu mälust kustutada pilte, kus Bach laia naeratusega 2014 Putiniga kätt surub, kuigi tal oli võimatu mitte teada, et taliolümpiat korraldades ei loetud Venemaal raha ega hoolitud loodusest. Rahvusvahelises meedias on vihjatud, et Bachil on Venemaal isiklikud finantshuvid, aga kindlaid andmeid selle kohta toodud pole.

ROK veeratas vastutuse alaliitudele

Ka Bachi ja ROK-i vaadet muutis 24. veebruar 2022, Venemaa sportlaste suhtes võeti karmim hoiak. Vähemalt esialgu. Kui aga algasid 2024. aasta Pariisi olümpia valikvõistlused, lubati venelased tagasi areenile. Juriidiliselt pesi ROK oma käed puhtaks, soovitades lasta taustakontrolli läbinud venelasi individuaalselt võistlema ning jättes lõpliku otsuse tegemise igale rahvusvahelisele spordialaliidule.

„Võistkondlikud pallimänguliidud pääsesid seega otsustamisest. Suveolümpiamängude kavva kuuluvatest individuaalaladest jäid põhimõttekindlaks vähesed, sest mida väiksem spordiala, seda rohkem see ROK-ist sõltub ning katusorganisatsiooni soovide lugemine silmist on seal kombeks,“ selgitab Ott Järvela.

Seega on Venemaa sportlased Pariisis kahjuks ikkagi kohal. “Aga sellele vaatamata sümboliseerib, tähistab ja tõestab Pariisi olümpia Venemaa kaotust spordiväljal,” rõhutab Järvela. “Nende atleete on Pariisis ilmselt mõnekümne kandis ja medalisaldo jääb tavapärasega võrreldes mitu korda väiksemaks. Olümpial ei võistle ainsatki Venemaa pallimänguvõistkonda.”

„Kui Pyeongchangis, Tokyos ja Pekingis oli Venemaal, nende sõpradel ja õigustajatel võimalik teha halva mängu juures head nägu ja öelda, et tühja see lipp, kõik saavad ju aru, et need oleme tegelikult ju meie, siis Pariisis enam mitte. Venemaa olümpiakoondis on alati löönud massiga. Pariisis massi pole, on mõned sportlased siin-seal,“ räägib Järvela. „Muidugi oleks õige ja hea, kui neid poleks üldse, aga spordi reaalpoliitilist olukorda arvestades pole tulemus paha.“

Eesti boikott?!

Eestis on viimase kahe aasta jooksul kõlanud hääli, kelle meelest ei tohiks Eesti koondis Pariisis võistelda, kui seal on kohal kasvõi üks neutraalse lipu all toimetav Venemaa sportlane. Eriti palju kostis neid hääli enne mulluseid Riigikogu valimisi ning sisuliselt nõuti Pariisi mängude boikoteerimist.

„Praeguseks on täiesti selge, et Pariisi olümpiat ei kavatse boikoteerida ükski lääneriik. Samuti ei paista kuskilt, et oma delegatsiooni jätaks läkitamata Ukraina. Vastutustundlik lääs on Pariisis täiega kohal ning domineerib olümpiat nii sportlikult kui ka retooriliselt. Sovetliku (spordi)mõtteviisi amoraalsuse tõestamiseks on see olümpia kontekstis ilmselt parim variant,“ kinnitab Ott Järvela.

RAUL REBANE: Venemaa jääb omal süül ilma 50-70 medalist

„Paljude olümpiate kogemuse põhjal võin öelda, et kui mängud pihta hakkavad,  siis boikoti või mõnel muul põhjusel puudujaid enam ei meenutata. Neid ei ole ja kõik,“ selgitab kommunikatsioonispetsialist Raul Rebane. „Ja see ei vähenda medalite väärtust, eriti aastakümnete pärast.“

Vene poliitilised liidrid ja propagandistid üritavad Rebase sõnul protesteerida või halva mängu juures head nägu teha, kuid see ei lähe eriti kellelegi korda. „Kui mängude ajal midagi radikaalset ei tehta, siis Venemaa jääb oma Ukraina avantüüri tõttu puhtalt enda süül ilma 50-70-st medalist.

Üks  tulevikus eesootav probleem on praegu juba nähtav. Osa vene tippsportlasi on igati toetanud Ukraina sõda ja Putinit.  Milline saab olema suhtumine neisse tulevikus, seda näitab aeg, aga kindlasti ei vaadata nende käitumisest lihtsalt mööda.”